Ilmudes esimest korda lugejate ette jõuluõhtul 1925 ajalehes London Evening News, on Puhhi-lugusid nüüd tõlgitud juba rohkem kui 40 keelde. Kohmakale ja meemaiale tegelasele leidis nime tema looja Alan Alexander Milne Ameerika mustalt karult Winnielt, kes elas tollal Londoni loomaaias.

Milne sündis 18. jaanuaril 1882 Londonis, õppis ülikoolis matemaatikat ja toimetas hiljem huumoriajakirja Punch. 1920 sün-dis tal poeg Christoper Robin, kelle poisipõlv mõjus isale väga inspireerivalt – sel ajal ongi kirja pandud kõik Milne’i lasteraamatud. Kui Evening News temalt jõulujuttu palus, otsustas Milne avaldada ühe Christopherile jutustatud unelookese Puhhi-nimelisest karust. Järgmisel aastal ilmus juba raamat, mille järgi nüüd ümmargust juubelit peetaksegi.

Tänu millele meenutatakse mängukaru, olgu küll päris lustakate lugude kangelast, siiski veel 75 aastat hiljem? Tundub, et seda on üleliigne küsida kuju kohta, kes on niiiii armas, nunnu ja pontsakas, niiiii mõn-nalt isepäine ja rumalukenegi. Puhhi sihtgrupp on peamiselt lapsed ja naised. Eriti vanatüd-rukud.

Näiteks minu vanatädid pidasid oma magamistoas üht sellist karujõmmi, kes tegi liigutamisel iiks! ja kellel oli pükstes isegi oma rahakott rublade ja kopikatega. Veider oli asja juures see, et ägisev lelu voodipeatsis täitis neil otsekui kolmanda pereliikme ülesannet, isegi kirjadele lisasid tädid oma nimede alla: tervitusi karupoisilt.

Winnie Puhh on väga mitmekülgne nähtus. Ta on pannud aluse oma filosoofiakoolkonnale, mille märksõnad on hedonistlik unisus ja kohmetu saamatus. Turumajanduslikus maailmas on ta suurepärane kaubamärk ja toode. Eestiski välja antud Puhhi-raamatute seeria ei taha lõppeda: on ilmunud Puhhi “Beebiraamat”, “Kokaraamat”, “Komberaa-

mat”, lisaks “Suur mõistatuste võist-

lus”, “Puhhi üllatuskorvid” ja “Puhhi kohutav unenägu”. Natuke vanemale lugejale on mõeldud “Puhh ja tao”, “Puhh ja filosoofid” jmt. Ning üks, mille autor, erinevalt eelmisest on Milne ise: “Puhhi mõtteid”.

Paavo Kivine Olympia kirjastusest ütles, et Puhhi-lood müüvad Eestis väga hästi, nagu üldse kogu maailmas. “Puhh pakub midagi igale eale,” sõnas Kivine. “Päris väikestele lastele meeldivad tema seiklused, keskkooliealised ja üliõpilased naudivad Milne’i lopsakat keelt, ja vanemaid inimesi tõmbab Puhh nostalgiaga.”

Siiski on Puhhi maailm muutunud rahamasinaks. Plaanitakse avada Poohseumi – Puhhi muuseumi, turistide mekat. Kümme kuud tagasi ostis Winnipegi linn 285 000 dollari eest E.H. Shepardi unikaalse õlimaali karupoeg Puhhist.

Ajastul, mil Disney kompanii ühe kauni muinasjutu teise järel täisvärviliseks ilaks muudab, tahaks vahel, et tuleks mõni võlur, kes kõik need kinomehhaanikud ja producer’id tünni topiks ja põhjatusse merre heidaks. Umbes nagu vene muinasjutus Maarja Tsaaritariga tehti.