Kameeleonina on põnev elada

Kuigi stereotüüpidest on palju kirjutatud, pani hiljutine juhtum USA-s mind taas klišeede ülem-võimu teemadel mõtisklema.

Nimelt lasi latiinost naabrivalvur Floridas maha mustanahalise „kahtlase” teismelise. Ma ei soovi siin lahendamata juhtumile hinnangut anda, pealegi saab igaüks uudisteportaale kammides ise järeldused teha.

Kuid kas kinnistunud mõttemallid võivad tõesti saada elu ja surma küsimuseks? Kultusfilmis „American History X” igatahes küll. Värsked filmid „1 + 1” ja „Diktaator” mängivad klišeedega üsna vabalt, vastukaja vaadates pole see kõikidele filmikriitikutele meeltmööda, eriti USA-s. Kuna iga ühiskond on juba olemuslikult teatud stereotüüpide kütkeis, tundub kõige mõistlikum olevat lihtsalt kameeleoniks hakata.

Näiteks istusin ma reklaamibüroos praktikal olles iga päev suhteliselt tumedas riietuses ühe kesklinna pargi lasteväljaku äärsel pingil, nukravõitu taevast silmitsedes ja räsivat sügistuult ignoreerides. Sõin kodust kaasa võetud vähese täitematerjaliga võileiba ja lähedasest kaubanduskeskusest ostetud kõige odavamat salatit, proovides oma ideekesi müügikõlblikeks formuleerida. Päikseprillid olid ees muidugi. Ja pärast tegin suitsu.