Karude käpajäljed inimeste hinges

 (1)
Karude käpajäljed inimeste hinges
ETV arhiiv

Kogu kultuur ja kirjandus on täis karusid Tänapäeva eestlast on mõjutanud Vene Karu, karupoeg Puhh ja ”Karu-aabitsa” Mõmmi
Loomariigi liikmetest on ühiskonna elukorralduses, kultuuris ja kirjanduses kõige rohkem tähelepanuga pärjatud kahtlemata inimese parimat sõpra koera.

1.

S..u ruttu, karu tuleb!

Loomariigi liikmetest on ühiskonna elukorralduses, kultuuris ja kirjanduses kõige rohkem tähelepanuga pärjatud kahtlemata inimese parimat sõpra koera. Kuid arvata võib, et selline loom nagu karu jääb talle siin väga vähe alla. Elukorraldus ja kultuur meie ümber annab karu-fenomeni võimsusest ja elujõust tunnistust igal sammul. Karu ja inimene on omavahel lahutamatult läbi põimunud. Otsides karu jälgi üha sügavamalt inimeste elust, ühiskonnast, kultuurist ja kunstist, võib jõuda järjest huvitavamatele avastustele ja järeldustele.

Poliitilisel foonil seostub karu eestlaste jaoks suure ja tülika idanaabriga, keda tihti metafooriliselt Vene karuks kutsutakse. Vaapo Vaher arutleb karu koha üle nõukogude maailmas: “Nõukogudeaegu oli ju karu üle riigi üks aktsentueeritumaid märke, seda topiti pidevalt krae vahele. Alates 1940.–1950. aastaist, kui igas teemajas ja võõrastemaja seinal pidi rippuma Ivan Šiškini nomenklatuurne karupilt “Hommik männimetsas”, kuni 1980. aasta Moskva olümpia maskott-karu Miškani välja, mida levitati muidugi ka masstiraažides pudu- ja suveniirtooteina. Kõikidesse vähemuskeeltesse tõlgiti pealetükkivalt Tolstoi muinasjuttu “Kolm karu”, multifilmides oli karu ikka heasüdamlik, rahumeelne, aga kordaloov jne, pahale hundile vastanduv. Karu oli vene vägilase, suure ja õilsa Ilja Murometsa allegoriseeritud pilt, “Vene karuks” kutsutud maadleja Ivan Boddubnõi võrdpilt. Kolmekordset olümpiavõitjat Aleksandr Karelinit nimetati “Siberi karuks”. Jne. Sõnaga, karu kujund paisus propagandistlik-politiseeritud metafooriks, millega suruti kõigile selga suurvenelik-šovinistlikku ideoloogiat, Vene Karu üleolekut. Niimoodi märkamatult ja süütult, lapsepõlvest pääle.”

Üks neist, kelle lapsepõlve see propaganda juba mõjutas ja kujundas, oli Aare Pilv: “Miša oli minu jaoks lapsepõlves endastmõistetav karu nimi; ükskord nägin telekast multikat, kus karu nimi oli hoopis Spiridon, sellest järeldasin, et venelaste karu on Spiridon, aga eestlaste karu on Miša. Mis kõlab ju iseendast päris jubedalt.”

Veiko Märka arvab sellel teemal: “Palju rohkem kui venelased ise, kasutasid karu nende võrdkujuna nõukogudevastased jõud. Mäletan üht väljavõtet ajakirjast “Spiegel”, kus möirgav kole karu hoiab käppade vahel Moskva olümpiamängude medalite paremusjärjestuse tabelit (1. NSVL, 2. SDV, 3. Bulgaaria jne). Edmund Valtmani ja Otto Mambergi karikatuuridel on kõik kohad idiootlikke vene karusid täis. Eriline karu-vaimustus läks väliskarikaturistide seas lahti aga perestroika ajal.”

Karu, Berliini linna vapiloom, on ka populaarne tegelane ka Saksamaal. Janika Kronberg meenutab suvist Saksamaal käiku: “Karusid oli suvel meeletul hulgal Berliinis, see oli mingi karuseltsi vms üritus. Igal riigil oma karu. Linna sees hajali olid vist ühesugused ja Brandenburgi väravate lähedal oli terve plats, mille ümber karud hulganisti koos – kujult ühesugused skulptuurid, kujunduselt erisugused riiklik-rahvuslikud. Ameerika omal oli muidugi vabadussammast imiteeriv kroon peas. Eesti oma oli päris vahvalt sinimustvalge ja muidu väga informatiivset teksti täis, aga eesti keele käänete arvuga oli üldkehtivast mööda pandud. Ei mäleta, vist oli 15 käändega kelgitud.”

Karusid on valatud skulptuurideks ja muudeks dekoratiivseteks arhitektuurivormideks. Üks selline skulptuur on Tallinnas Hirvepargis. “Ja veel üks karu skulptuur asus Kadrioru lossi pargis, skulptuuride aias!” teab Ilona Kivirähk. “Kuri pargivaht ajas mind ja mu sõbrantsi karu seljast minema, mida ma ei andesta talle iialgi. Praegu on seesama karu kuju Tallinna loomaaias. Too Hirvepargi oma on selgaronimiseks sobimatu.” Janika Kronberg mäletab, et kunagi oli üks karuga purskkaev Võru kesklinnas, ehk on praegugi.

Loe veel

Karudest on vändatud suurepäraseid filme. Juba Eesti esimene mängufilm aastast 1913 kannab nime “Karujaht Pärnumaal”. Hiljuti kogus piirigi taga kuulsust Arvo Iho “Karu süda”, mis vändatud Nikolai Baturini samanimelise romaani alusel. Filmis võetud stseenid jahimehe ja karu vahel on oma vahetu läheduse poolest maailma filmiajaloos enneolematud. Filmis “Viimane piir” (The Edge, USA 1997) pistavad Anthony Hopkins ja Alec Baldwin keset karmi loodust rinda roimarliku karuga. Muide, igal aastal antakse Berliini filmifestivalil välja Kuldkaru ja Hõbekaru nimelisi auhindu.

Karuga on tihedalt seotud meie (aga ka muude rahvaste, nt indiaanlaste) isiku-, koha- ja muudki nimed. Karu leiame rahvaliku täheteaduse terminoloogias, kus Suure Vankri tähtkuju nimetatakse vahel veel Suureks Karuks või Rootsi Karuks. Sama eluka järgi kutsuvad Suurt Vankrit (Bolšaja Medvjeditsa) ka venelased. Mõnedele Siberi rahvastele on karu kogu elukorralduse keskpunktiks.

Muidugi tunnevad karud, suured magusasõbrad, ennast koduselt kulinaarias, eriti kondiitrialal. Poest saab osta (jää)karu õlut (Bear beer), mille telereklaamis ihkab kahe rõõmsa-, kuid kindlameelse karu mesti outsider’lik jänes ja lõpuks jääb kajama emfaatiline kilge “Kange nagu karu!”. Magusaletist leiab šokolaadikomme ja -tahvleid “Mesikäpp” ning karukomme. Piret Viires osutab, et Hirami romaanis “Mõru maik” on stseen, kus komm-karudel päid otsast hammustatakse.

Ja Eesti Ekspressis kirjutab oma iganädalast rubriiki Jakob Karu.

2.

Tuntuimaks karu-kirjanduseks on arvatavasti A.A. Milne’i karupoeg Puhhi seiklused. Karupoeg Puhhi lood on midagi sellist, mida täiskasvanud tavatsevad lastekirjandusest esile tõsta, kui jutt aja-maha-võtmisele, stressimaandamisele või millelegi nostalgilisele läheb. Tihti räägitakse ka, tähtis nägu peas, mingisugusest karupoeg Puhhi elufilosoofiast. Mõnikord jääb koguni mulje, et järjekordne Puhhi ülistaja pole ühtki teist lasteraamatut lugema juhtunud. Igatahes on karupoeg Puhh täiskasvanute maailmas fenomen, mida taastoodetakse üha uuel ja uuel kujul üha uute autorite poolt aina edasi.

Puhh ei seikle enam mitte ainult oma koduses Saja aakri metsas, vaid ka kokaraamatutes, eduka äri teejuhtides ja mõtlemisõpetustes. Eestigi keelde on neist jõudnud terve rodu: näiteks Puhhi “Beebiraamat”, “Kokaraamat”, “Komberaamat”, lisaks “Suur mõistatuste võistlus”, “Puhhi üllatuskorvid” ja “Puhhi kohutav unenägu”. Natuke vanemale lugejale on mõeldud “Puhh ja tao”, “Puhh ja filosoofid” jt. Seejuures ei ole ühegi nimetatud teose autor Milne.

Pangem tähele, et Puhh on kaisukaru. Ja kaisukaru on Lääne kultuuris midagi enamat kui lapse diskreetne, truu, alati käepärast kaaslane. Osa tema populaarsusest (kui hoolega jälgida, leiab selle loomakese üles paljudest mängufilmidest, ja isegi telereklaamidest, nt Selveri Partner-kaardi reklaamist) tuleneb kindlasti sellest, et karu on peaaegu üle maailma tuntud loom, ja et karulaps näeb tõesti üliarmas välja, ja et – mis pole sugugi mitte vähetähtis! – kaisukaru kehakuju on maksimaalselt “avatud”, lausa kutsudes teda kallistama ja sülle võtma. Ent see pole kõik. Kaisukaru on sümbol, märk. Lapselikkuse, süütuse ja lapsepõlve märk. Ehk siis täiskasvanutele millegi kaotatu, helge ja igatsusväärse, kuid suurte raskustega kombatava märk.

Illustreeriva näite olen kõrva taha pannud filmist “Pere on sündinud” (Unexpected Family, USA 1996), kus kohtupinki tunnistajaks toodud väike tüdruk hoiab süles kaisukaru. See pidi siis jõulisemalt esile maalima selle tüdruku süütust ja lapselikkust. Ning ka Mister Beani lähim sõber ja voodikaaslane on väike naljakas-hatune kaisukaru.

Või siis lugu reaalsest elust. Mul oli kaks vanatädi, kes mõlemad olid oma mehe sõjas kaotanud ja elasid elu lõpuni lesena, koos ühes korteris. Üks neist oli lastetu, teise täiskasvanud poeg elas koos emaga. Nende vanatädide magamistoas elas neljaski pereliige – hall, raske, mütakas kaisukaru, kellel olid mustad aluspüksid jalas ja kes liigutades tegi: iiks! See karu oli vanatädide valvsa kaitse all, minul teda puutuda ei lubatud. Mõnikord siiski pääsesin näppima, siis avastasin, et karul on pükste sees väike rahakott, milles on isegi raha – kopikaid ja paberrublasid. Isegi kirjadele kirjutasid tädid alla: Õie, Maie, ja Karupoiss ka. Pole raske seda olukorda analüüsida. Tädide hoolitsus vajas objekti, ning tädid leidsid selle, pisut veidral kujul, selle karu näol. Psühholoogide keeli oleks see karu käesoleval juhul “siirdeobjekt”.

Mitte alati ei etendu kaisukaru filmides (või teistes kultuuri avalduses) nii läbinähtavas rollis, vaid paistab mõnikord hoopis müstilises valguses. “Tähtede sõja” saaga ühes osas leiavad sündmused aset planeedil, mida asustab tillukeste kaisukarudega sarnanevate, kuid sõjapidamises kodus olevate loomakeste hõim. Indrek Hargla juhib tähelepanu Christopher Nolani filmile “Memento” (USA 2000), kus oma naise mõrvarit otsiv peategelane põletab teatud põhjusel naise kaisukaru. Tõnis Vindile kuulub huvitav tähelepanek, et Stanley Kubricku filmi “Silmad pärani kinni” sõnumitihe lõpustseen toimub suures kaubamajas kaisukarude leti vahetus läheduses.

Oma varjundi lisab kõigele sellele veel (Mart Velskeri edastatud) fakt, et soome üht rikkamat meest Björn Wahlroosi kutsutakse hellitlevalt nimega Nalle (sm kaisukaru).

Niisiis, tehes sellest kõigest järeldusi, võib vist küll väita: Puhh ei ole mitte niivõrd lugejale kerget hingesugulust pakkuv sümpaatne kangelane, vaid pigem õnnestunult loodud ja osavalt ekspluateeritav märk, mis omab inimese varjatud teadvuses tugevaid, põnevaid ja salapäraseid juuri. Tõnis Vint on koguni leidnud, et kaisukaru ülesandeks on teadmiste vahendamine meie ja meile tundmatute tasandite vahel: “Tõepoolest, miks me arvame, et kosmilised külalised on putukasilmadega rohelised mehikesed? Kaisukarud olid need, keda kingiti inimkonnale kõrgema tasandi poolt. Need olid esimesed konkreetsed energiaga varustatavad objektid, kellega lastel juba kõige varasemas eas kujunes tugev emotsionaalne side.”

3.

Mul on veel karu-aabits ja aabitsas on A…

Täiskasvanute ühiskond usaldab karu koguni niivõrd, et on tema käppadesse usaldanud inimesekutsikatele keele õpetamise. Jutt käib muidugi Heljo Männi (ja Ko) legendaarsest, 1971. aastal ilmunud ja järgnevatel aastatel arvukalt taastrükitud (1971–1994 8 trükki) “Karu-aabitsast”. Põlvkond põlvkonna järel kandus-kinnistus pehmesse ja vormitavasse koolieelikuteadvusse rituaalselt kõlavate lingvistiliste häälutuste NII NII / OI, OI, O-LI NA-LI! / O-LI NA-LI, OI, OI jne saatel karu kõikehõlmav kujund, omandades lausa sakraalse mõõtme. “Karu-aabitsast” vändatud teleseriaalis võimendus karu sakraalsus veelgi. Seal sai info kinnistamise keskseks vahendiks peale rituaalse joiu ka seda saatev peategelase Mõmmi pildiliselt efektne enesesugestioon (vastomandatud hääliku visuaalne ettemanamine, käsi silmade ees). Kusjuures, veel üks põnev avastus: “Karu-aabitsa” televersioonis on ka karul kaisukaru – Mõmmil Mõmmi-Beebi! Siin on kodeeritus lausa kahekordne!

Leian põhjendatud oleva väita, et eelmise sajandi teisel poolel üles kasvanud eestlaste mõttemaailm on kujunenud kolme karu ülitugevas vastastikuses mõjusfääris, ning püsib selles jätkuvalt, suuresti eneselegi teadvustamatult. Nendeks karudeks on Vene Karu, karupoeg Puhh ja “Karu-aabitsa” Mõmmi. Neil on palju ühist, kattuvat ja kokkusulavat (näiteks nõukogude multifilmikarud, eriti nõukogude Puhh), kuid samas nad kõik olemuslikult ka vastanduvad üksteisele – apoliitilised Puhh ja Mõmmi moodustavad vastandpooluse politiseeritud Vene Karule, Puhh aga on laisk ja üsna rumal, seevastu kui Mõmmi on hakkaja ning teadmishimuline (ehk nagu Mõmmi emagi ütleb, “virk ja kraps”). Ja kogu see Triaad asetseb omakorda veel ühe suure “karu” – Rahvaluule Karu – pinnal, ammutades sellest lakkamatult toidet ja tuge.

4.

Paljud autorid on lasknud kokku põrgata või kokku puutuda karudel ja tsivilisatsioonil. Märksõnaks võiks siin olla integratsioon – karu saab või üritab leida kohta inimühiskonnas, saada inimühiskonna liikmeks. Ehk Juri Lotmani järgi: tegelane (karu) ületab piiri kahe vastandliku semantilise välja (metsa ja inimeste maailma) vahel.

Näiteks Hans Fallada loomingusse kuulub suurepärane ja ülilustakas muinasjutt “Lugu jubedast külaskäigust”, kus karu tuleb koos rebasega metsast inimeste maja uudistama. Nende sooviks on inimesed maha lüüa ja ise nende majja elama asuda, kuna metsas on külm ja märg, aga inimeste juures on soe ja hubane. Kuid terane poiss Vilks ajab metsloomade mõrvarliku integratsiooniprogrammi nurja. Rebane saab tegevuse käigus otsa, karu põgeneb, kahvlijäljed tagumikus, tagasi metsa.

Sootuks peenemakoelisemalt soovib inimeste ühiskonnaga integreeruda Manivald Kesamaa lühipoeemi “Kuidas mesikäpp meistriks sai” kangelane, kes metsas elamise kohta nendib: “Küll on igav! Ainult puud / on mu ümber ja ei muud. / Elama vist tuleks minna / sellest kolkast hoopis linna. / Seal ei ole õhtul pime. / Astu trammi. Kinno mine. / Hommikuti sööklas söö – / pärast seda ootab töö.” Mesikäpp lähebki linna, proovib seal õnne mitmes ametis, kuid kuna tal pole mingisugustki väljaõpet, veab tal igal pool nihu. Müüriladujana paneb ta kivid viltu, puidutöömeeste artellis lööb ta endale haamriga käpa pihta, korstnapühkijana tõmbab poole ahju uppi. Lõpuks märkab teda tsirkusedirektor ja laseb hakkajal mesikäpal rattasõidu selgeks õppida. Autor kirjutab: “Aga vaata mesikäppa, / oma jonni ta ei jäta. / Nüüd ta näol on naer nii lai – / õppis… ja artistiks sai!” Loo moraal on kõigile selge – tuleb õppida, õppida, õppida!

Inimeste ühiskonnaga on sunnitud integreeruma ka karulised Karl August Hindrey saaga mõõtmetega karu-triloogias, mis koosneb osadest “Jaunart Jauram”, “Jaunart Jaurami jõngermannid” ja “Summi-Sulpsu sekeldused”. Pärast seda, kui jahimees väikse karupoja ema lehmamurdmisel maha laseb, satub karupoeg inimeste perre ja saab nimeks Jaunart Jauram. Inimeste juures keerab karupoiss kokku ühe karutüki teise järel ning antakse lõpuks ühele “vene mehele”, kes ta puuri pistab ja ära viib. Teises ja kolmandas osas seiklevad juba Jaunart Jaurami pojad, tekitades samasugust segadust ning jäädes lõpuks ühe rikka ja hea mehe juurde aiavahtideks. Karud leiavad oma väärika koha inimeste ühiskonnas ja elukorralduses.

Võiks öelda, et Küberneetiline Karu Vladimir Beekmani Aatomiku-lugudes on juba inimeste ühiskonnas sündinud ja igasuguse sideme metsaga minetanud, nii-öelda kolmanda põlve migrant.

August Kitzbergi muinasjutuloomingus on karud tugevasti esindatud. Jutus “Karu ja juukselõikaja” tuleb karu metsast linna, aga selleks, et lasta juukselõikajal endale õhem kasukas selga pügada. Juukselõikaja teebki, nagu kästud. Vastutasuks näitab karu mehele metsas kätte kullapaja ning vaesest juukselõikajast saab rikas poodnik.

Niihästi muinasjuttude kui ka karulugude krestomaatiasse kuulub Lev Tolstoi “Kolm karu”. Selles loos satub väike tüdruk metsas majja, kus elavad kolm karu – suur, keskmine ja väike. Kõige suurem on Mihhail Ivanovitš, keskmine on Nastasja Petrovna ja kõige väiksem Mišutka. Kedagi pole kodus ja väike tüdruk astub sisse. Ta sööb kõige väiksema kausist leent, istub kõige väiksema toolil ja läheb magama kõige väiksema voodisse. Karud tulevad koju ja näevad, et keegi on nende kaussidest söönud, nende toolidel istunud ja nende voodites maganud. Siis näevad nad ka väikest tüdrukut ja tahavad teda hammustada, kuid tüdruk ärkab üles, hüppab aknast välja ning jookseb minema.

Eelnevate integreerumislugudega võrrelduna on see huvitavalt tagurpidine. Kui enamasti on piiriületus metsast-välja-suunaline – tegelane (karu) tuleb metsast inimeste maailma ja satub konflikti, mis tal heal juhul ületada õnnestub (nagu Kesamaa ja Hindrey lugudes) –, siis siin on piiriületus metsa-sisse-suunaline, tegelane (inimene) läheb metsa ja satub seal konflikti. Tagurpidisust võimendab see, et kui muidu on karu anonüümne, ehk lihtsalt karu, siis siin on karudele pandud nimed, kuid hoopis väike tüdruk on identifitseerimatu. Justkui oleks inimese ja karu “väljad” vahetusse läinud.

Vist sellest muinasjutust on endale nime leidnud ka reklaamiagentuur Kolm Karu.

5.

Tulid karud ähkides, kustutasid lähkritest. (K. Tšukovski)

Väga tihti figureerib karu ilukirjanduses lihtsameelsuse, rumaluse või koguni tölpluse kandjana. Ühe tuntud muinasjutu põhjal on omaette sõnaks saanud “karuteene”. August Jakobsoni loomingust on meile tuttav muinasjutt mehest ja karust, kes teevad omavahel põlluharimislepingu – mis maa peal, see saab mehele, mis maa all, see saab karule. Kuid mees paneb maha nisu. Järgmisel aastal tehakse leping karu nõudmisel ringi: mis maa peal, see karule, mis maa all, see mehele. Seekord istutab mees naereid. Ja karul jällegi nahk üle kõrvade tõmmatud.

Sama autori loomingust on meile tuttav ka muinasjutt karu ja rebase kalapüügist, kus rebane varastab taadi reelt kavalusega kalad ja sunnib pärast karu sabaga jääaugust kalu püüdma. Saba aga jäätub kinni ja rebane meelitab külast koerad kohale. Sellest ajast ongi karul lühike sabatömp…

Jakobsonile kuulub ka “Miks karu kardab inimest”. Selles läheb karu sääsega vaidlema, kas inimene ikka on nii tugev ja kõikvõimas, nagu sääsele tundub. Sääsk muudkui kinnitab, et on-on, kuid karu ei taha uskuda ja läheb järve ääres parte varitseva mehe juurde laiama. See aga ei kohku, vaid põrutab püssist paugutäie linnuhaavleid otile otse vastu vahtimist. Sellest ajast peale kardab karu inimest.

Kitzbergil leidub muinasjutt “Tark rätsep”, kus karu etendub samuti täieliku juhmakana. Kõigepealt annab koos karuga lossitalli lukustatud nimitegelane pätsulisele pähklite asemel kive katki pureda, seejärel kruvib pahaaimamatul loomal käpa kruustangide vahele, et tal viiulimängimise õpetamiseks “küüned maha lõigata”. Ja lõpuks, kui vihane karu rätsepa ja printsessi pulmatõllale järele tormab, pistab tark mees jalad aknast välja ja hüüab: “Kas sa kruustange näed? Kui sa kohe ära ei lähe, panen ma su jälle vahele!” Kohe mõjub!

Eno Raua “Karu majas” etendub karu küll heasüdamlikuna, kuid ei suuda oma tegusid päris lõpuni läbi mõelda. Ehitades maja, teeb ta seinad hõredad ja katuse aukliku, unustab tegemata keldri ja korstna. Kui saabub talv ning selgub, et maja on elamiseks üsna kõlbmatu, jookseb karu metsa ja saadab seal talve mõnusalt mööda, konstateerides olukorda kõigutamatu rahuga: “Maja majaks, ega maja pärast või elu elamata jätta.” Leitavad on paralleelid Kesamaa karu-jutustusega, ka integratsiooni-alged on olemas.

Ükski karu-loetelu ei saa olla täielik ilma pilguheiduta Kornei Tšukovski geniaalsesse lasteloomingusse. Tšukovski karud sobivad liigitada Vene Karu hulka, iseloomustades selle parimaid omadusi, ning on (nagu Tšukovski lastelooming üldse) 1980. aastail läbi Vandersellide seikluste eesti lapsi tugevasti kujundanud.

Tšukovskil on värssjutustus “Pätsuste ja rebane”, milles karu iseloomuomaduste sekka sigineb uus joon – dändilik edevus. Seda lugu võib ka käsitleda kui mõttelist järge Jakobsoni kalapüügiloole. Nimelt läheb karu doktor Valusoni jutule, et tema käest endale saba saada: “Kassidel, kes muud ei tee / kui njäu ja tirulii, / pikad sabad kõigil on / taga siruli. (---) Ainult minul vaesel / rännata / tuleb mööda laasi / hännata.” Kuid kergatsikalduvustega karuott võtab kuulda rebase kurikavalat soovitust valida paabulinnusaba ning langeb seda laukavees imetledes jahimeeste küüsi. Sama autori värssjutustuses “Karuott ja kuu” teeb karu tagajärjetuid katseid kuu peale lennata.

Nagu Eno Raual, ei kujutu ka Tšukovskil karu läbinisti negatiivses valguses – ta on pigem rahumeelselt pikaldane kui laisk, pigem heasüdamlikult hooletu kui lohakas, pigem töntsi taipamisega kui juhmakas. Negatiivsust kannavad Tšukovskil sellised kauged ja kultuuriliselt vähemarkeeritud elukad nagu krokodill, prussakas, ämblik või kalkun.

Täiesti ilma negatiivsete omadusteta on karu eksponeeritud vähe. August Jakobsoni muinasjutus “Karu ja lammas” saab karu mesilaste käest nõelata, nii et ei näe enam maad ega ilma. Olukorra kasutab ära lammas, kes esineb hundina ja juhib karu herilasepesa juurde. Seal saab oti nahk veelgi vatti. Tagajärjeks kuulutab kannatanu, kelle poole kaldub ka lugeja sümpaatia, lambale pühalikult kogu karurahva nimel igavese sõja. Ja muinasjutus “Tänulikud metsloomad” toob karu mehele, kes teda koertekarja eest oma vankris põgenema aitas, tänutäheks ukse taha “kolm mesipuud, kõik piripardani täis magusat kärjemett”.

Ja lausa erakordne on Tšukovski värssjutustus “Varastatud päike”, kus karu, astudes võitlusse taevast päikese röövinud krokodilliga, koguni sangari-maailmapäästja rolli tõuseb.

6.

Karu elab loomaaias, matsakas ja muidu maias...

Karudest on kirjutatud veel väga palju vahvat lugemispoolist. Sugugi vähe pole karu-lugusid, milles jutustatakse realistlikult reaalsest karust tema reaalses keskkonnas – metsas või loomaaias. Näiteks kellegi huvitavast, põnevast, lustlikust jms kokkupuutest reaalse pätsulisega. Nii kirjutab Mihhail Mihhailovitš Prišvin (raamatus “Kuldne aas”, Tallinn 1951), kuidas tema läinud metsa, et seal karu näha, ent ei näinud. Küll aga, nagu hiljem selgub, näinud karu teda – pugenud vargsi peitu ja “naernud” tema üle, roninud pärast veel puu otsagi naerma. Seepeale hurjutab autor “lobasuid”, kes hirmutavad lapsi metsaloomadega – et niipea, kui ilma relvata metsa lähed, jäävad sust järele ainult sarved ja sõrad.

Rudo Moric jutustab, kuidas tema karule nime pani (raamatus “Kuidas ma karule nime panin”, Tallinn 1983). Sest loomaaias olevat ristatud siberi karu himaalaja omaga ning sündinud põngerjad vajavatki nüüd korralikku nime. Autor, kirjanik, paneb oma “ristipojale” nimeks Monarh, teisele paneb keegi teine, kah kirjanik, aga naissoost, nimeks Maia.

7.

Hiir hüppas ja kass kargas, vana karu lõi trummi!

Eepikaga võrreldes on karu-lüürika hoopis hallim ja homogeensem. Enamasti keskendub luule karu aastaringi ja elutegevuse stereotüüpsematele külgedele. Mahuka ja variatiivse põimiku võib kokku panna ainuüksi sellest, kuidas karu talveund magab ja sellest ärkab.

Ellen Niidu “Karu talvelaulus” antakse selgelt mõista, et karu ainus mõistlik tegevus talvel on magamine: “Sest et karu, sest et karu / talvemõnust ei saa aru. Mis teeks karu keset tuiske, / kui tal pole suuski, uiske…”. Adolf Rammo luuletuses “Karu näärikink” ajavad aga karu talveunest üles kaks rebasejuntsut, kes tahavad, et karuott nendele näärivanaks hakkaks. Uno Leiese luuletuses “Karu ärkab talveunest” ärkab karu talveunest, kuna päike on ta pealt lumeteki ära sulatanud: “Kas sa, mesikäpp, ei taipa – / meil on kevad käes! / Oma pehmet lumevaipa / talvel alles näed!” Leelo Tungal annab karu kevadisest virgumisest niisuguse pildi (“Karu ärkamine”): “Vaatas moosivaru, / katsus koopaust, / haigutas ja lausus: / “Tere hommikust!”

Aga vahel magab karu ka niisama. Adolf Rammo luuletuses “Karu-Mürakaru” leiab ott selleks paraja paiga olevat ühes suures tünnis. Oma vaatenurgast on karulapse uinumist kirjeldanud Heljo Mänd (“Karumõmmi unelaul”): “Mõmm-mõmm, / mul on uni,” / nutab karujõmm.”

Tuntumaid karude omadusi peale talveune on mõistagi nende lembus mee vastu. Lausa mõttetera vormis jutustab sellest Milvi Panga (“Mesikäpa esikäpad”): “Mesikäpa esikäpad / siis vaid, siis vaid mesised, / kui on tagakäpad mustaks / talland taruesised.” Ja Eino Sepp kirjeldab (“Karuoti öine retk”): “Põntsti üle õuetarast. / Siin nad on, need taruread. / Nõelad torkavad küll varast, / kärjed see-eest maruhead.”

Kuid, kui üldse saab mõnda lasteluuletust nimetada kultuslikuks, siis on sellisteks Ellen Niidu “Kati karu” (taas kaisukaru!) ja Heljo Männi “Mõmmi aabitsalaul”. Need ei ole enam isegi mitte ainult luuletused, vaid üldkultuurilised tunnustekstid, põlvkondlikud signaalmeloodiad.

Mis põhjusel on karu vajutanud inimese teadvusse ja tegevusse nii tugeva ja kustumatu jälje? Mis sidet tunneb inimene karuga? Mida karu inimese jaoks tähendab? Nendele põnevatele küsimustele põhjalikuma vastuse otsimine kutsub põnevale teekonnale niihästi ürgsete aegade uttu kui inimese varjatud teadvuse soppidesse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare