Kas Alenderi elu täitsid vaid rokk, armastus, seks ja alkohol?
Rokkstaaride elulood on viimastel aastakümnetel kujunenud omaette žanriks. Need, kelle raske rokkimine ellu on jätnud, kirjutavad ise: näiteks paari nädala eest ilmutas oma autobiograafia Keith Richards. Kes ei, nendest kirjutatakse – Alenderi kolleegist ja eeskujust John Lennonist müüb Amazon oma pooltsadat elulugu. Urmas Alenderist, eesti roki õnnetult hukkunud kultuskujust, on nüüd ilmunud esimene, kõvade kaante ja suurte piltidega väljaanne, autor ajakirjanik Paavo Kangur. Ja on mitu põhjust loota, et see pole viimane elulooline tekst, mis Alenderist kirjutatakse.
Elulugu võiks lugeja silme ette vormida mingi mõistetava karakteri, inimese, kes pole küll identne lihast ja luust persooniga, kuid kellel on eri tahud ja taustsüsteem – kelle olemisel on mõte ja tegudel põhjused, mille autor on suutnud ka välja tuua. Nii kohtleb hea romaanikirjanik oma tegelasi, ja seda peaks suutma ka biograaf. Kusjuures võrdlus romaaniga on asjakohane ka puht tehniliselt: elulooraamatu autoril võiksid olla kunstilised taotlused, hea keeletaju ja oskus nähtusi märgata ja üldistada. Kuid selleks peab ta ise oma „kirjutatavat” mõistma. Ent kindlasti on oma visiooni raske kujundada, kui allikaid küsitledes rõhuda sellele – Urmas Alenderi puhul siis – kas lauljal oli palju naisi või kui palju ta jõi või kas lava taga möllas. Vähemalt vastuseid lugedes võib Kanguri selliseid küsimusi aimata ja selle asemel et lugejat üllatada, ongi autoril 279 leheküljel pakkuda täiesti stereotüüpne rokkari portree. Kuidas küsiti, nii vastati.
Ometi ei saa öelda, et Kangur poleks „Lõputa lookleval teel” tegemisega vaeva näinud: küsitletud on kümneid ja kümneid inimesi, mõnda kas või ainult selleks, et saada temalt kätte üks tsitaat. Üles on otsitud isegi kurikuulus Nõukogude kultuurifunktsionäär Ilmar Moss. Kahjuks on Eesti rokieliidi jutt esitatud taas ümberkirjutatud intervjuudena, nagu meil tavaks. Raske mõista, kas selliseid raamatuid nõuab raamatuturg või on turg kujunenud pakkumise järgi. Igal juhul tundub, et kui mõni biograaf astuks sammu traditsioonide suunas ja otsustaks intervjuude mahakirjutamise asemel info kirjandusliku kvaliteediga tekstiks kirjutada, siis ei oskaks lugeja sellise raamatuga midagi peale hakata. Sellest on kahju, samamoodi kui sellest, et elulugude buumiajal on ära raisatud suur hulk head „inimmaterjali”.
„Urmas Alender: lõputa lookleval teel”
Paavo Kangur
Ajakirjade Kirjastus 2010
