Kas kunstil on rahvust?
Oleme kogu aeg pidanud pagulaskunsti eesti kunstiks, seda eriti taasiseseisvumisajal. Eesti kunstnikuks olemisel pole tähtis see, kas kunstnik üldse on Eestis sündinud, peaasi on tema päritolu ja eesti keele oskus. Kas Kalev Mark Kostabi on eesti kunstnik? Eestis pole ta sündinud ja keelt ei räägi, kuid me oleme ta omaks võtnud, kuigi ta hakkas oma vanemate kodumaa vastu huvi tundma alles 1980. aastate lõpus. Igal juhul on ta ilusti esindatud Eesti kunstnike biograafilises leksikonis. 1960. aastal Los Angeleses sündinud kunstniku loomingus on tuntavaid reministsentse Eestist – nimelt oli tema isa pillimeister ja ema võimlemistreener. Praegu elab ta Roomas, kuid tema näitusi on vanemate kodumaal olnud mitmeid.
Edasi võiks küsida, kas kunstil on üldse rahvust või mis on rahvuslikkus kunstis. Jättes kõrvale päritolu ja keele, ei saa kuidagi öelda, et näiteks Konrad Mägi oma prantsuse orientatsiooniga on ikkagi eesti kunstnik, kuigi ta maalis ka Eesti maastikke. Alates Kristjan Rauast on otsitud seda “rahvuslikku stiili”, kuid see ei ole ka pärast teda kellelgi õnnestunud. Pole ka õnnestunud paguluses elanud kunstnikel – ikka tulevad sisse suurte kunstimetropolide mõjutused. Ja kas meie n-ö rahvalauludel ja laulupidudel on midagi ühist rahvakultuuriga? Enamasti on kõik need laulud pärit mujalt ja neil pole midagi ühist regivärsilise lauluga.
Rahvus on tundeküsimus
On olemas ka mõiste “sisepagulane”. See on looja, kes kasutab kodumaal olles rahvusvahelist kunstikeelt ega taha suurt midagi teada kohalikust traditsioonist, või kui, siis kasutab rahvuslikke motiive. Nõukogude ajal oli loosung: “Sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik.” On siis see sotsialistliku realismi stiilis pilt, kus peal on eesti rahvariietes neiud, meie rahvuslik kunst? Teisalt võtame ühe vähestest Eesti vene kunstnikest, Nikolai Kormašovi, kes eriti eesti keelt ei räägi ning kasutab oma loomingus vene õigeusu ja setumaa atribuutikat. Ometi peame teda omaks.
Kogu loo mõte on selles, et eesti kunstnikuks olemise kriteeriumid on lihtsalt tundeküsimus. Lihtsam on kindlasti kirjanikel ja näitlejatel, kelle peamine tööriist ongi emakeel, kuid kunstnikud ja heliloojad kasutavad tõlkimatut keelt. Loodame, et paljudele nendele küsimustele saab vastuse homme algaval Kumu sügiskonverentsil.
