Kas, keda ja kuidas kõnetab võidusammas
Meenutagem Lihulat, meenutagem aprillisündmuseid. Nüüd käib tants ümber võidusamba, mida, tõsi küll, veel ei eksisteeri.
Ons planeeritav võidusammas siis tõesti nii kole? Olgem ausad, kindlasti annaks kõvasti koledama teha, iseasi muidugi, kas see on mingi argument tolle konkreetse samba sünni poolt. Kas ta kõnetab meid kõiki ühteviisi? Ei, kindlasti mitte. On selge, et samba visuaalne pool töötab paraku üsnagi mitmetähenduslikult. Jah, kogu see sümboolika on olnud kasutusel ammu enne natsisimi sündi, nii nagu oli seda ka näiteks svastika. Oleks kõnealune võidusammas üles löödud eelmise sajandi 30-ndatel, oleks kõik korras. Aga seda tahetakse püsti ajada nüüd, 21. sajandil! Fakt, et meie ühel peaväljakul hakkab kõrguma objekt, mis assotsieerub maailma üldsusele peamiselt natsi-sümboolikaga, näitab seda, et enamiku inimeste kollektiivne alateadvus on jäädavalt muutunud ning side Vabadussõja-aegse ja -järgse militaarse ikonograafikaga katkenud.
Imetlevad naba
Sellele kõigele sekundeerib Eestis viimastel aegadel jõudu kogunud trend üritada linnapildist ja üleüldse teadvusest ära kraapida kõiki meie lähimineviku märke. Ajalugu ei saa vastavalt oma suvale ära kustutada: mida rohkem seda teed, seda valusamalt annab ta ennast tunda. Ajad on igaveseks muutunud ja koos nendega nii esteetilised kriteeriumid kui ka eri sümbo-lite tähendus. See, et kõige häälekamad aktivistid tegelevad positiivsete lahenduste otsimise asemel hoopis patriootliku retoorikaga, näitab vaid omaenda naba imetlemist ning tänapäeva Eesti reaalsete probleemide mittetajumist.
