Karin Laansoo on püüdnud eesti noore kunsti raamatusse
Mille kõigega te üldse tegelete? Mulle on jäänud mulje, et peate üheksat ametit?
Pidin sellel sügisel minema tööle kaasaegse kunsti Eesti keskusesse, aga ei läinud, sest Eesti kunstiakadeemia (EKA) tegi teise pakkumise – turundusjuhi kohale. 2002. aastast olen olnud EKA galerist ja kuna uus galerist tuleb alles sellel nädalal, olen praegu ajanud korraga kahte asja. Raamat on aega röövinud, aga tuhat korda tagasi andnud – see oli selle sügise mõnus asi. Veel pean loenguid.
Kuidas tuli teil mõte panna noored eesti kunstnikud kaante vahele?
EKA galeristina tutvustasin tudengite ja noorte kunstnike töid tihti teistele kuraatoritele. Istusime koos arvuti taga ja plõksisime asju läbi. See muutus tüütuks ja ma hakkasin mõtlema, miks meil pole noorte kunstnike kohta midagi kokkuvõtvat. Aga ma ei tahtnud teha klassikalist kunstiraamatu formaati, kus on kunstiteadlaste tekst. Esiteks on noortel kunstnikel alles väike kiht tehtud asju ja nende isik, sõbrad ja muusika, mida nad kuulavad, on peaaegu sama oluline kui kunst, mida nad teevad.
Kuidas käis kunstnike raamatusse valimine?
Nimekiri oli kaua lahti ja muutus kogu aeg. Alguses oli seal näiteks Kiwa, aga siis sain aru, et kuigi tal on iginoore kunstniku imago, on ta tegelikult päris vana. Kunstnike arv püsis kogu aeg 20 kandis. On neid, kes on kunagi teinud mõne laheda asja, aga sa näed, et ta liigub juba muus suunas. Tahtsin siiski valida inimesi, kellest oleks põhjust rääkida ka viie aasta pärast. Kõik nad on ka millalgi EKA-st läbi käinud ja Tallinna pidama jäänud.
Kas siis Tartus pole üldse noori kunstnikke?
Jah, seda on minu käest korduvalt küsitud ja ma vastaksin, et kui vähegi energiat leidub, võiks tööd jätkata. Seepärast ongi raamatu pealkirjas plussmärk – need on esimesed 22. Samas olid nemad minuga väga avatud. Selleks et sa saaksid kunsti-inimeselt kätte siira ja vahetu reaktsiooni, pead neid enne tundma või siis kuidagi usalduse võitma. Enamikule oli see elu esimene intervjuu.
Osa tänases valikus esindatud kunstnikke siiski kaob.
Kindlasti on raamatus neid, kelle jaoks kunst ennast ammendab. Nad leiavad endale muud väljundid ja eesti kunsti jaoks on nad siis kadunud.
Kunstnikul on selles mõttes väga kurb staatus, et ta peab kogu aeg ennast ise motiveerima ega saa palju tagasisidet. Ka mulle öeldi raamatuesitlusel, et ma olen väga õnnelik inimene, sest selle kohta, mida ma olen teinud, öeldakse midagi. Halb ja hea on võrdselt oluline, sest näitab, et see, mida teed, läheb kellelegi korda. Sellist tagasisidet saab väga vähe ja ma oskan seda hinnata.
Kas noor eesti kunst on üldse kellelegi oluline?
Isegi üks kriitik ütles raamatu-esitlusel, et noor eesti kunst ei tähenda tema jaoks mitte midagi. Ma ei saa talle vastu vaielda, sest keegi ei saagi panna miskit sulle midagi tähendama, kui sa seda ise ei tee. Ja eesti lokaalne identiteet praeguses globaalses kunstimaailmas on naerunumber, see pole kellelegi oluline.
Kui raamatut lugeda – enamik intervjueeritavaid ei pea ennast kunstnikuks. Maalijad ütlevad, et nad maalivad jne. Pigem defineeritakse ennast tegevuse kaudu. Ei, ei, ma ei ole kunstnik! Ja siis ongi: “noor eesti kunstnik” – kolm sõna, mis ei tähenda mitte midagi.
Aga mulle ikkagi tundub, et kui sul on 22 tegelast, isegi kui nad ei ole noored ega eestlased ja kunstnikud – ikkagi on neil mingi hääl. Kui nad on sulle tund aega oma mõtteid rääkinud, siis tuleb sellest kokku mingi asi. See loeb. Raske on midagi teha, kui sa tead, et see on mõttetu, aga teed siiski, motiveerid ennast ise, sulle tundub, et see on oluline, sa teed selle ära ja näed, et oligi oluline. Aga sa ei saa seda enne teada.
Ajakirjas Kunst.ee on ka just tulekul noorte kunstnike erinumber. Kas need kaks asja on kuidagi omavahel seotud?
Ei ole. Ma olen küll sealsete tegemistega kursis ja mulle öeldi, et raamatu tõttu on seda numbrit väga raske teha. Ma pole tahtnud mingit kaanonit sättida: kõik on teretulnud seda maha lammutama, ütlema, et need kunstnikud pole noored või teised pole olulised. Raamat on siiski väga tõsiseltvõetav formaat, kuigi me üritasime vormi ja kõige muuga osutada, et see on pigem “üks päev kunstnike elust”. Siin öeldud mõtetel on väga selge säilivustähtaeg. Kui need noored aasta pärast raamatut loevad, naeravad nad ilmselt ise ka oma jutu üle.
On sellel raamatul siis ikka ka püsiväärtus?
Ajutised asjad on kõige püsivamad. Ühe aasta jooksul muutub iga inimese elus nii palju. Kõik need kunstnikud on vahetanud kodu, stuudiot, elukaaslast, juuksevärvi, perekonnanime. Ma juba mõtlesin vahepeal: laske meil teha see raamat ära, ja hakake siis majandama ja kolima. Kui sa üritad ühte hetke kinnistada, siis saad aru, kui ajutine see on. Mulle meeldivad ajutised asjad. Mõned asjad, millest sa arvad, et nad on ajutised, püsivad väga kaua. Millegi meeleheitlikul kivistamisel pole mingit mõtet.
Kes võiksid seda raamatut lugeda?
Ma ise loodan väga, et loevad noored inimesed, kes valivad endale eriala. Loevad ja saavad aru, et kõige olulisem pole joonistamise ja maalimise õppimine. See, et sa oled kunstnik, ei tähenda manuaalseid oskusi, vaid mingit laadi mõtlemist. Teine oluline sihtgrupp minu jaoks on juba jutuks tulnud väliskuraatorid ja kunstiprofessionaalid.
Kuidas saavad väliskuraatorid raamatu kätte?
Raamatu saavad nad siis, kui tulevad siia. Praegu on veel lahtine, mis raamatupoodidesse see väljaspool Eestit läheb. Hetkel on kokku lepitud ühe poega Amsterdamis, ühega Berliinis ja ühega Helsingis. Isiklike kontaktide kaudu levib raamat muidugi kõige paremini.
Karin Laansoo
Sündinud: 1976
Haridus, töö:
Eesti kunstiakadeemia haridusega kunstiteadlane, õppejõud ja kuraator. 2002–2005 EKA galerii juhataja, lõputööde näituste ning rahvusvaheliste projektide koordinaator
alates novembrist 2005 EKA turundusjuht
22+ on:
Alice Kask, Alvar Reisner, Andres Lõo, August Künnapu, Margus Tamm, Sandra Jõgeva, Elis Saareväli, Kärt Ojavee, Katrin Koskaru, Kristiina Järvelaid, Kristina Norman, Külli K. Kaats, Lilli-Krõõt Repnau, Maarit Murka, Merike Estna, Neeme Külm, Raul Keller, Silja Saarepuu, Tarmo Salin, Tiit Sokk, Tõnis Saadoja, Villu Plink
