Kammermuusika noodas napid kalad

 (8)

Fonogrammide najal konstrueerivad noored heliloojad ning vana hea rõõmus Rääts – nii võiks iseloomustada Eesti kammermuusika ülevaatekontserti.

Tugeva isikupära või haarava ideega kammermuusikaloojat praeguste noorte hulgast ei paistnud. Vormimängud asendavad sugestiivsust, sügavutiminekut, hingelisust. Kammermuusika peaks aga olema midagi sellist, mis oma väikese koosseisu intiimsuses inimest otse kõnetab, talle kuidagi korda läheb.

Sisulisest küljest tõusis esile siiski kaks loojat: Tõnu Kõrvits ja Kristjan Kõrver. Kõrvitsa puhul paneb kuulama kõlatämbrite leidlikkus ja professionaalsus, ainuomase impressionistliku kallakuga helikeel, hea vorm ja meeldiv kõlapilt. Kõrvits ei muutu tüütuks – ta oskab oma helitööde vormi ehitada. Paljude kontserdil kõlanud teoste puhul võib hinnata konstruktiivset alget ja leidlikkust, kui see aga muutub vormituks heietamiseks või lõputuks kordamiseks ( ilma sisemise arenguta), hakkab lihtsalt igav. Kristjan Kõrveri “Expansio” tõusis esile jõulisuse ja sisemise energiaga – teos, milles oli kõige rohkem sädet.

Edasi jagunesid noored kaheks: poisid mängisid fonogrammiga, tüdrukud kaeblesid poeetiliselt vormilt visandlikes lugudes. Kõige haaravam oli Toomas Trassi musträstalaulu, linnuteadlase kommentaari ja flöödi trio. Terve esimese tunni oli keskeks kujuks flötist Monika Mattiesen – Olari Eltsi kõrvale kerkinud uus Eesti tänase muusika liider, tänu kellele on flööt noorte heliloojate lemmikinstrumendiks saanud. Nii et kontserdi lõpuks oli kaasaegse muusika flöödi-võttestik lausa peas.

Märt-Matis Lille teose puhul töötas värskendav huumor, milles määrav osa pianist Martti Raide näitlejaandel.

Kuigi idee mitte iga loo järel vaheaega teha tundus õige, oleks pidanud järjestikku esitatud lugude vahele selgemad ja pikemad eristused tegema. Praegu kippus kontserdi esimene osa ennastkordavaks üheks looks muutuma, mis teostele endile sugugi kasuks ei tulnud.

Maestrole kummardusena mõeldud Jaan Räätsa teoste osa oli kokkuvõttes väga vajalik hoopis kontserdile (ja seega ka eesti tänasele muusikale) endale. Tipphetkedeks nakatavat elujanu ja huumorit täis löökpillipala (vaimustav esiettekanne Vambola Krigulilt) ning klaveriduo Ratassepp-Mikalai kujunditäpne ja pingestatud interpretatsioon.

Loe veel

Küsimusi tekitas vanameistrite Pärdi ja Ojakääru teoste kaasamine. Mõlemal heliloojal on valdav enamus loomingust kaugelt kõrgemal tasemel kui kuuldud näited. Kas olid need mõeldud näitamaks, et ega varasem eesti muusika parem polnud?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare