Kammerlik sonaat süütunde mustal taustal
Priit Pedajase lavastatud “Sügissonaadi” aluseks on Ingmar Bergmani kolm aastakümmet tagasi valminud samanimelise filmi stsenaarium, kus Bergman paneb Ibseni õõnestatud kodanliku nukumaja seinad taas kord värisema ning otsib perekonna varemetel eneseteostuse, süü, mõistmise ja andestuse võimalikkust.
Pärast seitset aastat lahusolekut kutsub noor pastoriproua oma ema, maailmakuulsa kontsertpianisti, endale külla. Kuna ema on hiljuti matnud oma elukaaslase ja sõbra, loodab tütar emale toeks olla.
Südamliku taaskohtumise asemel mõraneb kahe erineva ja teineteisest võõrandunud naise vahel peagi kogu seltskondliku viisakuse ja hea kasvatuse kaitsekiht, ning pinna all hõõgunud pinged täidavad süüdistuste ja vastastikuse möödarääkimisega painajaliku öö.
Vaatamata Bergmani heale dramaturgivaistule on aja jooksul nõrgenenud tütre Eva (Maria Avdjuško) liin. Tema lapsepõlve-trauma ei ole iseenesest midagi enamat kui teismeeas üleelatud pettumine idealiseeritud ja jumaldatud emakujus, hirm üksinduse ees koos sügavate kahtlustega endas ja oma ilus.
Ehkki ei Bergman oma filmis ega Pedajas oma lavastuses võta pooli ning näitlejad mängivad võrdväärse mõistmise ja empaatiaga kõiki tegelasi, kaldub sümpaatia ometi vitaalse Charlotte’i (Ülle Kaljuste) poole, kes polnud perekonnainimese tüüpi, kes valis ema- ja abikaasarolli asemel muusika, vabaduse ja eneseteostuse tee. Neis vaiksetes pastoraadi tubades, nende inimeste keskel pole Charlotte’il õhku hingata.
Lõpunoodiks inimlikkus
Draamateatri lavastuses on domineerivaks värviks must (kunstnik Reet Aus). Must on mööbel ja mustad on rõivad, ainsaks erandiks on ema Charlotte’i erepunane kleit lavastuse ühes huvitavamas stseenis, kus ema ja tütar esitavad kumbki klaveril Chopini prelüüdi. Selles, kuidas nad mängivad, kuidas nad muusikast räägivad, avaneb nii mõlema naise olemus kui ka viis oma valu kontrollida.
Kunstnik Reet Aus on loonud ajatu ja sümbolistliku ruumi, mis kõnetab meeli ja mõjutab meeleolu ning annab näitlejatele võimaluse end suureks mängida, mida Ülle Kaljuste sarmika, vastuolulise ja elujõulise ema Charlotte’ina ning Maria Avdjusˇko ülitundliku ja haavatava Evana ka teevad.
Ain Lutsepal on pastor Viktorina lavastust kokkuvõtva jutustaja roll; südamlik ja osavõtlik, oma naist tingimusteta armastav, jätab ta oma isikliku tragöödia tagaplaanile nagu ka Charlotte’i teine tütar, haige Helena, Britta Vahuri mõõdukalt õõvastavas ja südamlikus kehastuses.
Ehkki Bergman ei loonud endale illusioone ning tema dialoog on aus ja halastamatu, jääb “Sügissonaadi” avatud lõpus kõlama inimlikkuse noot, põrgust naasnute sügav ja puhas hingamine.
Lavastus
Ingmar Bergman
“Sügissonaat”
•• Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Reet Aus (külalisena)
•• Osades Ülle Kaljuste, Maria Avdjuško, Ain Lutsepp ja Britta Vahur
•• Esietendus 8. veebruaril Draamateatri väikeses saalis
