“Tuljak” võib olla 90-aastane, aga võib olla ka viis kuni kümme aastat noorem. Imelikul kombel pole Raudkats oma paljudes eesti rahvatantsude ja laulumängude raamatutes kunagi kirjutanud, millal ta “Tuljaku” soveldas – selle sõnaga nimetas ta ise folkloorsetest tantsudest arendatud tantsude loomist. Vähe sellest: Raudkats elas pika elu, lahkudes 79-aastaselt, ja mitte keegi ei küsinud, mis aastal ta “Tuljaku” lõi.

“Tuljakut” on tantsitud kõigil tantsupidudel alates esimestest Eesti mängudest 1934. aastal, mil tants läks kordamisele. Raudkatsi “Tuljakut” võrreldakse koorimuusikas Gustav Ernesaksa lauluga “Mu isamaa on minu arm”.

“Tuljaku” võlu saladus

Mis on “Tuljaku” erakordse edu ja võlu saladus? Tantsujuhid, kes on seda õpetanud sadadele tantsijatele, arvavad, et “Tuljaku” teeb eriliseks tema sisu ja liikumise harmoonia. Või nagu Raudkats ise on öelnud:

“Ma pean ütlema, et ma tegin “Tuljaku” ilma suurema vaevata. Nagu iseenesest, sujuvalt tuli üks tuur teise järele, mul polnud peamurdmist ega midagi, ainult see põhimõte oli, et näidata neiu ja noormehe suhete arenemist ja õnnelikku lõppu.” (Katke intervjuust Eesti Raadiole 1960. aastal, trükitud siiani ainukeses Raudkatsist kirjutatud, Richard Tõnnuse raamatus “Anna Raudkats oma ajas”, 1991.)

““Tuljak” on lihtsalt üks ilus asi. See on väga lahti seletatud, selles tantsitakse kõike mõttega, see ei ole lihtsalt tants tantsu pärast,” ütleb Raudkatsi aastakümnete eest põgusalt kohanud tantsujuht Lille-Astra Arraste. ““Tuljak” on nagu hea raamat, mida tahaks korduvalt lugeda ja ka teistele jutustada.”

Noore tantsujuhina samuti Raudkatsi kohanud Ilma Adamsoni meelest on “Tuljaku” eriti eriliseks muutnud kolme ilusa asja kokkukõla: segakoorilaul, orkestriseade ning tants. “See on tants, mida tuleb õpetada põhjalikult ning pikkamööda. Algajad seda tantsida ei suuda ja kõigepealt tuleb polkasamm tõesti selgeks saada – alles siis võib “Tuljaku” kallale asuda,” ütleb Adamson. Tema rühmades on küllalt olnud tantsijaid, kes tantsima tulles on teatanud kiiresti, et tahavad just “Tuljakut” selgeks saada. “Siis ütlen: kannatust!” naerab Adamson.

Tantsujuht Niina Raadik, kellel on ka olnud õnn Raudkatsi kohata, nimetab “Tuljaku” puhul väga oluliseks Miina Härma loodud koorilaulu. ““Tuljakut” on hea tantsida ja meeldiv vaadata,” iseloomustab Raadik. “Ilma “Tuljakuta” ei kujuta tantsupidu ette. Tulevad üha uued ja samuti väga head tantsud, kuid “Tuljak” jääb ikka kõige olulisemaks,” lisab ta.

“Tuljaku” õpetamine

Anna Raudkatsi, Ilma Adamsoni ja Lille-Astra Arraste näpunäited

Kust sai “Tuljak” alguse?

•• Lihtsat ühetuurilist “Tuljakut” tantsiti Eestis juba 19. sajandi lõpus ja seda on nimetatud salongitantsuks. Millised võivad olla algse “Tuljaku” juured, ei teata täpselt siiani.

Anna Raudkats ise on arvanud:

“Ma pean jälle tagasi tulema oma lapsepõlve muljete juurde. Peale kaerajaani (ka see ülituntud eesti rahvatants on praeguseni tantsitaval kujul Raudkatsi soveldatud – toim) põhisammu nägin oma ümbruskonnas, see oli Piiskopi mõisas, kus ma üles kasvasin, ka “Tuljaku” põhisammu ja esimese tuuri tegevust. Tüdruk käis ees, poiss järel, kuidas nad siis plaksutasid ja püüdsid üksteisele otsa vaadata – nii et seda olen kindlasti seal näinud. Kust see sinna on sattunud, see terake? Arvatavasti see on rahva looming ja mina nägin seda lapsena.”

Lille-Astra Arraste loetleb folkloorseid tantse, mille liikumisi võib soveldatud “Tuljakus” ära tunda. Nende seas on seesama “Tuljak”, mida Nuia kandis on nimetatud ka näpupolkaks või mõnel pool laulu algussõnade järgi nimega “Terve vald” ja kus tüdruk liigub poisi ees. Või “Savikoja venelane”, kus paarilised löövad just niimoodi küünarnukke kokku nagu “Tuljakus”. Ka kiigevõtet ja tüdruku liikumist selles poisi eest edasi-tagasi võib folkloorsetes tantsudes kohata. Nn saagimine tantsu lõpu poole võib olla tulnud “Vurr-sahkadist”.

Miks tegi Raudkats pika “Tuljaku”?

•• On arvatud, et Raudkats võis “Tuljaku” luua juba Helsingi ülikooli võimlemisinstituudis õppides (1912–1915), kui ta hakkas soomlaste innustusel rahvatantsu vastu tõsisemat huvi tundma ning käis ka Eestis rahvatantse kogumas. “Tuljak” võis sündida ka umbes 1920. aastal või veidi hiljem, kuid kindel on see, et kirjeldus ilmus trükis 1926. aastal koos kaerajaani ja kümnete teiste eesti tantsudega. Teada on seegi, et laialt tuntud oli soveldatud “Tuljak” juba mõni aasta varem.

Anna Raudkats on öelnud:

•• “Ja siis tekkiski mul mõte, et ah-ah, siin on ju tegemist noorte vahekorra loomisega ja arendamisega ning seda teemat saaks arendada ja luua väikest poeemi noortevahelisest suhtlemisest, kuidas see algab ja siis kasvab. Hakkasin otsima sellele muusikat, kuulasin ühte kui teist ja leidsin, et Miina Härma tuljakuviis sobis suurepäraselt saateks minu kavatsetud tegevusele.”

Mis lugu jutustab “Tuljak”?

•• Ilma Adamson õpetab: “Tüdruk liigub poisi ees. See on noorte kuramaazˇi, lähemate suhete algus. Poiss seirab ja tüdruk on natuke huvitatud. Teises tuuris tahab tüdruk juba edvistada, kui keerleb poisi ees, käed seelikus. Kolmandas tuuris, kaheksakujulises liikumises, jääb tüdruk justkui mõttesse: mis sest asjast võib välja tulla, kas see on tõsi? Viimasel hetkel vaatab ta aga juba vilksamisi üle õla tagasi: kas poiss ikka tuleb järele? Nagu öeldakse: vana kuri kulutab sada paari pastlaid, enne kui paari minnakse.”

Anna Raudkats täpsustab:

•• “Kolmel esimesel tuuril nad üldse veel teineteist ei puuduta. Tüdruk tantsib ees, poiss taga. Kontakt on olemas, kontakt tiheneb, aga füüsilist kokkupuudet ei ole, isegi kätest ei võeta kinni. Üleminek toimub neljandas tuuris: poiss tuleb ja vaatab, tüdruk pöördub uhkelt ära – tüdruk tuleb ja vaatab, poiss vastab samasuguse tegevusega. Aga hiljem, kui see kordub, võtavad nad esmakordselt kätest kinni ja pöörlevad koos.”

Ilma Adamson õpetab:

•• “Tüdruk annab lõpuks järele ning koos minnakse kiigele, kus lepitakse ja noorte vahel on juba soe suhe.”

Anna Raudkatsi täpsustus:

•• “Ja siis läheb muusika elavamaks ja ma katsusin tantsu tegevust ka selle järgi seada: kõik need tõmbamised ja rebimised ja siis lõpuks see triumfaalne polka, poisi jalaga löök – minu oma sa oled –, seejärel lõbus polka ja ülestõste.”

Ilma Adamson õpetab:

•• Poiss tõstab lõpuks tüdruku kõrgele üles. Selles on ülimat pidulikkust. Tantsu algses variandis tüdruk käsi üles ei tõstnud, sellega soovitas “Tuljaku” lõpetada Ullo Toomi. Raudkats öelnud siis: kuidas ma ise selle peale ei tulnud?!”

Anna Raudkatsi täpsustus:

•• “See (tõste – toim) oli puht loogika, ma ei ole eesti rahvatantsus seda mitte näinud. Ma ei saanud aga seda teisiti teha, kõik tegevus ja muusika kohe kutsuvad selle välja.”

15 rahvatantsurühma tantsib täna võidu

•• Anna Raudkatsi “Tuljakut” on läbi aastakümnete võistu tantsitud. Enamasti on võistelnud paarid, kuna tegemist on selge paaristantsuga.

•• Täna võistlevad “Tuljaku” tantsimises Raudkatsi-aasta lõpetamisel, mis algab Tallinnas Salme kultuurikeskuses kell 13, viisteist tantsurühma üle Eesti. Kui aasta tagasi mõjusid sˇokeerivalt Viljandi kultuurikolledzˇi tudengid, kes lavastasid “Tuljakut” omal moel, siis tänaseks võistutantsimiseks on suisa antud kohustus “Tuljakut” lavastada ehk omal moel tõlgendada.

•• Õhtul kell 18 on Salme kultuurikeskuses Raudkatsi-aasta lõpukontsert, kus saab nautida võitnud “Tuljaku”tantsijaid, aga ka kuulda-näha Raudkatsi kogutud ja seatud laulumänge. Raudkats on andnud välja terve sarja laulumänge. Neis on kasutatud Põhjamaades kuuldut-nähtut.