Kangro üllitas kurja ja humoorika novellikogu


Kangro üllitas kurja ja humoorika novellikogu
Maarja Kangro minategelased ei halasta endale ega teistele.Rene Suurkaev

Maarja Kangro esimene novellikogu on tabav, vaimukas ja iga senti väärt.

Ma võiksin siia 152 korda kirjutada: „See on nii äge raamat!” Umbes nii palju kordi seda lauset siia mahuks ja umbes selline on ka sõnum, mida ma tahan edasi anda.

Kümnest novellist koosnev „Ahvid ja solidaarsus” on varem  vaid luuleraamatuid välja andnud Maarja Kangro julge eneseavamine (tõsi küll, mõnigi novell on varem perioodikas ilmunud). Sarkastilised lood elust tuttavate tegelastega põhinevad suures osas vist tema enda läbi-elatul ja põnevamatel mõttekäikudel, näiteks kultuurilisest diskrimineerimisest või sellest, kellele on kunst ja kuidas see tema jaoks on.

Nii ongi lugudel ühelt poolt elus sündmustik, tuttavlikud tegelased ja kaval iroonia, teisalt on need aga täis huvitavaid ideoloogilisi küsimusi kunsti, eksistentsi ja muudel teemadel. Kangro tegelased peavad intellektuaalseid vestlusi, nende häbitud mõttekäigud on piiritu haardega, nad mõtestavad pidevalt maailma, suutes seda teha haaravalt ja muigamapanevalt.

Kasutas ära iseenda elu

Ühtaegu on Kangro tegelased tavalised tööinimesed, kirglikud stipendiaadid välismaal või isiklikus kriisis vaevlevad keskeale lähenevad naised. Ja see ei olegi niivõrd samastumiskirg ega isiklik empaatiavõime, mis meid neile lähendab, vaid mingi üldisemat sorti äratundmisrõõm käitumismustritest.

Maarja Kangro on teinud õigesti, et kasutas julmalt ära iseenda (ja oma tuttavate) elu, sest ilmselgelt on tulemus rohkem päris ja seega ka arusaadavam kui fiktsioon (nagu ütleb ka üks ta tegelasi „48 tunnis”: „/…/ millest sa siis ikka kirjutad. Nii on tekstil vähemalt mingi elu sees.”) Ausalt ja vähemalt pealtnäha põdemata kirjutatud novellid teeb eriti meeldivaks eestlastele nii südamelähedane sarkasm. Kangro ei halasta ühelegi tegelasele, sealhulgas omaenda alter ego’dele.

Selline tegelaste (olgu need siis kolkaküla abielupaar või karjäärinaine) vastu suunatud eestlaslik halastamatus on raamatupoodides ikka edu toonud. Mingil määral oskab eestlane ka enda üle naerda või vähemalt naerda teise eestlase üle. Kajar Pruuli toimetatud tekst on ilmselgelt viimistletud, mõjumata samas sugugi punnitatuna.

„Ahvid ja solidaarsus”

Maarja Kangro

Eesti Keele

Sihtasutus

2010

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare