•• Meenutate raamatus, et lahterdamisel ja keelelisel määratlemisel on omad piirid. Millise ühisnimetaja alla aga koondati õppekavas need loengud, mida te Tartu ülikoolis pidasite ja mis nüüd raamatu kujul ilmusid?

Minu loengud ei mahtunud päriselt ühegi määratluse alla. Kuid olid olulised teemad, mida rohkem arendasin ja mida on ka siin raamatus rohkem käsitletud. Nendeks olid defineerimise ja resümeerimise kriitika ning mõ­nede soome-ugri keelte erijoonte analüüsimine (kõigis neis keeltes on ohtralt sõnapaare nagu kopsud-maksad, kimpsud-kompsud) ja neile paralleelide otsimine teistest keelerühmadest.

•• Nimetate Einsteini kabalistide ideeliseks järglaseks ja Pythagorase rajatud mõtteviisi esindajaks. Mis on selle mõtteviisi ühiseks nimetajaks?

Einstein ja paljud teised teadlased on Pythagorase järeltulijad selles mõttes, et nad uskusid, et universum on teatud mõttes matemaatiline konstruktsioon, üldisemalt, et maailm koosneb mingitest märkidest.

•• Eristate kommunikatiivset ja meditatiivset kultuuritüüpi, leides, et eraldusjoone võiks tõm­mata indoeuroopa filosoofia ja ülejäänud mõtteviisi vahele. Kas asjaolul, et esimene rühm maailmas domineerib, võivad olla keelelised põhjused?

Ma ei ole kindel, et seda kultuuritüüpi, mida nimetan kommunikatiivseks, võib kindlalt seostada indoeuroopa keeli kasutavate rahvastega. Terve mu konstruktsioon kahest kultuuritüübist on ikkagi hüpotees, mida usutavasti saab ka kontrollida. Kas ühe kultuuritüübi domineerimisel on keelelisi põhjusi, jääb esialgu vastuseta. Kuid kalduvus kõike sõnastada, defineerida ja matematiseerida on minu meelest ühe kultuuritüübi tunnus ja praegu on sellel kultuuritüübil läinud väga hästi. Mis ei tähenda, et see ka tulevikus nii on.

•• Teie sümpaatia kuulub teist tüüpi mõtte- või eluviisile?

Ma olen ikka hoidnud alistatute ja halvustatute poole, olgu need meie omad vana-eesti talupojad, Ameerika indiaanlased või Siberi põlisrahvad. Arvan, et neil on inimkonnale midagi olulist öelda.

•• Milline võiks olla eesti oma filosoofia? Millised keelendid või vanasõnad seda eluvaadet kõige paremini väljendavad?

Ma ei tea, kas eesti oma filosoofia on võimalik ja vajalik. Kuid usun, et „meditatiivses” kultuuris sünnib kindlasti teistsugune filosoofia kui see, mida lääneilmas on filosoofiaks peetud. Ma ei oska nimetada mingeid „eriti eestilikke” vanasõnu või kõne­käände. Muidugi on keelevorme, mis lubaksid hakata omamoodi filosofeerima. Näiteks „on olemas”, „on olemata”.

•• Kas praeguses keelekeskonnas üles kasvav eestlane pole juba keeleliselt „rikutud”, indoeuroopastatud?

Eesti keel on semantiliselt tõe­poolest segakeel, mida tagasi „soomeugristada” vaevalt saab. Kuid meie keel on tänini mõnes aspektis lähemal tamili või baski keelele kui saksa või prantsuse keelele, mis annab meile ehk võimaluse mõista eri kultuure ja mõtlemisviise. See oleks kindlasti kasulik.

•• Nendite, et info ülekülluse tõttu muutub me maailmapilt üha vahendatumaks. Kas välistele kogemustele toetuv maailmapilt saab veel kaudsemaks muutuda? Tuleks ehk tõdeda, et lisateadmised muudavad inimest üha lollimaks?

Viimasel ajal mõtlen ikka enam sellele, et oleks vaja tõsiselt uurida, mis on see, mida nimetame rumaluseks, lolluseks jms. Millegipärast sellist distsipliini veel pole, seda võiks nimetada morioloogiaks. Siis oleks ka siin küsitud küsimusele võimalik targemini (või vähem lollisti, mis ei pruugi olla üks ja seesama) vastata.

•• Kas küsimust elumõtte kohta on kohane sõnastada või on küsimusse viga sisse programmeeritud?

Ma arvan, et isegi Rooma paavst ei ütle inimlastele, millest nad mõtlema peaksid. Mina ka mitte. Elumõtte küsimus on muidugi labastatud ja ekslikult küsitud ja sõnastatud, selle taga on aga midagi väga olulist, mille ehk saame sõnavahu peidust selgemini välja tuua. Eks ma ole ise sellest, küll hoopis teistes sõnastustes, ka kirjutanud, võib-olla on kogu mu luule katse sellest kõige olulisemast rääkida. Ja võib-olla ei ole seda võimalik kuidagi paari lausesse kokku võtta. Vaikimisse ehk küll.

„Paralleele ja parallelisme”

Jaan Kaplinski

TÜ Kirjastus 2009