Esiteks: kui kaitstud me olema peame? Üldfilosoofiliselt: vihakõne ei ole üldse kõigis riikides kriminaliseeritud, see ei ole mingi number üks kuritegu maailmas. Nii et kõigepealt peaksime mõtlema, kas me üldse tahame seda kriminaliseerida. Eesti on selle kohustuse võtnud küberkuritegevuse konventsiooni vabatahtliku protokolli kaudu. Tuleb väga täpselt jälgida, kuhu me selle piiri tõmbame. Me ei saa hakata väljendusvabadust kriminaalkorras piirama, see peab jääma tsiviilküsimuseks.

Peame oma standardid võtma Euroopa inimõiguste konventsioonist ja seda tõlgendavast Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) praktikast. Nende vihakõne puudutavad pretsedendid on üsna olulised. Üks viimaseid oli seotud ühe Türgi äärmusliku islamisekti juhi härra Gündüziga, kes ütles televisioonis, et tuleb kehtestada šariaatlik riigikord. Kohus leidis, et jah, tema sõnad on solvavad, aga kuni seal pole vaenule õhutamise elementi, pole see vihakõne.