Ehkki möödunud aastaks ennustasid paljud analüütikud majanduskasvu aeglustumist, olid tegelikud kasvu- või õigemini langusnäitajad paljudele üllatuseks. Möödunud aasta neljandas kvartalis langes majandus lausa 9,4 protsenti. Mida sellest arvata?

Jüri Engelbrecht: See, et majanduskasv kukkus, ei olnud üllatav, algas ju kukkumine palju varem. Aga teatud üllatus ju on, et see nii palju kukkus.

Rainer Kattel: Majanduslangus tähendab seda, kui kaks kvartalit järjest näitab statistika negatiivset kasvu. Depressioon tähendab aga seda, kui majandus langeb kaks kvartalit järjest kümme protsenti.

Nii et võib rääkida juba depressioonist, mitte pelgalt langusest?

Kattel: Depressioonini on vähe jäänud. On vähe vahet, kas majandus langeb näiteks seitse või kümme protsenti. Eesti majanduses on ka arvukalt sisemisi probleeme, langust võis oodata. Nüüd on olukorra muutnud topeltkeeruliseks see, et ka väliskeskkond on dramaatiliselt muutunud.

Erik Terk: Globaalne kriis tababki kõige tugevamalt just väikseid avatud majandusi.

Engelbrecht: Rääkisin mõne aja eest ühe oma tuttavaga, kes töötab DaimlerChrysleris. Ta ütles, et selline suur kontsern elab aastase või isegi paariaastase tagasilöögi kenasti üle, aga kes kannatavad, on firmad, kes teevad allhanget.

Kattel: Allhankefirmade puhul on tüüpiline see, et sõltutakse ühest-kahest firmast, tulusid on vähem akumuleeritud. Enamasti on suurtel tootjatel rahavaru – nad saavad vajadusel tootmise seisma panna. Allhankijad elavad aga ühest tellimusest, ühest kuust teise ning enamasti on ka laenud kaelas.

Terk:  Juba aasta eest, mil Eesti majandus veel kasvas, oli näha, et situatsioon oli piisavalt jabur. See, et Eesti majandus kaotab konkurentsivõimet, elab odava välisraha peal ja jookseb seetõttu tõenäoliselt hunnikusse, oli teadlastele juba siis näha.

Kattel: Suur langus tähendab, et nii ettevõtjad kui ka tarbijad muutuvad väga ettevaatlikuks. Majandusloogika keskendub võlgadele: nii firmad kui ka üksik-isikud tahavad võlgu vähendada. See tähendab, et käitumine muutub drastiliselt. Maailmas kardetakse praegu deflatsiooni, mis suurendab võlakoormuse reaalset väärtust. Paras inflatsioon on igal juhul parem, sest see vähendab võlgade tajutavat väärtust.

Terk: Maailmas on olukord läinud parajalt hüsteeriliseks. Loodan, et ehk on see hirm veidi ülepakutud. Ja see negatiivne hoiak iseenesest mõjub negatiivselt.

Kaua praegune kriis kestab? Juba alates aastatuhande vahetusest on maailma meedia löönud häirekella apokalüptiliste hädaohtude üle: meenutagem terrorismiohtu, hullulehmatõbe, linnugrippi… Nüüd siis räägitakse suurest majanduskriisist. Kas ei ole võimalik, et see on üle võimendatud?

Terk: Jah, meedia võimendus on kahtlemata taga. Aga ma ei paneks neid hädaohte samale pulgale. See, mis praegu maailmas toimub, võib tuua samasuguse paradigma muutuse kui 1930-ndate aastate suur depressioon, misjärel hinnati 1920-ndate majanduspoliitika täielikult ümber. Suurele depressioonile järgnes ju 40 aastat keinsiaanlust. Suudeti tekitada mingi mudel, mis töötas tükk aega stabiilselt. Kuid praegu mingit uut keinsiaanlust tulla ei saa. Selleks on majandused ja ühiskonnad liiga teistsugused.

Mis siis saab tulla?

Engelbrecht: Meenutagem seda, kuidas põhjanaabrid soomlased tulid välja 1990-ndate alguse lama’st, mis oli seotud Vene turu ärakukkumisega. Kuid jah, erinevalt praegusest olukorrast polnud see kriis globaalne, vaid lokaalne ning soomlastel olid head eeldused kriisist välja tulla.

Kui head Eesti eeldused praegu on?

Engelbrecht: Kindlasti tullakse sellest kriisist välja, ega elu seisma ei jää. Raske on ennustada, kui kaua see kõik kestab. Jah, valitsus on kriisile reageerinud, tehes ulatuslikke eelarvekärpeid. Aga probleem on selles, et Eestis elatakse ühest otsusest teiseni. Tähelepanu alt on välja jäänud pikaajalised strateegiad ja arengukavad.

Terk: Aga praegu on psühholoogiline stress nii suur, et poliitikud unustavad pikaajalise mõtlemise.

Engelbrecht: Eesti poliitikud mõtlevad liiga lühi-ajalise perspektiiviga. Meie arengut pidurdab see, et poliitikud on olnud nii koalitsioonilepingu kesksed – see kirjutati ju kokku paari nädalaga!

Soomlased hakkasid teadus- ja arendustegevuse strateegiat tegema 1980. aastate alguses. Ja ükskõik milline valitsus neil võimul ei olnud – nad kõik pidasid sellest kinni! Ning pärast aastatepikkust tegevust hakkasid ka ekspordinäitajad üles minema. Eestis ei tule aga pikaajalised tegevused välja.

Eesti poliitikud viitavad sageli sellele, et praegu toimuv on ülemaailmse kriisi tulemus. Kuid ometi – mitte kõiki maid pole kriis tabanud samal määral.

Kattel: Eesti majanduspoliitika on olnud väga välisrahastamise ja -investeeringute keskne. Ideoloogiliselt on peetud seda heaks, ehkki sellega kaasnevad oma ohud. Ning nüüd näeme, et globaalne kriis lööb valusalt ka meie riigieelarvet.

Eestit iseloomustab makromajanduspoliitiline lihtsameelsus.

Terk: Või ideoloogiline pimestatus…

Engelbrecht: Suurt rolli mängivad ühiskonna väärtushinnangud. Näiteks Saksa majanduse edu taga on suuresti väärtushinnagud, rahvuslik uhkus – mõelge kas või saksa inseneride väärikusele! Soomlasi on jälle palju aidanud see nii-öelda soome sisu, soome jonn.

Kattel: Enne 1930. aastate suurt depressiooni olid levinud samad majanduspoliitilised tõekspidamised nagu praegu – tähtsaks peeti riigieelarve tasakaalu, makromajanduspoliitikale läheneti väga jäigalt. Keynes seevastu ütles, et eelarve võib vajadusel rahulikult defitsiiti minna. Praegu me näeme tagasipöördumist samade põhimõtete juurde. Ent juhul kui me tahame euroga liituda, on meil võimatu lubada eelarvedefitsiiti. Kui tahame euroga liitumiseks täita Maastrichti kriteeriume, mis lubavad kuni kolmeprotsendilist eelarvepuudujääki, siis tähendab see, et peame eelarvet nii palju kärpima, et hariduse ja sotsiaalvaldkonna rahastamine langeb sisuliselt 1990. aastate lõpu tasemele. Kuid halb on ka see, kui me euroga ei liitu. Kahtlused krooni devalveerimise ümber ei kao enam kunagi.

Kuid kas nii suure mulli teket saanuks ära hoida?

Kattel: Jah, maksupoliitika abil, kogudes rohkem ressursse ning suunates neid paremini, panustades teadus- ja arendustegevusse, kuhu me oleme sisuliselt investeerinud peaasjalikult vaid Euroopa Liidu raha. Iseenda rahastamist oleme aga kogu aeg vähendanud maksualandamise kaudu.

Terk: Praegu võib siiski oodata suuremat paradigma muutust. Ka Eesti intellektuaalid on hakanud kirjutama, et praegu on väärtuste ümberhindamise aeg. Kuid tundub, et ülejäänud ühiskond ei ole seda veel päriselt tajunud. Arvatakse, et tegu on pelgalt majanduse „nätakaga”.

Peeter Jalakas: Praegu toimuv ei ole pelgalt majanduskriis, vaid ongi terve paradigma muutus. Ajaloos on palju olnud perioode, mille puhul takkajärele saame öelda: sel hetkel muutusid arusaamad maailma asjadest. Mulle näib, et praegu on üks selliseid. Toimuvat vaid majanduskriisina tõlgendada on lihtsalt kõige mugavam variant.

Võib ju öelda, et ka sada aastat tagasi ennustati kapitalistliku maailmakorra lõppu. Jah, kuid siis oli vähemalt olemas uus narratiiv, alternatiiv, millesse usuti. Praegu ei ole seda uut lugu kuskil näha ja olukord on keerukam.

Terk: Majandusteadlane ja filosoof Kenneth E. Boulding on öelnud, et miks ei võiks inimkonda, tervet maakera vaadelda kui kosmoselaeva, mis on välja saadetud eesmärgiga jõuda tuhandete aastate pärast teatud sihtpunkti. Ja et me peame end käsitlema selle laeva meeskonnana, kes peab ressursse säästma ning kel on üks eesmärk. Kuid mida me praegu näeme? Pigem seda, et igaüks tahab tarbida võimalikult palju, pole meeskonna-vaimu  ning ressursse säästame vaid siis, kui tohutu hirm aetakse naha vahele. See ei saa kaua kesta.

Iseküsimus on ka – mis annab inimesele heaolu? Sotsioloogid ja õnneuurijad ütlevad, et kui inimesed on saavutanud teatud elatustaseme, siis seda olulisemaks muutuvad sellised väärtused nagu huvitav elu, kultuur, tervis…

Engelbrecht: Sotsioloogilised uuringud on näi-danud, et teinekord on inimesed ka päris vaestes maades õnnelikud…

Jalakas: Praegune kriis võib kokkuvõttes tuua ka palju head. See sunnib inimesi mõtlema ja põhiväärtuste üle arutama: mis on üldse elu mõte, kes sa oled, mida sa teinud oled, kuidas sa oma elu korraldad? Praegu on üleval paljud teemad – millest rääkijaid peeti veel aasta-poolteist tagasi veidrikeks.

Engelbrecht: Kui praegustelt juhtpoliitikutelt küsida elu mõtet, siis kuigi nad seda vist ei ütle, oleks avameelne vastus: saada järgmistel valimistel rohkem hääli.

Terk: Kriisi pluss on see, et erinevad dogmad jäävad tagaplaanile. Kas või majandusteaduses – Eestis on ju taotud, et meie raha- ja maksusüsteem on maailma parim. Ning kes arvab teistmoodi, on Harri Tiido väljendit kasutades „süüdi ja siga”. Praegu võib aga neil teemadel täiesti rahulikult rääkida.

Kattel: Kriis toob paljudele inimestele kaasa raskusi. Tööpuudus suureneb, paljud kaotavad töö. Siin räägitakse paradigma muutusest. Mina ei usu, et kriisi käigus muutub inimese põhiloomus. Ei muutu kapitalism kui meie majanduse põhialus ega ka demokraatia kui poliitika alus. Aga demokraatia ei tähenda pelgalt valimisi, vaid ka õigusriiki. Ja võiksime kriisist õppida, andes kapitalismile veidi teise näo. Viimased 15 aastat on Eestis valitsenud suuresti elitaarne kapitalism, mis sobis noorele põlvkonnale: nemad said hästi hakkama, äritege-miseks olid suured võimalused. Aga nüüd on või-malus mõelda mitte üksnes maksudele, vaid ühiskonnale laiemalt. Me peame muutma põhimõt-teid, millesse oleme liialt kinni jäänud.

Kui senine mudel oli elitaarne kapitalism, siis mis võiks olla uue mudeli nimi?

Kattel: Egalitaarne kapitalism.

Terk: Uuest inimarengu aruandest võib lugeda, et Eestile on iseloomulik, et inimesed annavad eri eluvaldkondade arengule palju kõrgemaid hin-nanguid kui nende valdkondade areng ja Eesti koht riikide pingereas objektiivselt anda lubaks. Eestis on kombeks asju üle hinnata: arvatakse, et oleme väga tublid, Balti tiigrid, meie tervishoiusüsteem on väga hea… Seesama kõrgendatud enesehinnang tekitas ka ületarbimist ja laenude võtmist. Ja kuidas me elame nüüd üle selle löögi eneseusu pihta, kui selgub, et asjad ei olegi objektiivselt nii head, kui oleme arvanud?

Kattel: Sellestsamast eneseusust tuli ka dialoogi puudus. Kui dialoogi olnuks rohkem, oleksime suut-nud mõelda enda tuleviku, erinevate strateegiate peale pikemalt ette…

Jalakas: Võiks öelda, et selle kümnendi nägu on kui-dagi keskmine… Möödunud dekaadil oli Eestis loo-mulik olla eriline – riigina, indiviidina, ettevõttena. Praegust iseloomustab püüd olla keskel, mitte silma paista. Keskpärasus on tüüri juures.

Terk: Praeguse kriisi mõjul pannakse ilmselt finants-kapital enam raamidesse. Mis ei pruugi aga toimuda selle kapitalistiga, kes tahab tulla ja ehitada teise riiki näiteks tehase.  Võiks öelda, et finantskapitali keskne globaliseerumine – mille raames liikus üle terve maailma mitte kõige targem ja parajalt hüsteeriline, s.t esimese negatiivse signaali peale uuesti välja tormav raha – on läbi.

Kui rääkida veel kapitalismist, siis selle üheks probleemiks on nimetatud võõrandumist – suur keti-kapitalism tähendab, et inimene on ära lõigatud oma töö viljadest. Samas Lääne-Euroopas võib täheldada, kuidas püütakse soosida väikeärisid, kus disainer müüb omatehtud asju või pagar omaküpsetatud leiba… Miks on Eestis nii vähe selliseid väikeärisid?

Kattel: Kohalik väiketootja ja poodnik on turuma-janduse nurgakivi. Seal saavad kapitalism ja de-mokraatia kokku. Eesti probleem on, et enamik inimesi ei osale ühiskondlikus elus, ainus väljund on valimised…

Terk: Nojah, väikeriikide puhul on küll oluline riigi toetus, aga veel enam meie mentaliteet: otsustav on tarbija, kes tahab sellises poes käia.

Engelbrecht: See on seotud traditsioonidega. Vaa-dake Itaaliat, kus on palju väikesi pereettevõtteid, mis kanduvad põlvest põlve edasi. Meil Eestis on sellised traditsioonid ära lõigatud.

Terk: Teatud poliitikaga saab siiski selliseid väike-poode või kultuuriga seostuvaid ettevõtteid toetada. Tegime tuleviku-uuringute instituudis näiteks Tal-linna vanalinna arengustrateegia, kus sellised ideed on päris kesksel kohal.

Engelbrecht: Või mõelgem Tallinnas Uue Maailma seltsi tegevusele, kus noored inimesed ajavad ühte asja.

Kattel: Neid asju saab poliitiliselt mõjutada ja muuta. Meil aga puudub arusaam selle vajadusest. Eestis on elitaarse kapitalismi mudel, kus eliit istub autos ja teda ei huvitagi ümberringi toimuv.

Jalakas: Selle jutuga jõuame me sellise terminini nagu väärikus. Euroopa vanu veinimõisaid ja poekesi veavad inimesed, kel on teatud väärikus. Meie ühiskonnas on see puudu: väikese poe pidajat peetakse kellekski, kel on justkui midagi vussi läinud. Eesti mudel liberaalsest turumajandusest on kaasa toonud üksluised ja lihtsad väärtushinnangud. Usutakse, et inimese eneseteostust saab selgelt mõõta mingites arvudes.

Terk: Üks värske rahvusvaheline väärtushinnang näitas, et kui varem usuti, et inimene peab elus langetama valikuid – kas talle on tähtis palju raha, palju vaba aega, huvitav elu või harmoonilised peresuhted, kõike korraga ei saa –,  siis nüüdne noor põlvkond tahab kõike korraga. Tahetakse minna kell viis õhtul koju, palju pappi, huvitavat elu, kõike ja korraga. Tundub, et praeguse kriisi ajel jõuab kohale: kõike korraga ei saa, inimene peab valima.

Jalakas: Tundub, et otsa hakkab saama post-modernistlik arusaam, et kõik on lubatud, indiviid on kui jumal ning vastutus puudub. Nagu öeldud: näib, et inimestes on taas unistus uue narratiivi järele, mis neid liidaks. Aga mis valdkonnast see tulla saab? On väga raske ette kujutada, et see tuleks religioonist, ka filosoofiast ei paista mingit uut terviklikku teooriat tulevat. Aga ehk on see hoopis mingi uus ühine välisvaenlane – kas või globaalne soojenemine, kliimakatastroof, mis paneb meid veidi teistmoodi maailmale vaatama? Paljud räägivad lausa uue valgustusajastu tulekust. Ehk muudab meid ühine mure?

Mis on praeguse kriisi kõige mustem stsenaarium?

Kattel: Eesti jaoks oleks kõige mustem stsenaarium pikaaegne deflatsioon nagu 1990. aastate Jaapanis. Kusjuures deflatsioon ei välista devalveerimist, must stsenaarium on nii deflatsioon kui ka devalvee-rimine.

Terk: Üks rängemaid tagajärgi võib olla inimeste massiline lahkumine Eestist. Aga  kui Eesti elatustase ka kukub 20 protsenti, siis mida see ikka tähendab? Kui me kukume isegi viis aastat tagasi, siis ei kuku me arengus tagasi möödunud kümnendisse.

Ehkki kriis võib ühest küljest muuta inimesi egoistlikuks, soodustab ta ka teatud tüüpi koostööd. Pärast suurt depressiooni ja Teist maailmasõda oli näiteks rahvusriikides suur solidaarsus: „Ehitame üles oma väikest kallist Hollandit või väikest Soomet!” Vanainimesed, kes seda mäletavad, õhkavad praegugi seda solidaarsust taga.

Kattel: Kriis on hea siis, kui muud eeldused on väga head. Meil nii ei ole: tootlikkus on madalam kui Soomes, Saksamaal, makromajanduspoliitika on üles ehitatud välisraha sissevoolu kasvule…

Jalakas:  Kriis võib olla mootor, mis paneb teist-moodi mõtlema. Võiksime ju püüda teiste vigu vältida. Näiteks kas vajame just sellist parla-mentaarset demokraatiat? Kas on vaja just sellist riigiapraati? Suur hulk innukaid inimesi korraldab praegu „Minu Eesti” mõttetalguid, kus neid küsimusi arutada. Loodan sellest väga palju.

Engelbrecht: Eestis on olemas ühiskondlik lepe, palju arengustrateegiaid, aga need ei hakka tööle, nagu me tahaksime. Palju sõltub kohalike inimeste koostööst. Näiteks mõnes külas hakkavad asjad kenasti tööle, olgugi et suurt tehast pole kõrval. Aga inimesed teevad koostööd ja see on arengu võti.

Terk: Mina pole nõus, et Eestil puuduvad kriisist väljatulekuks eeldused. Eesti majanduse struktuur on piisavalt mitmepalgeline, formaalne haridustase on suhteliselt kõrge, ühiskond on suhteliselt dünaamiline…

Mis oleksid kaks kõige tähtsamat asja, mida kriisist väljatulekuks valitsusele soovitaksite?

Kattel: Esiteks oleks mõistlik Põhjamaade pan-kadega läbi rääkida, kas saaks eurolaenud konver-teerida kroonilaenudeks. Ja teiseks tuleks rääkida Euroopa Liiduga Maastrichti kriteeriumid läbi – kas lubatud eelarvedefitsiit on tõesti kolm protsenti või kas tohiks euroga liitumiseks lubada ka veidi suuremat puudujääki.

Engelbrecht: Valitsuse tegevus ei tohiks piirduda sellega, et „tuleme kokku ja lõikame siit või sealt”. Rahulikult, koostöös analüütikutega tuleks mõelda, kuhupoole me liigume.

Terk: Vaja on „strateegilist aju”, mis jälgiks, mis maailmas toimub, ja sellest tulenevalt ütleb, mida tuleb teha. Teiseks on tähtis, et teadus- ja arendus-tegevuse raha ei kärbitaks.

Jalakas: Mina usun kodanikuühiskonda. Inno-vaatilisus ja entusiasm eeldab julgust ja väärikust – ning see käib kaasas ükskõik millise enese-teostusviisiga. Praegu peetakse väikepoodnikku, kes müüb mingeid omatehtud riideid või karbikesi, justkui mingiks ullikeseks. Aga kui suudaksime luua keskkonna, kus just teda peetakse väärtuslikuks – sest tema on ju loonud oma maailma –, siis võime loota, et keegi tuleb lagedale ideega, millest võib kujuneda palju räägitud Eesti Nokia.

Me peame üle saama harjumusest mõõta kõike rahas, mitte eneseteostuse järgi. Tuleb väärtustada neid, kes on suutelised looma uut, mitte ei kopeeri usinalt olemasolevat ega asetu olemasolevasse reeglistikku. See on keeruline ja nõuab mitmete arusaamade ümberhindamist. Ent teisiti me sellest kriisist ei välju.

Tänavu on Eestis kohalikud valimised. See on ka sobiv hetk, et neid teemasid arutada. Toimib ju suur osa kohalikke algatusi Eestis praegu mitte kohaliku omavalitsuse abiga, vaid selle kiuste. Ning kui kohalik omavalitsus ka on koostööaldis, siis üldjuhul pole ta moodustatud mitte parteilisel alusel, vaid kohaliku aktiivina.