„Karu südames” tuksusid Siberi ekstreemsed olud
Vaatan siinkohal tema filmograafiat ja märkan teatava üllatusega, et olen kõikide tema filmide juures olnud helimeheks, tõsi – mõnel ka n-ö ühe jalaga... „Poisid, te ju teate, et helitööd ma praktiliselt enam ei tee.” Ei kedagist. Saan kampa kolleeg Koit Pärna, kelle kõrval olen viimastel aastatel ka arvuti-helitöid näha saanud, ja olemegi nabani lumises kuusikus.
On lumerohke talv, metsateed muutuvad ohtlikult läbimatuks. Siber mis Siber! Poole võtteperioodi keskel on maandumine võõra filmirühma sekka tavaliselt ebamugav, õnneks kõik inimesed on omad, vahest näitlejatega tuleb veel sina peale saada, muudmoodi mängufilmi ei tee. Rain Simmul ei ole esiotsa minule see Niika, kelle ma Baturini raamatust olin endale silme ette loonud, liiga linnamees ehk?
Kusagil lumisel mäekünkal filmime episoodi Niika „teise minaga”, dublant mängib Niika-nganassaani, lõkkesuits keerutab tuulisel mäel otse objektiivi poole. Miks nganassaan? See on küsimus pigem iseendale, kes ma 24 aastat tagasi tõepoolest Taimõril nganassaani šamaani Demnime võtetel olin. Ootamatu kogemus on tuttavaks saada ehtsa jakuuditarist metskassiga, Iljana Pavlova nimeks. Lindistame Emili-Iljana südantlõhestavaid röökimisi paksus kuusikus, mets hõikab vastu, miskitmoodi on Siberi taiga nüüd kohale jõudnud.
Füüsis pannakse proovile
Niika-Rain hakkab omasemaks saama, ma pole ju veel näinud varem võetud filmimaterjali. Näitleja füüsise paneb Arvo küll proovile: me kukutame Niika klaaslibedaks jäätunud Jägala joa all keerlevasse vette, ei mingeid kaskadööre, roni ise libedale jäärinnatisele, kuidas saad. Ja sumpa nabani lumes, sõida ehtsa siberlase kombel koerterakendiga, jahmerda 400-kilose emakaruga, keda hüütakse Malõšiks. Arvo Iho poleks soomeugri verd, kui ta filmis ei tegutseks alasti mehed, paljastest naistest rääkimata.
Meie metskass Emili lippab ju pärast sauna jahionni juures lumes, möirates vaimustusest. Olgu see siis meie andam Siberi põlisrahvastele pimedatel talvekuudel!
Kange lumetuisu hommikul jään maanteel oma autoga lumesaha taha autode troppi kinni, metsateele keerates luban. Kohe minu taga sõitev fotograaf oskab oma auto teele põiki keerata, sinna ma ta jätan. Arvo juba toriseb: jäid hiljaks! Jeerum, hea, et üldse ühes tükis kohale saabusin – suured kuused kohisevad peade kohal kõvasti, kuidas siin inimkõnet lindistada? Tuiskab, ja see pole tuulemootorite kunsttuisk, lumelarakaid kukub pähe, meie digimakk hakkab vembutama. Moodne tehnika pole Siberi tuisule mõeldud, kas nii? Mu fotoparaat ei näita elu märke, aga ometi pildistab... Õnneks tundub filmikaamera operaator Rein Kotovil korras olevat, aga seal ümber on ka rügement tublisid assistente, kes on Matrossovitena valmis tema eest ennast ohvriks tooma.
Jahionnis, palktares tegelikult, köeb raudahi, akende taga vuhiseb lumi, kuum tee ja pisku kangemat loob jälle töötuju. Ja kas keegi hakkab äkki joiguma saami viisi? Ei, see on vaid samasuguse lumetuisu kauge mälestus Lapimaalt märtsis 1977... Aga Emili-Iljana lasebki oma kurguhäälsel kunstil siin tares kõlada ja ainuüksi selle laulu eest tasus siia tulla.
Filmi raske kokkupanek
Filmi kokkupanek kulgeb raskelt, seda on ka valmis töös näha. Arvo on rinnutsi liiga ohtra materjaliga, Siber on liiga „dekoratiivne”, olemuselt liiga heaks operaatoriks jäänud režissöör ei suuda loobuda hollywoodlikust indiaanisündroomist, Baturini Niika maailm kaob jälle mingisse välispidisusse.
Oleme mitu kuud kolleeg Koit Pärnaga umbses helistuudios ETV vanas majas taastekitanud Siberi helimaastikke, salvestanud näitlejaid. Kokkusalvestus tuleb Prahas, kuhu mul pole asja. Lennuk läheb hommikul kell kuus, kõmbime Arvo Ihoga keskööl rampväsinult ETV pikkades koridorides: „Ma ei tea, mis filmi ma olen valmis teinud... ”
Võtted käivitusid koos vaevadega
Pikalt Arvo Iho prepareeritud käsikiri arvestas ühel ajal viieseerialise televisioonivariandi ja normaalse kinofilmi tootmisega ning selleks üsna raskeks ettevõtmiseks ka koostööpartnerite otsimisega. Ja leidmisega – tasapisi saadakse tagasihoidlikku toetust Saksamaalt, hiljem tehnilist abi Tšehhist, Lenfilm tuleb kaamera ja helitehnikaga appi, Komist leitakse filmistuudio otse uskumatu pakkumisega, mis näib liiga hea, et olla tõsi.
Filmirühm sõidab 1999. aastal Siberisse ja Komisse õndsas teadmises, et väsitavateks dessantideks mägedesse ja taigasse on komide poolt varustus ja raha, kõik helikopterid, paadid, ööbimiskohad ja muu kohapealne abi, režissöör Arvo on leidnud meelepärased näitlejad, film stardib lõpuks.
Ajakirjandus tuututab „Eesti kõige kallimast filmist – 14 miljonit krooni”, tõde on igavam. „Karu süda” ei saa Eesti riigilt pooltki sellest summast... Igatahes arvestab Eesti Filmi Sihtasustus ju tootmiseelarve määramisel (olen ise eksperdikomisjoni liige) tüseda Komi-poolse osalusega ja siis hakkab kõik kiiva kiskuma. Esiotsa, nagu ikka selliste lugude puhul, „jäävad Komi rahad venima”, Komi produtsent läheb vist vangi, filmirühm pingutab püksirihma. Film on seisma panemise piiril... Uued talvised võtted tehakse Eestis, Siberi taiga tuuakse üle Kõrvemaale Pikkjärvele, Lenfilmist enam abi ei tule. Siiani oli sealt saadud kaamerat, ka toetavat tehnilist meeskonda, kaasa arvatud helimehi.
KÜMMNES FILM
„Karu süda”
Stsenaristid: Nikolai Baturin, Arvo Iho, Rustam Ibragimbekov
Lavastaja: Arvo Iho
Operaator: Rein Kotov
Kunstnik: Silver Vahtre
Helirežissöör: Enn Säde
Osades:
Niika – Rain Simmul
Gitja –
Dinara Drukarova
Emili – Iljana Pavlova
Laima – Külli Teetamm
Siimon – Lembit Ulfsak
Oiumees – Nail Tšaihhoutdinov
Vanjamin – Arvo Kukumägi
Esilinastus Tallinnas 6.09.2001
Sarja kümnes film „Karu süda” on laupäevast müügil hästi varustatud müügikohtades hinnaga 4,99 eurot.
