Karl Friedrich Kalk - vähetähtsa linna väga tähtis mees
Nende sõnadega alustab Jaan Kross romaanis “Taevakivi” meie ajaloo suurmehe Otto Wilhelm Masingu üht 1821. aasta sügispäeva, mil Masing kohtub teise, noore, ent sajand hiljem sama suureks saanud mehe Kristjan Jaak Petersoniga. Samal päeval ärkas kuskil Eesti nurgas, kas siis veel Paldiskis või juba Tallinnas samasse sügishommikusse kolmas hilisem suurmees, kes aga paraku tänaseni sootuks unustusehõlmas – Karl Friedrich Kalk, Paldiski kohtufoogti poeg ja linnarätsepa pojapoeg, kelle esivanemad olid millalgi sajand varem Bremenist Haapsallu ja Paldiskisse pottsepa ja muid käsitöömeistri-ameteid pidama kolinud.
Üleeile sai Karl Kalk endale Paldiski kirikuaeda lõpuks korraliku hauakivi, ülehomme möödub Kalki sünnist (1. september 1804 vkj) 200 aastat.
Viide Krossile ei olnud juhuslik. Kalki elukäik ja tegevus kuni surmani 1885. aasta jõulude ajal oli nii mitmekülgne, värvikirev ja tähtis, et see vääriks vähemasti üht Krossi ajaloolist romaani. Kahju, et arhiivimaterjal omal ajal kirjaniku kätte ei sattunud. Aga ei saanudki sattuda, sest suur osa akadeemik Wiedemanni sõbra paberitest hulgub tänaseni kättesaamatuna Venemaa korrastamata arhiivides. Ja vähemasti okupatsiooni ajal neile lihtsalt ligi ei pääsenud.
Aumärkidega pärjatud
Romaan ajaleheveerule ei mahu, seetõttu peab Kalki elu tänagi veel jätma lugeja kujutlusvõime meelevalda. Igal juhul võib öelda, et 19. sajandi Paldiskit poleks linnana Kalkita tõe-näoliselt olemas olnud. Ta oli selle “kõige vähem tähtsa linna kogu riigis (võib-olla kogu maailmas!)”, nagu Kalk ise ühes kirjas akadeemik Kupferile mainib, A ja O. Veel enam, Keiserliku Teaduste Akadeemia ja St. Peterburgi Füüsika Peaobservatooriumi korrespondent, Eestimaa Statistikakomitee ja Eestimaa Kirjandusliku Ühingu erakorraline ja kirjavahetajaliige, nii Püha Stanislause kui ka Püha Anna ordeni 3. ja 2. klassi kavaler, Tema Kõrguse kingitud briljantsõrmuse ja “Õnnetusohvrite päästmise eest” hõbemedali omanik.
Aumärke ja tiitleid ei jagatud teeneteta. Tagasihoidlik mees, kes pärast Tartu ülikoolis teoloogia tudeerimist kodulinnast Paldiskist ligemale 60 aasta jooksul ainult paaril korral lahkus, ei mangunud endale ise tunnustust. Keegi muu pidi tähele panema, Kalki kirjad, saadetised ja teod inimese eest kõnelema. Teated jääolude kohta Paldiski lahes ja reidil seisnud Inglise sõjalaevade joonised Krimmi sõja aastatest näiteks.
Kompromissikunstnikuna ei olnud Vene keisri alam kohtufoogt Kalk siiski tolles sõjas kaugeltki ühemõtteliselt Vene poolt ja Inglise vastu. Tol kaugel ajal oli inglise keele oskamine Maarjamaal haruldus, mis andis Kalkile Paldiskis olulise läbirääkija ja tõlgi staatuse. Võib teda ette kujutada 1854. aasta jaanipäeval tuulisel sadamasillal vahendamas inglise kaptenit ja vene rittmeister Matvejevit, kes muidu keelepuudulikkuse tõttu oleksid ehk relvadel kõnelda lasknud. Vanad sõbrad kuberner von Grünewald ja rüütelkonna peamees parun Ungern-Sternberg soovitasid keisril kogu Paldiskis paiknenud väeosa Kalki hoole alla anda ja nii ta tões ja vaimus vene soldateid kantseldas, “muretses kui isa soldatite eest, ja soigutas ülivahvust, mis siin ainult kahju teha võis”, nagu märgib nekroloog ajalehes Tallinna Sõber.
Nagu nüüdki, tõi keeleoskus ka ammustel aegadel kenasti raha sisse – Kalk töötas pikki aastaid Tallinna Mayeri ja Clayhillsi kaubamajade kaubaagendina. Ja raha – see kulus muidugi kõigeks muuks kui isikliku hea-
olu kasvatamiseks. Sest kõigepealt tahtis ehitamist ja pärast valmimist ülalpidamist luteriusu kirik Paldiskis. Tõsi, Kalk suutis ehituseks vajaliku raha enamiku, 14 000 bankorubla lobby-tööga välja meelitada venestust ja õigeusku Eestimaal levitada püüdnud keiser Nikolai I-lt endalt. Aga kirikuõpetaja palka polnud Paldiski rahval ikkagi anda ja nii pidas ametit tasuta teoloogiharidusega Kalk ise. Abikaasa Hulda Antoinette von Stern aga istutas samal ajal kiriku ümber puid ja pidas kirikuaeda korras.
Raudtee Paldiskisse
Raha kulus muukski. Kui kubermang oma esimese raudtee sai, poleks selle haru Kalkita ehk iial Paldiskisse jõudnud. Mõistagi ei võinud siin ärilist kasu kahe silma vahele jätta, kuid tähtsam oli ikka kodumaa arendamine, mistõttu Kalk raudtee alla suure tüki maad loovutas, aga ka raudtee aktsiaseltsis osanik oli.
Lõpuks need termomeetrid ja baromeetrid, mida muudkui Peterburist tellida tuli (sest esimese baromeetri elavhõbedatoru oli laevasõidul kõige peenemast kohast mulle täis läinud), ja raamatud, kus juhised moodsal teaduslikul viisil ilmamõõtmisteks, millest sai Kalki lõpuks ehk suurim elutöö. Kokku ligi 51 aastat kogus ta järjepanu katkematult vaatlusandmeid aastatel 1835–1885, mis on mitte ainult kvaliteedilt, vaid ka kestuselt vähemasti Põhja-Euroopa ja Venemaa, kui mitte maailmarekord 19. sajandil. Ikka iga päev hommikul kell 7, siis lõuna ajal kell 12 või 14 ja õhtul kell 21, mõnel aastal kuus korda päevas. Olgu koidutaevas hall või sinine, õues ja merel sõda või rahu, äris tõus või langus, koguduses ja kohtus häda või rõõm.
