Karl Martin Sinijärv: on tore lugeda eesti nimega inimestest

 (6)
Karl Martin Sinijärv: on tore lugeda eesti nimega inimestest
----

Lugemiselamusi nii kodu- kui ka välismaisest krimi- ja põnevuskirjandusest.
Olen viimase tosina aasta sees kirjutanud õige mitu kriminulliülevaadet. Ausalt öeldes on alati väike mure olnud. Midagi uut tahaks ju ütelda, aga no mida sa ütled, kui kõik läeb nagu muiste.

Samad autorid, sama süsteem. Ei muud kui võtkem seiklukaid ja muusuguseid põnevikke manu ning pääsemegi harjunud skeemist. Esimene pool aastast 2004 andis ju päris mitu krimulli ja jännärit. Kes on lääne nobedaim vedaja?

Nagu hea inimene ikka, tahaks alustada Eestist, aga Eesti põllune pind pakub küll palju kriminaalset, ent mitte kirjandusvallas. Löön esimesena lahti Andy McNabi “Tulemüüri” ja oh imet, see toob meid Eestisse. Enne tuleb mütata Londonis ja Helsingis ja Soome kolgastes, aga siis matsatab Eesti nagu pesapallikurikas vastu muhku. Kohtumine kodumaaga ei ole meeldiv, ent ausalt öeldes aus. “Tulemüüri” Eestist lahutab meid viis aastat. Juba aastal 1999 peab peategelane hankima Regio kaardi, et jälile jõuda neile, kelle käest maailm päästa. Tallinna sadamast Balti jaamani ja sealt edasi Narva jõudmine kostab meetrikaupa realistlikult ka täna. Eriti öisel ajal. Eriti talvel.

Eesti ja Tšaad

Valusalt astub McNab noid radasid mööda, mille olemasolu heakodanlik eestlane meenutada ei taha, aga mis mujalt tulnule rämedalt jalgu jäävad. Toompea sibulkupleid siin raamatus ei mainita, aga Narvast Tudu taha metsadesse võib juhiste järgi kinnisilmi sõita. Millal te viimati Kohtla-Järvel käisite? Sõitke läbi, muidu hakkate arvama, et välismaa kirjanik laimab tublit Eestit ja ei tea midagi, hullem kui väliseestlane, eksju. Tegelikult on raamat tugev ja hoogne üle keskmise maffiajutt, samas lame, lineaarne ja kaunis rabedasti kirja pandud. Kui Eestit sees ei oleks, siis mängiks teatrikriitikut ja teeks ühe lausega: on väga helgeid hetki, aga võib ka lugemata jätta. Võib ka lugeda.

“Tulemüüris” võrreldi Eestit korduvalt Tšaadiga. Ei tea, pole Tšaadis käinud ega Tšaadi kohta raamatut lugenud. Alexander McCall Smith toob meile aga imelise raamatu Botswana kohta. Aafrika käär on eestlase ajus üpris arenemata, info vananenud ja ninasarvik arvatakse mingiks hämaraks politikaaniks, mitte loomaks. Mis teha. Mis teha? Lugeda läbi “Esimene daamide detektiiviagentuur”. Precious Ramotswe on detektiiv, kelle koht Suurte hulgas on juba kindel.

Raamat ise annab ettekujutuse ühest kaugest ja kummalisest maast, mängib samade kaante vahel läbi mitu lugu ning lõpetab end kaunilt ja loogiliselt. Midagi nii maitsvat pole heade lugude sõpradele ammu närida antud, see on tõeline multipakk – iga peatükk lahendab mõne küsimuse, liigutades lugejat leidliku lõpu suunas. Ja täitsa uus asi, patt oleks lugemata jätta. Järge on oodata, kuigi McCall Smith, kümnete kaupa igasugu imelikke raamatuid kirjutanud mees, on küll viimane, kellelt miskit järjekindlust oodata, kui asi sarja arendamisesse puutub. Küllap teevad paljukiidetud turumajanduse reeglid loovtöötajale asja selgeks ning Ramotswe ei lõpe.

Graham parem Christiest

Klassikat ka. Ma ei tea, kas Caroline Graham ja tema Midsomeri mõrvalood on juba klassika, aga iga adekvaatse parameetri poolest kipuvad nad sinnakanti. Lugesin äsja paari nõrgemat Christiet ja nondest on Graham (uuem ilmunu “Õõnsa mehe surm”) künka-kõrguselt üle. Sama vana-hea-ingliskvaliteet, aga tänapäev ja kirevam krutskilisus lisaks. Kusjuures telesari ajab oma rida ega kipu liiga palju ära rääkima, isegi pildikeeles. Kirjanik on jälle kuvajatest üle. Virtuoossus avaneb kas või ses elementaarses asjas, et kuigi paljud liinid on huvitavamad kui lugu ise, ei jäeta lugejat ka naksakast puändist ilma.

Grahami uusi ilmumisi tasub eestikeelsesse koduriiulisse tekitada, nood on igast kandist kvaliteetsed ja samal ajal ei ligine mitmete kolleegide kombel massitoodangule. Īanrikapten, ühesõnaga. Samal põhjusel ei tohiks katkestada ka Boriss Akunini teoste jada. Uued Fandorini-lood “Achilleuse surm” ja “Eriülesanded” kisuvad tumedamaks kätte kui varasemad, eriti just viimane, mis kohati lausa ärritavalt morbiidne. Aga põhilises hoitakse süsimik kõva ja tegelikult muudavad just need, neljas ja viies raamat edasised ootused teravamaks. Ma loodan väga, et Fandorinist ei saa vene tõsikirjandusele nii omast mõttetut traagikut.

Loe veel

Akunini endisaegne Venemaa

Ma usun, et Akuninil on konandoililikku tunnetust mängida omas reeglistikus võiduka lõpuni ja õigel ajal joon alla tõmmata. Praegu on see sari parim viis endisaegse Venemaaga kirjanduse kaudu suhestumiseks ja ei maksa vinguda, nagu oleks ajastukujutus detailides ebatäpne jne, nagu mõned püüavad. Kurat, ka Shakespeare kirjutas aegadest ja ajalugudest, millest ta tühjagi ei teadnud, oli objektiivselt võttes ulmekirjanik. Aga oli hea kirjanik. Nii ka Akunin. Lugegem ja oodakem Akunini mittefandorin-teoseid.

Kodumaale tagasi. Lembit Uustulndist on saanud eestikeelse algupärase seikluskirjutamise keskne tegija. Ulme poolel oleks samaväärseid küll ja mitu kõrvale panna, aga põnekamättal seisab Uustulnd uhkes üksinduses. “Reis võlgu” on tempokas ja rammusalt muljekirev põnevik, kus meri, mehed (ja naised) ja lõhnav lõunamaa moodustavad äratundmisrõõmu pakkuva raamistiku suuremat sorti salakauplemisele. Head ja pahad ragistavad nii, et suled lendavad ja lõpp tuleb mõistagi õnnelik, nagu heale raamatule kohane.

Uustulnd on kõva kirjutaja, eelmainitud McNabi tasemel autorite hulgas kindlasti ja meie jaoks juba seepärast parem, et ongi hästi tore lugeda eesti nimedega inimestest. Eriti põnevikukontekstis, kus kodumaise kauba vähesuse tõttu enamasti võõramaa nimed ringi hulbivad. Lahedat lugemist on eesti keeles ikka vähevõitu tehtud, küllap on selleks teatavat andekust ja kindlasti käsitööoskusi tarvis. Uustulnd oskab juttu vesta ja põnevust ülal hoida, tema tegelased kostavad inimeste moodi välja, mitte pole lootootmise õpetuse järgi jutuprojekti punktikestesse vajutatud nimed. Mida paraku juhtub, ja mitte harva, ja isegi paremat sorti autoritel nii võõral maal kui ka kodusel.

Huviga läbitav Pärkson

Kohalikust toodangust mainiksin veel põgusalt üht põgusavõitu teost. Siiri Pärkson on kirjutanud noortepõneviku “Järsak”. Pole hullu, tütarlaps võiks veel kirjutada. Mis neid esimese raamatu lastehaigusi loetleda, väga segaval kujul nad siin ei esine, kuigi on taustal olemas. Aga teos on kergelt ja huviga läbitav ning ei ole pretensioonikas. Üks meelelahutaja lugu võib niisugune olla küll. Kuigi kaanepilt on kole – miks kurr ei viitsita vaadata, kuidas tarberaamat mujal ilmas välja näeb? Miks arvatakse, et no kujundamisega saab ju igaüks ise hakkama?

Säherdune kiirpilk. Muidugi ilmuvad kõik vanad tuttavad muudkui edasi, kuni autor surnud, ja tegelikult pole tänapäeval ka autori surm takistuseks. Vaatasin, et näiteks Robert Ludlumi nime (kaubamärgi?) all on pärast spioonisepa surma juba tosinkond teost ilmunud. Ja Ludlum suri alles paar aastat tagasi. See on imelik komme, ma ei kujuta ette, et näiteks Kivirähk paneks vapralt Oskar Lutsu nime all.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare