„Kapten”, sünge teekond sõjaaja psüühikasse

 (35)
„Kapten”, sünge teekond sõjaaja psüühikasse
Natsikapteni mundri selga tõmbamine annab peategelasele autoriteedi, uued võimalused ja identiteedi.foto: kaader filmist

„Kapten” näitab Teise maailmasõja viimaste nädalate moraalset tühermaad.

Sõda on sünge aegruum, kus argimoraali võtab üle sõjategevust õigustav ideoloogia, nihutades paigast piiri, mis tavaliselt lahutab lubatut ja lubamatut. Mis juhtub, kui reamehed tunnevad, et sõda käimas hoidev masinavärk laguneb ja ees seisab kaotus? Siis, kui sõja ja selle lõpu vahele tekib veel hallim ala? Siis, kui destruktiivne ideoloogia seguneb rõveda režiimi sõjatavade ja animaalse ellujäämisinstinktiga?

Sõjafilmis „Kapten” vaatleb Saksa režissöör-stsenarist Robert Schwentke Teise maailmasõja viimaste nädalate moraalset tühermaad. Ta võtab ette tõsielulise loo Saksa sõjakurjategijast Willi Heroldist ning teeb sellest natsismi ja inimloomuse tumedate külgede groteskse peegli.

Filmi alguses näidatakse 19-aastast reameest Willi Heroldit (Max Hubacher) kui põgenevat desertööri, kelle peamine eesmärk on ellu jääda. Sellega võidetakse vaataja poolehoid, ent kui Herold tõmbab selga juhtumisi avastatud natsikapteni mundri, tekivad vaatajas kõhklused. Rõivad, millega kaasneb autoriteet, uued võimalused ja identiteet, hakkavad sündmuste käiku suunama. Ettekujutus sellest, kas Heroldi tegude taga on ellujäämisinstinkt või miski muu, hägustub. Uus roll koondab ta ümber teisi oma üksustest eksinuid, kes sooritavad Heroldi alluvuses järjest räigemaid tegusid, milles peegeldub nii peategelase kui ka kogu ebahumaanse olukorra sünge absurdsus.

Natsikapteni mundri selga tõmbamine annab peategelasele autoriteedi, uued võimalused ja identiteedi. foto: kaader filmist

Schwentke vormib autoriteetsete mundrikandjate motiividest ning nende käske pimesi täitvatest alluvatest julmust täis ja inimväärikuseta olustiku, kus kaasmaalastest vangide hukkamist tähistatakse pidudega ja verist õigusemõistmist peetakse vooruseks. Sellega teeb Schwentke nii tegude sooritajatest kui ka mittesekkuvatest kõrvalseisjatest režiimi ja inimsusevastasuse kehastused, kelle tegudel pole sel füüsilisel ja moraalsel hallil alal piire.

Koos operaator Florian Ballhausiga kujutab režissöör Heroldi ja ta võltserirühma järjest ägestuvat maniakaalsust sisukate misanstseenidega, mis sulanduvad kaunilt kaamera liikumisega. Filmi kontrastne mustvalge skaala suunab tähelepanu jõhkrustelt näitlejatööle, tuues hästi esile tegelastevahelise dünaamika ja rõhutades koos valguskujundusega miimikat. Ebameeldivatele sündmustele annab tooni Martin Todsharowi füüsilisust taotlev, tööstuslike helidega manipuleeriv muusika, mis filmi atmosfääri tõhusalt kinnistab.

foto: kaader filmist

Võtted moodustavad stsenaariumiga võib-olla liigagi kaalutletud terviku. Või siis pole teemakäsitlus piisavalt provokatiivne ja mõtlemapanev, et lubada endale sedavõrd esteetiliselt nauditavat visuaali. Selles kurjuse nihestatud filmimaailmas on kõik liigagi paigas.

Mida tahab Schwentke selle looga tänapäeval väljendada? Kas tuletada meelde, milliseid tahke fašism ja natsism inimloomuses esile tõid? Või murda Teist maailmasõda käsitlevate Saksa filmide konventsioone, nagu ta on intervjuudes ise maininud? Schwentke ei anna moraalse kompassiga osutades oma peategelase barbaarsetele otsustele ühemõttelisi põhjendusi. See teeb „Kaptenist” mõnevõrra huvitavama vaatamise, kui on sõjast samastumisväärseid tegelasi otsivad või sõjasündmuste rõhuvusele tuginevad keskpärased sõjafilmid. Ent intrigeerivalt groteski kalduvatest rõhuasetustest hoolimata jääb filmis veidi vajaka halli ala psühholoogilisest, ideoloogilisest ja ajaloolisest kirgastamisest.

foto: kaader filmist
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare