Kas inimkonda ootab hukk?
Poliitikud hoiatavad massihävitusrelvade eest ja saadavad sõdureid nendega võitlema. Samal ajal käib hirmutamine, et maailma rahvad surevad nälga, kui kohe ja kiiresti ei hakata kasvatama geneetiliselt töödeldud taimi ning samal moel ülitootlikuks muundatud lihaloomi – millele omakorda vastatakse õudusjuttudega geenmutantide tõenäolisest hävitustööst, kui need jumala loodud loodusesse lahti lasta.
Palju on viimastel kuudel sarsiepideemia harjal ja järellainetusena räägitud ka viirusnakkustest ja muudest kulutulena levida võivatest tapjalikest uutest haigustest, millega võrreldes kurikuulus, mitmele õudusfilmile ainest pakkunud ebolaviirus kerge nohuna tundub.
Sellises olukorras asus Briti ajaleht Independent hiljuti otsima vastust küsimusele, kas oma ajaarvamise kolmandasse aastatuhandesse jõudnud inimkonda ootab ees hukatus.
Aeg saab otsa
Sajandite eest lükkas tarkmees Kopernik ümber kiriklikud dogmad, kuulutades ilmset tõsiasja, et maal ei ole mingit erilist privilegeeritud seisundit, vaid et see kera tiirleb koos teiste sarnastega ümber päikese. Sellest tõdemusest lähtuv Koperniku printsiip seisneb selles, et ükskõik millal või kus ei kujuta ka inimkond endast midagi erilist.
1969. aastal käsitles astrofüüsikust professor Richard Gott sedasama printsiipi aluseks võttes Berliini müüri. Ta püüdis hinnata, kui kaua saab seista see 1961. aastal linna, Saksamaa ja kaudsemas ning sümboolsemas tähenduses Euroopa ja ehk kogu maailmagi kaheks jaganud sein. Hinnang ehk Koperniku printsiibile tuginev ennustus osutus muide täpseks – Berliini müür langeski paarikümne aasta pärast.
Kuidas oleks siis inimkonna enda eluea hindamisega samal alusel? Kui võtta aluseks, et Homo sapiens ilmus umbes 200 000 aastat tagasi, siis tuleb arvestustes välja, et elada on inimkonnal jäänud 5100 kuni 7,8 miljonit aastat, kuid rohkem kindlasti mitte. Paraku või õnneks üsna suure “veaprotsendiga” ennustus tugineb Gotti sõnul tõenäolisele tõsiasjale, et imetajaliikide keskmine eluiga on ligikaudu kaks miljonit aastat ning et inimene ühe sellise liigina allub samadele tõenäosustele nagu teisedki loomad.
Keemiline suretamine
Maailmas on umbes 80 000 tonni keemiarelvavarusid, millest umbkaudu pool olevat Venemaal. Arusaadavalt on keemiarelv surmavalt ohtlik, kuid küüniliselt väljendudes samas ka päris odav, kuigi relva tasemel keemilisi aineid varuda, hoida ja transportida pole just kerge. Terroristidele ja neid toetavatele riikidele peaks sellegipoolest mürkgaasi või mõnel muul kujul toodetud tapjaliku aine kasutamine olema lihtsaks vahendiks oma eesmärkide saavutamisel.
Tegelikkuses pole aga säärast keemiarelva kasutamist peaaegu et esinenud – tähelepanuväärseks vastupidiseks näiteks on vaid ususekti Aum Shinri Kyo mürkgaasirünnak Tokyo metroos 1995. aastal.
Meisterdatud mikroobid
“Mõne aasta pärast võib iga vähekogenud tudengki, kel on mõne tuhande dollarilise väärtusega aparatuur ja varustus, paljundada piisavalt rõugeviirust, et ähvardada miljoneid inimesi,” kirjutas hiljuti ajalehes New York Times Henry Kelly, Ameerika teadlaste föderatsiooni president.
Võimalik, et selline tapjapisikute paljundamine osutubki võimalikuks. Kuid tänasel päeval on siiski teada vaid üks sajaprotsendiliselt tappev nakkushaigus – aids. Kui mõni nakkus tapab kiiresti, siis samas ei levi ta kiiresti ühelt inimeselt teisele. Kui aga mõni nakkushaigus levib aeglaselt ja tapvalt, on võimalik nakkuskolle isoleerida ning leida üsna kiiresti ka vastumeetmeid, usub enamik teadlasi. Need vastuabinõud ei pruugi küll esialgu olla väga tõhusad, kuid nakkuspuhangut piiravad ning haigust ennast leevendavad siiski. Nakkushaigused on üldjuhul ohtlikud, kuid mitte kaua püsivad, väidavad mõned asjatundjad muu hulgas ka sarsi näiteks tuues.
Geenmuundatud toidutaimed
1798. aastal avastas matemaatik Thomas Malthus, et põllumajanduslik toodang kasvab aritmeetiliselt, samas kui maakera elanikkond suureneb geomeetriliselt. Tema teooria kohaselt tähendab selline tõsiasi, et nälg ja hukatus on vältimatud.
Tänaseks on maakera elanikkond endiselt kasvamas ning kõlavad hoiatused, et kui geneetiliselt muundatud ehk tootlikumaks tehtud teravilja ja muid taimi tarvitusele ei võeta, on katastroof tõesti lõpuks vältimatu. Teised asjatundjad väidavad hoopis vastupidist, nähes häda ja hukatust just selliste mutantide loodusesse laskmises. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal ehk teisisõnu ei saa kumbki pool tugineda põhjalikult uuritud argumentidele. Paraku pole vist mutante loodusesse laskmata nende mõju ka võimalik uurida.
Vulkaaniline surmahoop
Maailmas on mõned nn supervulkaanid, mis parajasti “magavad”. Sellises pealtnäha soikunud seisus võivad nad olla mitte üksnes sadu ja tuhandeid, vaid tõesti kas või sadu tuhandeid aastaid, ärgates seejärel hävitava jõuga. Viimane säärane ärkamine toimus Sumatral 75 000 aastat tagasi. Atmosfääri paiskus sedavõrd palju vulkaanilist tolmu, et maakera temperatuur langes keskmiselt 11 kraadi. Sama õhku täitnud saast tekitas ka happevihmasid, milles hävis kolm neljandikku põhjapoolkera taimestikust, inimkond aga seisis kadumise piiril.
Üks supervulkaani näiteid on ka Yellowstone’i park Ameerikas. Teadlased said aru, et tegemist on vulkaanikraatriga alles pärast seda, kui uuriti satelliitidelt tehtud fotosid. Edasised uurimised viisid järelduseni, et kraater võib lahvatada umbes iga 600 000 aasta järel, viimane vulkaanipurse seal aga toimus 640 000 aastat tagasi.
Professor peab maailmalõpu tõenäosuseks 50:50
Tunnustatud Briti astronoomi Martin Reesi hinnangul on maakera tabada võiva apokalüptilise katastroofi tõenäosus viimase saja aastaga kasvanud 20 protsendilt praeguse 50 protsendini.
Inimtsivilisatsiooni hukku on ilmselt küll ennustatud selle sünnist saadik, kuid alles nüüd on professor Reesi arvates jõutud sinnamaani, et elu hoidmise tõenäosus planeedil Maa on tõesti fifty-fifty. 60-aastane teadlane avaldas hiljuti raamatu “Meie viimane tund” (“Our Final Hour”), nähes ohtu eelkõige teaduses, mis areneb kaugelt ennustamatumas ja ohtlikumas suunas kui eales varem.
Reesi loetelus on inimkonna suurimad ohud järgmised: tuumaterrorism, surmavad laborites aretatud viirused, geneetiline manipuleerimine inimolemuse muutmiseks. Katastroofi võib valla päästa nii eksituslik näpuliigutus kui ka üksainus pahatahtlik tegelane. Aastaks 2020 ennustab Rees, et mingil moel vallanduv bioterror või biotehnoloogiline viga on tapnud miljoneid inimesi.
“Aina enam on uksi, mis on juba avatud ja mida ei oleks tohtinud avada,” ütles Cambridge’i ülikooli professor Rees hiljutises intervjuus Reutersile. Tema sõnul on seni alati saatnud inimkonda looduslike katastroofide võimalus, nüüdseks on aga neile lisandunud inimkonna enda loodud võimalused end hävitada.
“Esimest korda ajaloos pole isegi inimloomus ise enam selgelt määratletud. Biotehnoloogilised ravimid ja geneetiline manipuleerimine annavad nii inimkonnale tervikuna kui ka üksikutele inimestele võimu, millest suuremat pole eales olnud,” nägi Rees olukorda tumedais toonides. “Kiiresti areneva DNA-tehnoloogiaga suudab ka vaid üks-ainus inimene katastroofi esile kutsuda,” jätkas ta.
Reesi hinnangul ei pruugi küll näiteks üks hulluks läinud teadlane tappa väga palju inimesi mõne viiruse või bakteriga, kuid ainuüksi sellise bioterrori oht muudab sügavalt meie igapäevast elu.
Samas on Reesi pakutud lahendus seesuguse katastroofiohu vähendamiseks samuti igapäevaelu muutev, kuigi seda küll esialgu vaid teadlaste osas. Nimelt soovitab ta võtta kiiremas korras karmi kontrolli alla kõik need inimesed, kel on potentsiaalselt tapvad teadmised.
