Kas Bigelow’ „Piinakamber” räägib sõjast või ülistab seda?

Erakordse sõjafilmi kaameratöö ja süžee jä­tavad ekraanil doku­mentaalfilmi mulje.

„Piinakamber” (originaalpealkiri „The Hurt Locker” tuleb sõjaväelaste slängist ja tähendab plahvatuses haavata saamist) vaatleb Ameerika sõjaväe demineerijate eriüksuse tuumikut Iraagis 2004. aastal. Pealiku ülesanded võtab pärast eelmise juhi vigastada saamist üle seersant James (Jeremy Renner), kelle tulekuga tekivad sõjaolukorra pingete kõrval pinged ka meeste endi vahel.

Jordaanias Iraagi piiri lähedal filmitud „Piinakamber” oli Ameerikas üks eelmise aasta kiidetumaid filme. Põnev kaameratöö ning ebatavaline süžeekulg, mis kasvatab pinget vaikselt ega plahvata kõrge leegiga nagu tavalises märulifilmis, jätavad „Piinakambrist” dokumentaalfilmi mulje. Loo kulust olulisem on tegelaste psühholoogia.

Kolm erinevat sõdurit

Eriüksuse juhi jaoks on sõda rahuldust ja eneseteostust pakkuv töö. Ta on omamoodi antikangelane, kes muutub hooletu käitumise ja kergelt enesehävitusliku mõtteviisi tõttu siiski klassikaliseks sõjakangelaseks, kel pole hirmu, küll aga piisavalt südant, et olla vajadusel võimeline end ohverdama. Tema kõrval kujutab film hapra psüühikaga sõdurit, kelle jaoks on tapmine raske. Kolmas sõdur on sõja­väelise distsiplineerituse ja missioonitruuduse särav eeskuju. Kuigi sõjafilmižanris on „Piinakamber” kindlasti eriline ja parem kui varasemad Hollywoodi käsitlused Iraagi sõjast, on siiski olnud kuulda ka nurinat. Iraagis käinute jaoks ei ole see piisavalt reaalne ning iseenesest mõistetavalt ei istu neile ka filmi seisukoht, et sõda on narkootikum, sõltuvus. Seda illustreerib filmi lõpp, kui koju pere juurde naasnud James tunneb vajadust tagasi minna ning nimetab sõda ainsaks asjaks, mida teab, et armastab.

Kuus Oscarit

„Piinakamber” („The Hurt Locker”)

USA, 2008

Autor: Mark Boal

Režissöör: Kathryn Bigelow

Operaator: Barry Ackroyd

Osades: Jeremy Renner, Anthony Mackie, Brian Geraghty jt

Tallinnas Coca-Cola Plazas, Tartus Cinamonis