Kallis Leonid Iljitš

Andrus Kivirähk leiab, et Nõukogudemaa kauaaegne juht Leonid Iljitš Brežnev polnud mitte ajalooline, vaid antropoloogiline isik.

Leonid Iljitš Brežnev oli üks isevärki riigimees. Mingis võttes võib öelda, et ta polnud mitte ajalooline, vaid antropoloogiline isik. Temast kirjutatud raamat ei ole täidetud mitte suurte ajalooliste sündmuste, sõdade ja revolutsioonidega, ta polnud Napoleon ega Robespierre.

Raamat Brežnevist on pigem antropoloogiline uurimus kõrge parteilase elust 20. sajandi teise poole Moskvas. Kui Brežnevi elust vändataks film, sobiks seda näidata Pärnus, Soosaare festivalil, kõrvuti teistest naljakatest tüüpidest ja vitaalsetest vanaeitedest pajatavate dokkidega.

Aleksandr Maisurjani raamatut “Drugoi Brežnev” lugedes torkab kohe silma, et autorile tema kangelane inimlikus plaanis kangesti meeldib. Ja mõni ime – nagu on teada Venemaal tehtud uurimustest, peavad väga paljud venelased Brežnevi aega igas mõttes suurepäraseks. See on mõistetav, just nimelt neil aastail läbis kogu maailm kiire majandusliku tõusu, ka igasse nõukogude peresse ilmusid näiteks külmkapp ja televiisor. Kuni Afganistanini ei peetud ka sõdu, mööda Punast väljakut veeti rahva rõõmuks kosmonaute ja kinos näidati filme “Kaukaasia vang” ja “Briljantkäsi”. Joodi viina, keedeti borši ja käidi seenel. Mida sa, lihtne inimene, veel elult oodata mõistad?

Täpselt sedasama tundis oma hinges ilmselt ka Brežnev, kes oli samuti lihtne mees. Teinud läbi sõja ning kurnavad aastad Stalini võimu all, mil iga parteiülemus pidi lakkamatult oma elukese pärast värisema ning suure juhi harjumusi järgides öösiti töötama, on täitsa selge, et võimule saades igatses BreĻnev üle kõige rahu. Seda nii välis- kui ka sisepoliitikas. Võõrsil viibides enam ei räusatud, nagu seda oli teinud Hruštšov, vaid suudeldi Carteriga, napsitati Kissingeriga ning võeti tänuga vastu ameeriklaste kingitud limusiinid.

Ametnike lemmik

Kodus oldi samuti rahumeelne, ei sõimatud kedagi, tehti laupäev puhkepäevaks ja lühendati tööpäeva pikkust. Oma kõnesid alustas BreĻnev hellalt: “Kallid seltsimehed!” Eks sellepärast Brežnev meeldiski kõigile ametnikele. Enam polnud vaja karta, et sind arreteeritakse või tänavale kihutatakse. Kes ise liiga palju ei rabelenud ega susinud, see võis olla kindel, et tohib surmani oma kabinetis päevakesi õhtusse veeretada.

BreĻnev ise elas nagu mees muiste, käis jahil, kihutas autodega, ujus, vaatas televiisorist hokit ja sõjafilme. Lõi naistele külge, tantsis meelsasti ja tsiteeris peast Jesseninit. Kasvatas tuvisid, kogus ordeneid, armastas kõiki suudelda, muutus tihti härdaks ning valas pisaraid. Suitsetas kõvasti, kuni arstid selle ära keelasid. Siis valmistasid nõukogude insenerid talle erilise portsigari, mida oli võimalik avada üksnes iga tunni tagant. Brežnev võttiski siis ettenähtud vaheaegade tagant portsigarist ühe suitsu, vahepeal kasutas teist pakki. Hiljem aga, siis, kui üldse enam suitsetada ei saanud, palus, et abid talle suitsu näkku puhuks.

Autor võrdleb Brežnevit sageli loll-Ivaniga, kuid see pole halvustav hinnang. On ju loll-Ivan vene muinasjuttudes muhe sell, kes kuidagi poolkogemata tsaariks saab ning siis ahju pealt riiki valitseb. Brežnev lausa ahjuga ei sõitnud, küll on aga raamatus pilt, kus ta istub elevandi seljas. Aga midagi loll-Ivanile omast temas tõesti on. Kas või see, et üldiselt peetakse tedagi ullikeseks, kuid samas pidas ta Kremlis vastu väga kaua, tulles edukalt välja kõigist tema vastu suunatud intriigidest. Ka Brežnevi anekdootides, mida samuti raamatus hulgaliselt leidub, on Brežnev üksnes pealtnäha loll, tegelikult aga paneb rumalasse olukorda just oma vastasmängijad, ise aga ajab häirimatult oma kummalisi asju edasi.

Raugastus koos riigiga

Kirjeldades Brežnevi elu, kujutab autor eredalt ka seda maailma, mis Leonid Iljitši eri aastatel ümbritses. 20. aastate revolutsiooniline ja mässav Venemaa ning noor Brežnev, kes põhimõtteliselt ei kandnud lipsu ega kaabut, neid kodanlaste tagurlikke atribuute, erineb pea igas elemendis 70. aastate soliidses ülikonnas, suure klotseriga peasekretärist stagnatsiooni vajunud impeeriumis.

Noor Brežnev, kes kirjutas pursuisid solvavaid värsse ja osales isetegevuses – ning vana Brežnev parteikongressil arusaamatult pobisemas. Täpselt samamoodi muutus ja vananes ka riik, mille algusaastail vaieldi tuliselt selle üle, kas kõikide kodanlike tabude peale sülgav nõukogude inimene tohib kõndida uulitsal ihualasti. Brežnevi päevil ei vaieldud enam üldse mitte millegi üle, üksnes pressiti oma tagumik sügavale tooli, kuulati kõnesid ja plaksutati.

Autor kirjeldabki tollaseid parteikongresse kui jumalateenistusi, kus kõnetoolis seisvad “papid” ei üritanudki midagi mõtestatut öelda, vaid üksnes kordasid aastast aastasse ühte ja sama riitust, kogudus saalis aga aplodeeris õigetel kohtadel risti ette löömise asemel.

Brežnevi raamatut lugedes on kohe selge, kui mõttetu on rääkida Nõukogude Liidus valitsenud ateismist. Selles riigis kehtis lihtsalt kristluse asemel üks teine usund, Brežnev oli selle paavst ja poliitbüroo kardinalid. Igal aastal aga sammus üle Punase väljaku kaks ristikäiku, ikoonid pea kohal.

Nagu juba öeldud, lihtsal inimesel, kes seda usku tunnistas ja elule erilisi nõudmisi ei esitanud, oli Brežnevi ajal päris hea elada. Ketserid ja ateistid aga muidugi virisesid, nagu ka usuvabadust taotlevad naaberriigid Tšehhoslovakkia ja Poola. Sel juhul oli rahumeelne Brežnev sunnitud järsemalt käituma. Ise kindlasti kurvastades – miks peavad mõned inimesed tüli tekitama, miks ei või nad rahus kala püüda ja telekast iluuisutamist vahtida nagu normaalsed kodanikud! Kahtlemata jäi teisitimõtlejate hingeelu talle mitme looriga kaetud saladuseks, nagu ka Ida-Euroopa riikide soov vabaneda Vene vägedest. Brežnev ise lõpetas sõja Ungaris ja oli surmkindlalt veendunud, et punaarmee poolt vabastatud riigid kuuluvad täie õigusega Nõukogude Liidule. Miks nad ometi mässavad, nii tore on ju koos elada!

Kindlasti jagavad väga paljud venelased siiani sedagi Brežnevi seisukohta. Ta oli neile igas mõttes oma mees.