Karl Ristikivi, tema romaan ”Hingede öö” ja modernism

                 
Eesti Päevaleht
Karl Ristikivi, tema romaan ”Hingede öö” ja modernism
Kirjandusmuuseumi Arhiiv
”Hingede ööd” peetakse eesti proosas modernismi tähtteoseks. Kui palju see arusaam tõele vastab? Ristikivi sünnist täitus 16. oktoobril 90 aastat
15 aastat tagasi sai Ristikivi 75. Sel puhul korraldati konverents, millel minu osaks jäi “Hingede öö” (HÖ) vaatlemine tekstilingvistika vahenditega. Ma alustasin minu jaoks enesestmõistetavast asjast: et HÖ on modernistlik teos. Ja see, mis välja tuli, oli üllatus ka mulle enesele.

Nüüdseks on HÖ jäänud eesti proosamodernismi tähtteoseks. Üldises kooris on endiselt jäänud dissonantsiks Jaan Unduski ja mu enese arusaamad, mille paatos on tegelikult sama: “Hingede öö” sobib varasemasse aega kui modernism. Undusk näitab romaani seost rüütli-ideaalidega, vabamüürlusega, Graali-legendidega, mina püüdsin näidata romaani vormi seost barokkromaani allegooriate, range retoorilise tekstiehituse ja emblemaatilisusega.

Mismoodi paistab asi 15 aastat hiljem? Alustan taas modernismist, aga seekord mitte tekstilingvistika vahenditega, vaid läbi modernismi tunnuste. Modernism oli midagi, mis oli olemas enne Ristikivi, st tema astus, kui astus sellesse. Seega peame küsima, milline oli see modernism? Modernism on segane ja vastuoluline mõiste. Ja kui võtame HÖ suhted modernismiga, siis ka need on vastuolulised.

Igal juhul saame leida jooni, mis on selgelt ja üheselt modernismiga seotavad.

Kõigepealt, Ristikivi huvitub igal juhul modernismi vormiprobleemidest. Seda näeme mitte ainult HÖ-st vaid ka tema kirjavahetusest Bernard Kangroga.

Modernistliku teksti ideaal on luua asju, mis poleks looduse koopiad. Kaob jutustaja kõiketeadmine ja kindel sotsiaalne ja moraalne hinnang oma tegelastele. Välismaailma asemel saab aineks inimese sisemaailm. Tähtis on introspektsioon, analüüs, refleksioon. Inimest näidatakse teel olevana, protsessis olevana. Ja uni ja ärkvelolek lähevad tihti segi ning on mõnelegi võrdsed seisundid. Ja kirjavahetuses kõnelevad mõlemad palju illusiooni rikkumisest. Selles on kaks plaani, üks on nt surnute äratamine jms loodud romaanimaailma sisemine lõhkumine, teine aga liikumine romaanimaailmast välja ja sisse, nt pöördumistega lugeja poole jms. Ja pidevalt vaevavad nende pead tehnilised nõksud (kuidas anda kommentaare lugejale jms).

Kuid minu arvates oluline on muu. Oma kirjavahetuses räägivad mõlemad kirjanikud sellest, et detailides absurdse ja plaanitu romaanipildi taga on tegelikult tugev skeem ja sümmeetriataotlused, kuid need pole elu imiteerimist taotlevad süsteemid, vaid romaani enese omad. Veel enam, see range skeem surub end peale kui paratamatus. Ja just see iseloomustab ka HÖ-d.

Ristikivi ei võitle seal keelega ega loo uut keelt. Tema tekstitegemine pole kindlasti paljude avangardistide jumaldatud spontaanne alateadlik protsess, kus kaob teksti range süsteem, kaob kompositsioon, kaob ühtsus. Jah, HÖ-st võib leida palju irreaalsust on detailides ja nende sidumises, kuid selle üldkonstruktsioon, teksti põhi, alus on rangelt mõistuslik ja selge. Ja pärineb mitte modernismist, vaid hoopis klassikalisemates mallidest, baroklikust emblemaatilisest ja retoorilisest tekstimaailmast või hoopiski muinasjuttude ja filosoofilise õpetuskirjanduse klassikalistest võtetest.

Samasuguse pildi saame ka HÖ sisu ja filosoofiat vaadates. Ka siin võime leida hulga selliseid mõtteid, mida saab otseselt siduda modernismiga. Modernist on elutundelt skeptik, kes küsib aina, kuidas tõlgendada maailma, mille osaline ta on. Tal on pigem küsimused kui vastused, ja vähestelegi vastustele on omane puudulikkus ja ebalus. Tema maailmainterpretatsioon on fragmentaarne, ta ei usu ühestesse seletustesse. Modernist on eitaja, iroonik. Selle taustaks on asjaolu, et 19. sajandi mõistuslikult ehitatud ja üheselt seletatavast maailmast on kadunud kausaalsus ja pidevus. Uus maailm on pidevalt muutuv, fragmentaarne, segane, hirmutav. Autor ei ole enam jumal, tal eneselgi on kõhe selles maailmas, milles ta elab või mille ta on paberile pannud.

Selle taustaks võime tuua rida maailma muutusi, mis Lääne-Euroopa moderniste mõjutasid juba 20. sajandi alguses, kuid vajusid Ristikivi peale alles nüüd, selles uues maailmas, kuhu Ristikivi sõja järel sattus. Olgu sõja masendav mõju või isegi suurlinn Stockholm.

Kuid täpselt samamoodi võime leida terve hulga modernismi väga olulisi ideid, mida Ristikivi hoopiski ei järgi, vaid hoopis vastustab.

Ristikivi ei ole aina uue otsija, ei elus ega kirjanduses. Tema eksperimenteerimine on ikka muigega suunurgas (teeme midagi moodsamat). Talle pole olulised Nietzsche ega Freud, vastupidi. Ta ei ole kosmopoliit, kuigi kirjutab Euroopast. Kindlasti ei olnud Ristikivi maailma taga suurlinna ahvatlevad spliinsed tuled, kuigi ta tõi meie kirjandusse linnastumise vaevad ja armastas kino. Ristikivi ei eita koostööd lugejaga, vastupidi, ta proovib lugejat juhatada selles uues maailmas. Ja mitte mingil juhul ei ole Ristikivi aktiivne revolutsionäärne avangardist ega lääne kultuuri väärtuste eitaja.

Kindlasti oli Ristikivile suur mõju Eliotil või Hessel, kuid samuti ka Bunyanil. Alati on leitud tema suhteid eksistentsialismiga. Aga HÖ-s on asi palju kahtlasem. Sartre eksistentsialismi keskne väide on eksisteerimine enne olemust. Sellest tuleneb, et meie kui inimesed ei oma etteantud loomust, vaid peame välja töötama omaenese väärtused ja tähendused eksistentsi loomuomaselt absurdses või tähendusetus maailmas. Ka Ristikivile on oluline küsimus, miks ma olen siin. Ka Ristikivile on võõrus ja suur üksildustunne peategelase keskne probleem (maailmas võõrsil, elupagulus, elu-võõrus jms sõnad). Kuid ühes olulises mõttes on ta eksistentsialismile otse vastupidine. Tema jaoks on keskne just tees, et seda, mis üks inimene on, seda ei saa muuta. Oluline on aga, et Ristikivi kutsub üles selle võõruse ületamisele (ära ainult lükka tagasi ühtki väljasirutatud kätt). Käe tagasilükkamine, oskamatus ja hirm küsida on talle surmapatt.

Kokku: Ristikivi probleemid keskenduvad selgesti inimese olemusele ja tema suhetele maailmaga. Kuid need on eelkõige inimese alatised ja põhimõttelised probleemid, kitsamalt kristliku Euroopa probleemid, millel on üsna vähe pistmist modernismiga.

Kokkuvõtteks. Maailm, mida Ristikivi kirjeldab, on modernismiajastu maailm, ja tekst, milles Ristikivi liigub, on äratuntavalt modernismiajastu tekst. See on kindlasti kriisis oleva inimese tekst. Ja sealjuures nii hingelises kui vormilises kriisis oleva inimese tekst. See kriis läheb hästi kokku modernismi kui kriisiga ja modernismi kui katsega ületada kriisi. Kuid nii sisu kui vormi poolest laenab Ristikivi modernismist siiski ainult tükke. Oma tuumas, põhilistes küsimustes on ta hoopis kaugel modernismist. Tema ideoloogia on modernismiajastu ideoloogiale võõras, tema vastused pole modernismi vastused ja ta tunneb ennast võõrana selles (teksti)maailmas. Ja ma arvan, et paljuski on HÖ-s tegu Ristikivi teadliku katsega panna tekstiks kokku midagi, mis alluks temale kui autorile. See on romaaniautori sisekriisi romaan: autor, kes ei suutnud enam valitseda vana maailma, püüdis siin hoida kontrolli all erinevaid mõtteid ja võtteid, organiseerida neid tervikuks, püüda panna allumatu maailm muu rangesse skeemi.

Modernism on sügavalt manifestaalne suund kultuuris. Selle aluseks on teadlik soov muuta kirjandust ennast või muuta kirjandus vastavaks sellele maailmale, kuhu me kuulume. Kuid Ristikivi ei soovinud ilmselgelt teha modernistlikku kirjandust (nagu seda ei soovinud nt Kafka). Ja nii ei tahaks ma ka nüüd, 15 aastat hiljem, nimetada seda romaani modernistlikuks ega Ristikivi modernistiks.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.

Eesti Päevaleht

Nimi
Kommenteerimistingimused