Karm kord lükkab vangid altari ette
Võrreldes teiste Eesti kinnipidamiskohtadega on pere loomine Tartu vanglas väga populaarne. Ainuüksi tänavu kuue kuu jooksul on seal abielu sõlminud 14 süüdimõistetut ning oma abiellumissoovi on vangla juhtkonnale teada andnud veel viis.
Tegemist pole aga Tartu vange tabanud seletamatu kirehooga, abiellumise põhjus on tunduvalt proosalisem. Nimelt pääseb vang pikaajalisele kolmepäevasele kokkusaamisele ainult oma abikaasa või elukaaslasega.
Seaduse kohaselt loetakse kinnipeetava elukaaslaseks inimene, kes on temaga vähemalt kaks aastat koos elanud ja neil on olnud ühine majapidamine või ühine laps enne vangistust. Enamikku Eesti kinnipidamisasutusi rahuldab notariaalselt kinnitatud tõend, milles vangi elukaaslane tunnistab, et neil on olnud ühine majapidamine. Karmi korra poolest tuntud Tartu vangla nõuab kindlamaid tõendeid.
Salajased vanglapulmad
Narkootikumide omamise pärast kaheks aastaks Tartu vanglasse sattunud Martin (nimi muudetud) tunnistab, et vanglas abiellumise põhjuseks oligi võimalus saada pikaajalist kohtumist.
“Abiellumine oli ainuke võimalus, et oma tüdrukuga kokku saada,” räägib Martin. “Selleta poleks me abiellunud, sest vangla pole koht, kus seda teha.”
Enne abiellumist oli Martin oma abikaasat näinud viimati pool aastat tagasi, mistõttu tseremooniale järgnenud kolmepäevasel kohtumisel läks suur osa ajast kohmetusest ülesaamiseks.
Kuigi abiellumistseremoonia juures võivad olla ka mõlema abikaasa lähimad sugulased, ei kasutanud Martin seda võimalust. Vähe sellest, nad isegi ei teatanud oma vanematele. “Mõtlesime, et selline osalt pealesurutud abiellumine on kuidagi võlts, mistõttu ei hankinud ka sõrmuseid,” meenutab mees. “Otsustasime, et kui vabanen, siis teeme kõik uuesti ning see abiellumise kuupäev jääks ainult meile kahele.”
Kolme aasta pikkust karistust kandvat Hillarit sundis abielumeheks hakkama samuti Tartu vangla karm kord. Kuna ta polnud oma vastse abikaasaga enne vanglasse sattumist koos elanud, siis ei pidanud vangla juhtkond teda elukaaslaseks ning suhte säilitamiseks tuli abiellumine ette võtta. Samas on Hillar oma praeguse abielumeheseisusega rahul.
Vastavalt seadusele võivad kinnipeetavad saada poole aasta jooksul ühe kolmepäevase kohtumise, kuid hea käitumise ning võimaluse korral võib pikemaajalist taotleda ka sagedamini.
Kõik pere säilitamise nimel
Tartu vangla peaspetsialist Eda Rööpmann kinnitab, et vangla sotsiaaltöötajad teevad kõik selle nimel, et säilitada kinnipeetavate kontakti lähedastega. “Kinnipeetavale tähendab see palju ning teeb ka meie töö hõlpsamaks, sest vangil tekib motivatsioon paremini käituda,” selgitab Rööpmann.
Rööpmanni sõnul teevad sotsiaaltöötajad kõik selle nimel, et pikaajalisele kokkusaamisele ei satuks inimene tänavalt. “Paraku pole enamikul juhtudel elukaaslase puhul võimalik tõendada, et neil on olnud ühine majapidamine ja kooselu vähemalt kaks aastat.”
Kuna paljudel kinnipeetavatel on vabaduses elukaaslane või pruut, siis peaks Hillari arvates vangla aitama ka neid suhteid säilitada. “Paljud naised ei taha abielluda, aga kui pikaajalise kokkusaamise võimalust pole, siis võib suhe paratamatult puruneda,” on Hillar kindel. “Kui aga väljas on keegi ootamas, siis annab see siin jõudu vastu pidada.”
Viimase väitega on ka Rööpmann nõus. Mida tugevam on kinnipeetava sotsiaalne tugi väljaspool müüre, seda vähem võimalusi on tal vanglasse tagasi sattuda.
Mänguasjaga kokkusaamisele
Üheksa aasta pärast vabanev Meelis Müürsep kohtus oma värske abikaasaga tegelikult juba 1988. aastal ning neil on 7-aastane tütar. “Mina abiellusin selleks, et näha oma perekonda, kuid samas ma ei usu, et meie pere oleks ilma pikaajaliste kokkusaamisteta lahku läinud,” räägib ta. “Üheksa aastat on väga pikk aeg, kuid mul on siin, mille nimel elada.”
Kuigi Meelis on abikaasaga ligi 15 aastat tuttav, pole nad suurt saanud koos elada, sest kohe pärast tutvumist sattus mees viieks ja pooleks aastaks trellide taha. Praegu kannab ta juba teist karistusaega.
Kuigi ka Meelis pole rahul sellega, et vangla mingil moel sundis teda abielluma, on ta pikaajaliste kokkusaamistega rahul. “Kohtumisruumis võib inimene unustada, et ta on vanglas,” ütleb ta. Ainsa asjana teeb Meelisele pisut muret see, et lapse jaoks on kurnav kolm päeva luku taga olla. Aga abikaasa võtab kokkusaamisele alati ohtralt mänguasju kaasa, mis veidikenegi lapse igavust leevendavad.
Siinkohal ei väsi Meelis oma noorikut kiitmast, öeldes, et tal on väga kannatliku meelega naine, kelle sarnast ei leia ka tikutulega otsides. Seda hirmu pole, et abikaasa ei jaksa teda ära oodata. On ta ju oma meest oodanud juba 11 aastat.
