Kaplinski keskkonnakaemused

Jaan Kaplinski on kunagi märkinud, et tema küll ei taha inimestele öelda, millest ja kuidas nad mõtlema peaksid. Ega ta ütlegi. Selle asemel mõtleb.

Ja kui Kaplinski ei ütlegi teistele, mida mõelda, siis oskab ta kohe kindlasti kirjutada nii, et tema mõtted panevad teisi samuti mõtlema. Mõne aja eest ilmunud kogumik „Jää…” koosneb kahest juba jupp aega tagasi ilmunud proosateosest „Jää ja kanarbik” (1989) ning „Jää ja Titanic” (1995), millele on uute kaante vahel lisatud Tartu ülikooli biosemiootika professori Kalevi Kulli järelsõna. Filosoofiline.

Mõlemad teosed on mõtisklused selle üle, kui tihedalt on omavahel seotud inimkultuur ja loodusjõud. Iseenesest ei tohiks ju olla suurem asi üllatus, et enne autosid ja asfalti oli maa kaetud puude, mätaste või äärmisel juhul igikeltsaga, ja veel enne seda oli maa nägu mitmes kohas üldse sootuks teistsugune. Aga ega lood sellestki räägi, et inimene pole igavene olnud. See teadmine võiks ju olla lugude lugemise eelduseks. Pigem jutustab Kaplinski lugusid ja seob need keskkonnaga, räägib oskusest või oskamatusest keskkonnaga koos eksisteerida. Iseenesest hea mõte, mille peale võiks rohkemgi inimesi tulla. Eriti arvestades, et ega inimkond ole ju alles viimasel ajal progressi ideedest kantuna lolliks jäänud.

Vanasti targemad

Meie küttidest ja korilastest esivanematel oli ses mõttes meist märksa enam tarkust, et nad said aru, kus on mõtet kolada ja kus mitte. Kui kohe aru ei saanud, siis tegid vähemalt järeldusi kiiremini. Vulkaanidest ja kahtlaselt jõbisevatest maapindadest osati igatahes eemale hoida. Kas või linnastumine on selle tarkuse seljataha jätnud. Vesuuvi-nimeline vulkaan on ajaloo jooksul otsa peale teinud mitmele tema külje alla pugenud linnakesele, ent sellest hoolimata on see koht endiselt asustatud. Erialainimesed hindavad, et tänapäeva suurlinnast Napolist ja ümbruskonnas elavatest miljonitest inimestest ei jääks samuti suurt midagi järele, kui Vesuuv veel kord tõsiselt vihastaks. Aga ega see inimesi eriti häiri. Lõppeks on ju vulkaani ümbruses hea viljakas pinnas ja kes siis ikka jõuab igapäevatoimetuste kõrvalt liiklusummikutes passides vulkaanide või maavärinate peale mõelda.

Eeltoodud näide ei tähenda aga mingil juhul seda, et Kaplins­ki jutud oleks ettekuulutava või hoiatava sisuga. Ei ole. Need lood räägivad hoopis sellest, et tore on ilmas elada, kui sa oskad ringi vaadata ja mõelda ka sellest, mis on olnud enne. Ja mis võib olla pärast.

Raamat

Jaan Kaplinski

„Jää…”

•• Kirjastus Võluri Tagasitulek, 2009