Karmid armastuse õppetunnid Pekingi geto müüride vahel


Karmid armastuse õppetunnid Pekingi geto müüride vahel
Scanpix

„Armastuse sõjas” on tüdrukutele kõik lubatud: pidada sõda ja piinata armastajaid.

 Amélie Nothombi („Jumala lapsepõlv”, „Jahmatus ja värinad”) 1993. aastal trükivalgust näinud romaan kujutab elu lääne diplomaatidele eraldatud Pekingi linnajaos, kus laste ajaviitmisviisiks saab omavaheline sõjapidamine. Poolte tekitamisel pole diplomaadivõsud kuigi fantaasiarikkad: inspiratsiooni ammutatakse Teisest maailmasõjast – sakslased vs. liitlasväed, mäng, mida ühel või teisel viisil mängis enamik ENSV lapsi. Nothomb vastandab geto laste elu täiskasvanute omale: samal ajal kui diplomaate masendas „koš­maar­ses” Hiinas toimuv, veetsid lapsed õnnelikult aega betoonmajade vahel oma loomupärast agres­siiv­sust välja elades. Täiskasvanud on „Armastuse sõjas” tobedavõitu kõrvaltegelased – see on raamat lastest ja lapse­põlvest.

Täiusliku kehaga tüdrukud

Romaani seitsmeaastane nimetu minategelane on enesekeskne ja piiratud empaatiavõimega ning tal on kalduvus ülemäära arutleda. Ta armastab võtta osa sõjast, mis geto laste jaoks on sama reaalne kui täiskasvanutele päris sõda, ning tõsiasja, et ta on tüdruk. („Inimkonna eliit olid väikesed tüdrukud. Inimkond eksisteerib selleks, et nemad saaksid eksisteerida.”) Tema olemine on täiuslik, kuni mängu astub ilus Elena, kelle väline veetlus (ja asjaolu, et ta on kõrgem olend – tüdruk!) võimaldab tal alustada minategelasega halastamatut powerplay’d. See toitub ihaleja täitumatutest soovidest, mis panevad ta üha enam ennast salgama ning teeb talle selgeks armastuse ja sõja ühisjooned: selleks et midagi saavutada, tuleb olla julm. („Suur tänu Elenale, et ta õpetas mulle armastusest kõike.”)

„Armastuse sõjas” on tähtsal kohal keha. Keha kasutades võitlevad lapsed omavahel ja Elena kehaline ilu viib peategelase füüsiliste kannatusteni. Keha on ka see, mis muudab väikesed tüdrukud inimkonna paremaks osaks: „Ainult väikesed tüdrukud olid täiuslikud. Mitte midagi ei tilpnenud nende kehal, mitte midagi naeruväärset ei punnitanud sellest välja. Tüdrukud olid täiuslikult ehitatud, loodud elust vaevata läbi minema.” Keha asemel noa võitlusse kaasamine lõpetab jällegi laste sõja.

„Armastuse sõda” on kirja pan­dud minategelase mono­loo­gi­na, lühikeste intensiivsete lau­se­tega ning Helle Michelsoni tõl­ge järgib tublilt originaali stii­li. Tagasivaatavalt lähenetakse sünd­mustele arutlevalt ja iroo­ni­liselt, laste maailma kirjel­da­tak­se täiskasvanu positsioonilt, kes on tuttav nii Wittgensteini, Baudelaire’i kui ka Paltoniga. Viimati nimetatud võte mõjub oma ülbuses ja omapäras päris värskendavalt.

Amélie Nothombi enda lapsepõlv kulges diplomaadist isa töö tõttu eri riikides. Ta sündis Jaapanis ja viie- kuni kaheksa-aastasena elas perega Hiinas. See võib tekitada soovi samastada „Armastuse sõja” sama vana tekstimina päris-Améliega. Ome­tigi pole säärane tõlgendusviis päris õige: ka autor ise on ühes intervjuus selgitanud, et tegemist on „eelkõige kirjutisega (écriture), seega romaaniga”.  Teisal deklareerib ta jälle: „See on tõestisündinud lugu, minu lugu.” Tegelikult polegi see kuigi oluline, sest loos on kõvasti ül­dis­tusjõudu ja originaalseid probleemiasetusi. „Armastuse sõ­da” võib olla kasulik tõsieluliseks pidada ainult siis, kui lugejat jääb piinama küsimus, mis saab raamatu veidrast minategelasest. Siis leiab ta rahustava vastuse raamatu kaanepaberilt: temast sai „tänapäeva loetumaid Belgia kirjanikke”.

Amélie Nothomb

„Armastuse sõda“

Varrak

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare