Kas ajalugu tunneb usaldust?


 Tuhandete aastate pikkusesse minevikku ulatuv riikidevahelise läbikäimise ajalugu ei paku eriti palju näiteid, mis vääriksid iseloomustamist märksõnaga usaldus ja mis põhineksid vaid vastastikku usalduslikel suhetel. Kuigi juba muistse Lähis-Ida valitsejate diplomaatiline kirjavahetus algas tavaliselt “vennaliku” ustavuse kinnitamisega, mis peaks igati viitama usalduslikule läbikäimisele, on ajalugu demonstreerinud meile loendamatutes variantides, et tegelikult mõeldi ja kavandati hoopis midagi rahulikust ning usalduslikust läbisaamisest erinevat. Isegi vaatamata asjaolule, et “igavese rahu” lepingute tunnistajateks ja garantideks olid tol ajal kutsutud sellised igavikulised autoriteedid nagu jumalad ja jumalannad. Nii oli see ka näiteks ühe esimese teada-oleva rahu- ja liidulepingu puhul, mille sõlmisid XIII sajandil eKr Egiptuse Uue riigi silmapaistvaim vaarao Ramses II ja hetiitide valitseja Hattušili III.

Ning kui sel ajahetkel isegi lähtuti siirastest kavatsustest (mis sageli olid olemuselt pragmaatilised) ja pandi kõik varasemad omavahelised arusaamatused eelkäijate arvele, ei kestnud “igaveseks” kavandatud usaldus eriti kaua. Mingil ajahetkel polnud see ühele poolele enam vajalik ja kasulik. Seejärel toimuski midagi sellist, mida on tavaks nimetada usalduse kuritarvitamiseks, kui näiteks üks endistest liitlastest astus vargsi salaläbirääkimistesse kunagise ühise vaenlasega ja otsustaval lahinguhetkel läks koos oma sõjaväega tema poole üle. Või kasutades võimukandja usaldust lasi ennast kingitustega ahvatleda osalema mõnes patrooni kukutamiseks sepitsetud vandenõus – et seejärel veelgi suuremal määral nautida uue võimu tänutähelist soosingut.

Samal teemal:

Kuid teisalt pole olnud ajaloos ja ilmselt pole ka tänasel päeval pääsu usaldusest kui sellisest. Olid ju ka roomlased, vaatamata üleolevale suhtumisele ülejäänud maailma, sõjakäikudel sageli sunnitud tuginema liitlaste abivägedele, arutledes seejuures meiega sarnaselt (NATO võimaliku abi kohta), kas neid saab lõpuni usaldada ja nende abile loota. Kuid ega midagi paremat ka polnud…

Nagu on väitnud küünikust Otto von Bismarck, on isegi liitlastega sõpruse kindlustamiseks oma meetod – tuleb kanda põues kivi ning kui seda tegelikult seal pole, peab partnerile ikkagi jääma selline mulje. Nii ongi “usaldus” ajaloos pigem “otstarbekus”, mida kinnitab ka tõsiasi, et sõna “usaldus” ei leidu juba mainitud Bismarcki ega teiste, ajalookulgu määranud väljapaistvate diplomaatide leksikas.

Usalduse piirid

Riik on ruumiline mõiste ning territoriaalsed piirid üks riikidevaheliste suhete põhiküsimusi. Seega on suhtumine riigipiiridesse olulises osas määranud ka riikidevahelisi suhteid usalduse-usaldamatuse skaalal. Ning täpselt samuti nagu Bismarcki näite puhul, on tulevasi “usalduslikke suhteid” üldiselt dikteeritud jõupositsioonilt kas avalikult kiviga ähvardades või seda demonstratiivselt põues varjates. Vahe on vaid selles, mida on lõppeesmärgina peetud otstarbekaks ja kasulikuks. Bismarcki puhul oli selleks 1871. aasta mais Preisi-Prantsuse sõja lõpetanud Frankfurdi rahu sõlmimisel kaardile joonistunud uute piiride sobivus ratsaväerünnaku alustamiseks. Kummale poole uut piiri jäävad maavarad, ei olnud siis veel sugugi tähtis. Tänasel päeval aga teame me kõik, kuidas ja mis kaalutlustel sai pärast Talvesõda jõupositsioonilt markeeritud Nõukogude Liidu ja Soome vaheline piir ning mis seos on meie päevil riikidevahelisel “usaldusel” ja naftal.   

Loe veel

Kuidas saabki riikidevahelises suhtluses usaldusest lähtuda, kui seda pole riigi enda sisemises läbikäimises. Eriti ühiskonna hierarhia tipus, kus suures osas võetaksegi vastu riikidevahelisi suhteid määravaid otsuseid. Kas nende õukondade puhul, kus oli määrav Caligula ja Nero, Türgi sultanite või Hitleri ja Stalini ainutahe, saab rääkida vastastikusest usaldusest? Seda polnud ka BreÏnevi-aegses poliitbüroos ega madalama, vabariikliku taseme võimuorganites. Usalduse asemel valitsesid neis heal juhul ajutised kombinatsioonid ja hetkelised kokkulepped. Samamoodi alustas Stalin Zinovjevi ja Kameneviga ühiselt Trotski-vastast võitlust, et seejärel moodustada koos Buhhariniga omakorda juba nendevastane liit. Muidugi, demokraatlikult rajatud hierarhiate raames on asi natuke teisiti ja sellise ühiskonnakorralduse puhul on eluõigust ka usaldusel baseeruvatel suhetel, kuid teisalt polnud ju ka Watergate’i skandaal ajendatud millestki muust kui usaldamatusest. Ja meie praeguses võimukoalitsiooniski pidavat teadjate inimeste arvates olema oi kui palju usaldamatust.  

Üldiselt ja kahjuks tulebki välja, et suures ajaloos pole usaldamatus olnud kaugeltki väiksem tegija kui usaldus. Ainuüksi juba see asjaolu annab põhjust hinnata kõrgelt riikidevahelises suhtluses vahel esinevaid usalduseilminguid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare