Kambodža ja khmeerid pakuvad ainulaadset aasialikku eksootikat


Kambodža ja khmeerid pakuvad ainulaadset aasialikku eksootikat
Autori Fotod

Kambodžat külastavad turistid piirduvad tavaliselt Angkori templite vaatamisega. Kuid need, kes tahavad tunda tõelise aasialiku eksootika hõngu ning keda on ära tüüdanud näiteks Taile iseloomulikud turismiatraktsioonid, peaksid mööda Kambodžat ringi rändama.

Isegi reisimine traditsioonilistel turismimarsruutidel jätab kustumatu mulje. Näiteks Siemréapist Phnom Penhini kaatriga mööda Tonlé Sapi ja Mekongi. Tonlé Sap on Aasias mageveekalade poolest kõige rikkam järv ja seal elavad väga haruldased roosad delfiinid.

Kambodža pealinn Phnom Penh on ühtaegu linn ja müüt, kus leidub kõike – tänapäeva koorekihi luksuslikest villadest kuni vaeste läbipääsmatute urgasteni. Ka on seal kahtlasi paiku, kus inimlikud pahed ja kired nagu ei olekski patt, vaid valgete inimeste veidrused.

Kõige äärmusliku harrastajad võivad aga traditsioonilistelt marsruutidelt kõrvale kalduda ning seada sammud Kambodža põhjaossa. Ööbida tuleb seal lihtsate khmeeride (mugavusteta) puitmajakestes. Seal toidavad nad teid riisi, maitserohelise, praetud kala või lihaga, millega käivad kaasas teravad kastmed.

Liikuda on võimalik peamiselt juhuslike transpordivahendite ja paatidega. Kambodža võimud ei soovita matkata neis piirkondades, kus meditsiinipunkte ja politseijaoskondi võib leida vaid suuremates asulates. See-eest aga on võimalik näha džunglit selle ürgses ilus ning tutvuda inimestega, kellel pole aimugi tsivilisatsioonist ning kes ei ole sellest õnnetumad, võib-olla isegi vastupidi. Just sellest džunglist sai alguse punaste khmeeride liikumine.

1970. aastatel üritasid nad ehitada Kambodžas radikaalkommunistlikku ühiskonda, mis pidi olema vaba “kapitalismi paisetest”.

Iga reis mööda Kambodžat jõuab lõpule Sihanoukville’is Siiami lahe kaldal, kus on olemas kogu paradiisliku õndsuse atribuutika – sametiselt hellitav meri, smaragdrohelised saared ning inimtühjade supelrandade kuldne liiv.

Angkor – geeniuse meistritöö

Khmeerid olid omal ajal suur rahvas, kes rajas võimsa Angkori impeeriumi. IX-XII sajandil laius see peaaegu kogu Indo-Hiina poolsaarel. Kunagisest võimsusest annavad praegu tunnistust mitukümmend templit Siemreapi linna lähistel Loode-Kambodžas. Isegi kui tähele panna nende praegust seisukorda, võib mõista, et sinu ees on kõigi aegade ja rahvaste geeniuse meistritöö. Angkori kiituseks on lauldud arvutult hümne. Ükski kirjeldus aga ei suuda edasi anda selle unikaalse arhitektuuriansambli täiuslikkust – see on otsekui taevasse pürgiv palve, mis on leidnud oma kehastuse kivisse raiutult. Angkoris on võimatu mõelda millestki tühisest ja igapäevasest. Kui hea, et iidsed khmeerid ehitasid suursuguseid templeid, aga mitte supermarketeid või pangahooneid. Ja raha neil ei olnudki. Selle viisid Kambodžasse esimesed eurooplased – portugallased ja hispaanlased. Khmeeride rahaühik riel pärineb hispaanlaste omaaegsest reaalist.

Khmeerid söövad peaaegu kõike, mis kasvab ja liigub. Siiski on ka väheseid erandeid. Näiteks kui alati naeratav

khmeer pakub teile Vietnami hotdog’i, tuleb teda mõista just sõna-sõnalt, sest teile antakse maitsta koeralihast tehtud vorstikest. Naerab aga khmeer seepärast, et erinevalt vietnamlastest khmeerid koeri ei söö. Alkoholi pruugivad nad vähe. Peamiselt õlut, millest nad ka kiiresti purju jäävad. Võib-olla seepärast ei jäta ka khmeeride riisiviin eurooplastele erilist muljet – kraade on vähevõitu.

Üldiselt aga leiab turist Kambodža linnades endale sobivat toitu või keelekastet, burgerid ja kokakoola kaasa arvatud. Ööbimisega ei ole samuti mingeid probleeme. Linnades on rohkesti eri masti hotelle. Parem on siiski peatuda tagasihoidlikes võõrastemajades – on odavam ja mugavam ka. Hinnad on Kambodžas ühe järgu võrra madalamad kui naaberriikides.

Ilusad inimesed

Loe veel

See, kes esmakordselt Kambodžasse satub, on hämmastunud, kuivõrd khmeerid oma välimuse poolest teistest asiaatidest erinevad. Üldiselt on kambodžalane hea kehaehitusega ja lihaseline. Tähelepanu köidavad täidlased huuled ning üpris suur nina, mis erineb järsult “tavaliste” aasialaste, hiinlaste või vietnamlaste lamedatest ninakestest. Khmeerid on üpris tumeda naha ja mustade, tihtipeale laineliste juustega. Nende välimuses viitab kõik negroidsele päritolule. Ühe antropoloogide versiooni kohaselt on khmeeride lähimad sugulased Austraalia ja Polüneesia saarte põlisasukad.

Khmeeri naiste ilust räägitakse legende. Noored khmeeritarid on kaunid, peened ja nõtked, suursuguse rühiga. Nende mandlilõikelised, vapustavalt mustad silmad alistavad iga mehe oma kuuma ja õrna pilguga.

Emantsipatsioon ei ole veel Kambodžasse jõudnud. Khmeeri tüdrukutele õpetatakse maast madalast, et naise peamine ülesanne selles elus on saada heaks abikaasaks ja emaks. Raske töö riisipõldudel ja rohked sünnitused kurnavad khmeerlannad välja, mistõttu nad vananevad ruttu. Ent ka närbunult säilitab kambodža naine oma magnetilise võlu.

Kambodžas ei ole inetuid inimesi, sest kõigi nende näod on veetlevad, säravad kõigis vikerkaarevärvides veiklevast naeratusest – sellestsamast “khmeeri naeratusest”, millel on mõistetamatult saladuslik külgetõmbejõud.

Khmeer on lõbus ja muretu ning suudab pilkava kergusega taluda ka kõige rängemaid saatuselööke. Kõigile khmeeridele on antud sünnipäraselt peen huumorimeel. Nad kalduvad ironiseerima isegi niisuguste asjade üle, mille vastu ise siirast austust tunnevad. Nägin korduvalt, kuidas khmeer, kes äsja oli põlvitades sügava austuse ja tähelepanuga kuulanud buda munga “õpetussõnu”, heitis püsti tõustes torkava nalja selle “rändava logardi” aadressil. Kellegi laiskuses süüdistamist peetakse khmeeride hulgas väga originaalseks naljaks.

Vähenõudlikud ja kavalad

Kambodžat pealiskaudselt tundvale eurooplasele näib, et kõik khmeerid elavad tänu soodsale kliimale paradiislikus laiskuses. Tõepoolest, ma ei näinud kordagi, et khmeerid oleksid teinud midagi nõndanimetatud lööktöörütmis. Enamik on oma igapäevases elus vähenõudlikud. See-eest on nad aga vägagi vastuvõtlikud alateadvuse irratsionaalsele maailmale. Ent seda ei ole võimalik ühekorraga mõista. Khmeerid on võrdlemisi kaval rahvas. Suheldes esmakordselt nende juurde sattunud turistiga, püüavad nad jätta endast just selle stereotüüpse mulje, mis on kujunenud eurooplastel khmeeridest kui loodritest ja logarditest, kes dollari eest on valmis kas või kõrvadel seisma. Tasub aga teha khmeeriga juttu millestki ajatust – heast ja kurjast, elumõttest ehk sellest, mis tööstuslikust tsivilisatsioonist rikutud inimesele enam peaaegu midagi ei tähenda –, kui seesama “looder ja logard” muutub ühtäkki targaks, tähelepanelikuks ja huvitatud vestluskaaslaseks.

Kambodža on piiramatute võimaluste maa. Siin on lubatud kõik, mis ei ole keelatud või siis on keelatud.

Vabaduse joovastav õhk paneb pea kergelt ringi käima. Sealjuures on väga tähtis mitte astuda üle sellest nähtamatust joonest, mille taga külalislahke Kambodža muutub kurjaks, isegi julmaks maaks. Khmeerid avalikku sigadust juba andeks ei anna. Näiteks pedofiilid ei pääse Kambodža vanglatest kunagi välja tervetena – ei füüsilises ega vaimses mõttes.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare