Kas islam ja demokraatia on ühitatavad?
Üllar Peterson, Eesti islamiuuringute keskuse juhataja
Kas islamit kui usulis-poliitilist ühiskonnakäsitust meil praktiseeritava liberaalse demokraatia põhiseisukohtadega, või huvitab meid küsimus, kas meie demokraatiakäsitus on rakendatav islamimaades?
Esimesele küsimusele saab vastata vaid eitavalt, teisele teatud mööndustega jaatavalt – Türgis näiteks kehtib oma põhielementides meie mõistes demokraatia, suuremate mööndustega ka Egiptuses, Tuneesias jne.
Põhimõtteliselt võimatu aga on ühitada demokraatia (s.t liberaalse demokraatia) põhielemente, nagu pluralism, tolerants, sõna-, mõtte- ja usuvabadus islamil baseeruva ideaalühiskonna mudeliga. Kuna islami aluseks on põhimõte “Pole teist jumalat peale Allahi ning Muhamed on tema saadik”, on islamis eeltoodud liberaalse demokraatia põhielemente vägagi piiratult – neid saab kasutada vaid islamliku süsteemi kaitseks, mitte mingil juhul aga islamis kahtlemiseks või islami usuga seoses vabalt mõtlemiseks.
Islami dogma kohaselt puudub inimestel seadusandlik võim – kõik inimese õnnelikuks eluks vajalikud seadused on Jumal (Allah) inimkonnale aegade jooksul avaldanud ilmutustes, viimast korda Muhamedi kaudu – uusi seadusi inimene enam luua ei või. Muslimid on seisukohal, et kõik seadused, mis on tuletatud Koraanist, Muhamedi praktikast (sunna) on kokku kogutud islami õiguses – šariaadis. Neid seadusi võib tõlgendada, kuid mingeid kvalitatiivseid muutusi islami põhidogmade suhtes nad ei võimalda.
Sellest tulenev usu ja poliitika lahutamatus teeb islami ja demokraatia ühitamise minu arvates praegusel hetkel võimatuks.
Väljend “islamidemokraatia” on hetkel sama piiratud ja liberaalse demokraatia põhimõtetest sama kaugel kui näiteks “nõukogude demokraatia”.
Kuid nagu lääne ühiskonnas pole ideaalset toimivat demokraatiat, nii on ka islami demokraatia-ideaali kehtestamine jäänud islami fundamentalistide suureks eesmärgiks.
Ali Harasov, Eesti sunniitide mulla
Suuremat demokraatiat kui islamis pole üldse olemas. Selline demokraatia, mis lubab inimestele hinge ja näkku sülitada, kaitseb agressiooni ja lubab inimesi oma kodudest välja ajada, pole samas mingi demokraatia. Ainult sellise pseudodemokraatia korral võivad võimule tulla idioodid. Niisugused demokraadid karjuvad teist üle. Kui niisugune demokraatia rõkkab vastu televisioonist ja kaitseb samasooliste abielusid, siis mina küll ei tea, mis see on. Igal juhul mitte demokraatia. Ajalugu tunnete – mis sai Soodomast ja Komorrast? Sinna see demokraatia viis. Kõik need õnnetused, nagu tsunami, võivad olla karistus pattude eest.
Kattri Ezzoubi, Eesti muslim, ajaloolane ja tõlkija
Loomulikult. Islamiriik ongi demokraatlik riik. Kui saadik Muhamed suri, ei jätnud ta endast pärijat. Paljud ütlevad, et see oli väga paha – kuid Muhamed tegi seda nimelt, et inimesed saaksid talle ise järeltulija valida.
Kui vaatame näiteks usuvabaduse olukorrale kalifaadi aegadel, siis olid ju lubatud ka teised religioonid – neile oli lihtsalt kehtestatud täiendav maks. Teisalt tuleb arvestada religiooni noorust. Islami kalendri järgi on praegu aasta 1427. Mõelge, mis oli tol ajal Euroopas. Möödub veel 600 aastat ning me räägime juba hoopis teistes kategooriates.
Samas võib siiski ehk väita, et araabiamaad on demokraatia jaoks liiga noored. Kui jõhkralt väljenduda, siis oli kolonialismil üks viga: ta lõppes liiga vara. Näiteks Egiptuses tegid Briti koloniaalvõimud rahva harimiseks suuri jõupingutusi. Seal oli muuhulgas tugev naisliikumine. Kuid eriti USA avaldas tugevat survet, et kõigile antaks kiire iseseisvus, ning need programmid jäid pooleli. Haritud kontingenti ei jõudnud tekkida.
