KARL MARTIN SINIJÄRV: Mõned sõnad eesti luulest
Paar asja tahaks enne luuletiste juurde asumist selgeks rääkida. Esiteks on eesti kirjandus maailma kontekstis väga vinge. Eriti vaadates kvaliteet per kärss. See me-keelne miljon produtseerib etemat igast indoeuroobist või ülbslaavikust. Kuritegelik on eestikeelse asjanduse olematu promo abiksolevates võõrkeeltes. Inglises. Saksas. Prantsuses. Ipsaanias. Kus kurat on tõlked, kus kurat on aktiivne müük? Me oleme etemad kui Nemad! Jah!
Kuigi mujal pool olla traditsioon ja mis kõik iganes. Meil on kõike ja rohkem veel. Näiteks poeesiat. Millest võtaks kohe paar tilka ja serveeriks need lugemislauale. Kõige maasingi tumedusega, seakamara hõrkhetkse krõbedusega.
Aastal 2004 avaldusid mitmed eestikeelsed luuleraamatud, mis võiksid rahumeeli maailma tipus lebada, kui keegi neist ainult aru saaks. Need mõnisada eestlast, kes luulekogusid ostavad ja loevad, tõstku endid kõrvust ja nihelegu lahedasti tugitoolidel. Nad on osa saanud/saamas millestki väga elitaarsest. Sealjuures maailma parimast. See siin pole mingi hüppamine, kargamine või muidu suusatamine.
Ma kõnelen alustuseks inimesest, kes on nii tilluke, et ei jäta endast raamatu kaanele enamat kui kaks sõrajälge: fs. Nagu väike My, kes oli nii kerge, et tema jalad ei jätnud lume peale üldse jälgi. See va fs on kõhu kuuseokkasuppi täis söönud ja käitub kui Tuu-Tiki ja jäänaine ja koheva sabaga orav kokku. Ta otsib madratsit, leiab selle ja võtab ta peenikesteks ribakesteks lahti. Nätsutab. Sülitab välja. Mõtleb orava olemuse üle. Maalib maailma mustaks ja piilub kardina vahelt. Näeb sutsuke purpursinist. Ohkab, sureb ja sünnib. Ning paneb paika eesti luuletaja, kes ta kaheldamatult on: “olen eesti luuletaja / tulen Lasnamäelt /---/ kirglikud nagu me oleme”. Nüri saega veeniveristamine ja terasest silmaterad annavad ootamatult ärksaid sõnumisi. Ei see fs kärva kuhugi, kirjeldab muudkui maailma mustust ja musti maailmu. Kui arvab, et läheb suremiseks, siis tuleb tal veel minuga tegemist. Hoidku oma pea ja pannal.
Soomets küünistab
Triin Soomets kristalliseeris end Luuletajana valikkoguga “Soon”. Nüüd asetab ta rahulikult käe lugeja põlvele. Ja küünistab. Valus on. “Toormaterjal” talitleb omasoodu ja kisub hingava olendi kopsudest veritsevaid ribakesi. Terav tekst teeb sõnamanustaja tummaks ning kõneleb teisiviisi. Unusta ära oma arvamine, armumine, oma arkaadne argus. Põleta püksid, sureta suudlemissoov ja loe. Siin on olemine korraga kurb ja rõõmus ja eeskätt ääretult vihane. Samas malbe, kakskõikne. Triin on oma asjad teinud, tee sina, hää lugeja, nendega, mis tahad. Kui tahad. Kas tahad. Tõenäoliselt tahad. Selle peale kogu mäng ju käib. Käib kõrge mäng. Tehtagu panused ja saadagu osa parimast eestikeelsest tekstist, mis viimase kuraditosina kalendrikuu jooksul köidetud, vormistet. “Soon” oli ettevalmistus, “Toormaterjal” tapab. Plõks ja valmis.
Kristiina Ehini “Luigeluulinn” on raamat, mida ei saa jätta mainimata. Isegi kui tahaks. Kuigi ei taha. Sest siinkirjeldatavatest teostest on ses ehk enim seda luule moodi luulet. Ja haruharva juhtub luule moodi luule olema väärt ja väärikas. Sedapuhku, näe, läks nimelt nõnda. Kui Soomets on oma uusimas teoses värske, tume ja vaba, siis Ehini tekstid on märksa hillitsetumad, kambrilisemad, heledamad üksiti. Noid raamatuid on vaja vaadata kõrvuti. Mingi eriskummaline õrnus ühendab, sõnade sõprus kaugendab noid kaht kirjutavat hinge. Ma ei tea, mis, aga miski küll hoiab neid vägagi koos. Võib-olla iseeneslik siirus. “Luigeluulinn” on mu jaoks vist liiga väike raamat, olgu sisulise suurusega kuis on. Aga see on raamat, mis teeb riiulil rahu. Triinu teos näiteks märatseb väheke, kostab klobinat muudkui. Silm teab, kuhu poole kaeda, tahab kas. Rahu? Hullust? ...kütuse kuuma kutset kihutada”? Ehin kütab ja kutsub ja ma tõesti loodan, et ta meie juurest ära ei lähe.
Krulli mitte-eepos
Hasso Krull. Hasso Krull? Pea 20 aastat küsin, miks mitte Max Harnoon. Liiga tark isand liiga hullu emandaga pealekauba. Rudolf Rimmel soovitas kunagi Hasso Krullil Hasso Krulliks hakata ja Hasso Krull hakkaski. No tere päike, Rimmel. Harnoon oli ikka märksa veenvam vennike. Krull võib oma isikliku saapa ka eeposeks nimetada, ja mina võin saapapaeltega sama teha. Mees, kui sa “Modern discourse’ist” üle ei ulatu, siis... siis kirjuta eepos. Mõnes, mitmes, ühes, samas mõttes sai see ju igavesti hea. Aga tule mu kööki ja näita ära, kust otsast see eepos on!
Eks me võtsimegi selle luuleraamatute rubriigis kantseldada. Näita siis luulet, palun. Äh, urjuhh, uhnem. Ise oled. Natuke. Vist. Eepos? Nu pljääd. Metsatöll: lahinguväljal näeme, raisk! Nii ongi. Dekonstrueerigem postmodernistliku diskursuse narratiivi, ja kohe. Stopp. Raamat (eepos?) on ikkagi uhke. Siit seest kostab Künnapit ja Kivisildnikku, kostab isegi maailmavaljuimat Jürgenit-Roostet. Aga Hasso Krull on need jutud juba jutustanud. Prääks.
Põnevaid jutte jutustab Asko Künnap. Künnap ei olegi õigupoolest luuletaja, vaid jutuvestja. “Kõige ilusam sõda” koosneb erksatest elutükikestest ja paneb ootama tõelist juturaamatut. Praegu näeme suurepärast pildiraamatut, mis on pikitud tekstidega. Tekstid nutavad täiuslikkuse järele, mis oleks ju ühtpidi justnagu käes, aga teistpidi alles kusagil... no, ütleme, Kambjas. Ja kuidagi, kuradi kombel, maanahkselt, ei jõuta iiales Kambjasse. Otepääle – jah. Alla Lõuna-Eesti mägedesse kah. Aga Kambjasse, iseenese manu, ema maja katusele – see kõik jääb nii kaugeks ja kauniks. Siiski. Künnap saab oma vaegusest aru. Ta teeb teile veel mõnegi triki. Kas või juturaamatu. Ta teile veel teeb.
Vahel satub lugema ootamatuid raamatuid. Juhtub kätte üht koma teist. Head ja halba, imelikku ja imelist. Selliseid asju ka, mis suisa üllatuma panevad. Näiteid? Loen Kuldar K. Raudnaski postuumset teost “Egeuse meri”. Surnud mehed ei saa enam enda eest seista. Seisavad teised, ja tekstid. Kurb on. Kui ma räägin omas meeles vaiksel õhtul selle ammusurnud poisiga ja mõtlen, mida kõik me võinuks üheskoos teha ja näha, siis...
Me ei kohtunud kunagi ja me ei lobisenud oma luuletuste kohal. Vahest surnuksime, vahest elanuksime. Aga “võitjate põlvkond” ei oleks tänagi sõnapaar, mida kolmel korral luuleraamatus kohata ihanuksime. No kes? No kas? No miks? Palun, väga palun mitte risustada 19-aastase mehe tekstistikku 20 aastat hilisema murelusega. Raamatus on autori täisnimi trükitud kahel korral, ees- ja järelsõna autori oma kolmel korral. Nõnda pole õiglane. Kuldar oli noor mees ja tal pidanuks olema tema elu. Noor mees tegi häid sõnu. Päriselt ka. Respekt.
Ja veel – otsige poodidest Mats Traadi uut luuleraamatut. Mina ei leidnud. See on hea märk, et ostetakse. Mis noist Harala elulugudest, mees, kes avaldas sügaval nõukalõpuajal romaani “Üksi rändan”, väärib tänini vaatamist. Võib-olla leiate aasta parima luule-elamuse nimelt Mats Traadi raamatust.
Lugege luulet, kuramikud-räbulelled!
