Kord rääkis Peeter Laurits, kuidas ta Võru linnas taksoga sõitis. Läks jutuks ja kui juht sai teada, et tegemist on kunstnikuga, huvitas teda esmalt, kuidas selle ametiga on – kas saab ära elada? Laurits kurtis, et on raske, kuna meil kunstiturgu sama hästi kui polegi. Taksojuht hõiskas, et kuidas ei ole: siin sauna taga on üks ja kino taga teine kunstiturg! Teadagi, mida ta silmas pidas. Nüüd on kitsas käes nii käsitöömeistritel kui ka professionaalsetel kunstnikel.

Mingil määral kunstiturg meil ikka eksisteerib. Toimuvad oksjonid, galeriid müüvad üht-teist, ka muuseumidel on veel ostmiseks raha.

Wiiralti hind juba langenud

Galeristid näivad praeguses olukorras olevat optimistlikud. Haus Galerii korraldas näituse „1000–5000”, mille pealkiri viitas näitusel olnud teoste hindadele. Imestasin, kuidas saab ühe maali kätte 5000 krooniga. Galerist Piia Ausmani sõnul püüdis galerii nende hindadega vastu tulla laiema ringi kunstihuvilistele: arstidele, õpetajatele. Miks ka mitte, kui kunstnik on nõus oma töö nii odavalt müüki panema. Lisaks kahtlustan ma, et inimesed on rasketes oludes nõus loovutama oma valduses olevaid teoseid suhteliselt odava hinna eest. Leningradi blokaadi ajal võis mõne Rembrandti osta kahe pätsi leiva eest. Näis, mis juhtub 28. aprillil Haus Galerii kevadoksjonil, mille tööd pannakse tutvumiseks välja ülehomme.

Vaal Galerii tegevjuht Kaire Eerik on kõhklevamal seisukohal: „Erinevalt paljude lootustest ja ootustest, et kunst on erandlik investeering ja siin hinnad majanduskriisi tingimustes ei muutu, olen seisukohal, et ei jää ka kunstiturg praegu puutumata. Hetkel pole veel mõju nii ühene, et võiks väita, et kunstihinnad on otseselt alla tulnud, küll aga ollakse paindlikumad hinda langetama, kui ostuhuviline leitakse.” Wiiralti hind langeski juba pool aastat tagasi, kuid Eerik näeb selle taga ennekõike pakkumiste rohkust ja ostjate teadlikkuse tõusu.

Mida kriis muudab?

Jaan Elken

kunstnike liidu juht

Esmapilgul polegi nagu muutusi märgata, need on varjatumad ja tulevad esile ajalise nihkega. Kultuurkapitalil on raha vähem, nii mitmedki üksikkunstnike ja eri-alaliitude näituseprojektid jäävad ära, lükkuvad edasi või muudetakse nende mahte. Kunstnike liidu egiidi all tegutsevatesse kvaliteetgaleriidesse on näituste tegemiseks niivõrd suur tung, et vaataja ei pruugi tööplaanides tehtud muudatusi märgatagi.

Eesti riigi toetused kaunitele kunstidele ja näitusetegevusele kvaliteetgaleriides on hädavajalikud, kuid mahud on seni olnud häbematult väikesed, nii et enamik kunstnikke oma toimetulekuplaane nendele rajanud pole. Vajame hädasti protsendiseaduse käivitamist, et avaliku ruumi kunstiturg üldse formeeruda ja oma loomingust elatuv kunstnikkond tekkida saaks.

Kunstiturg Eestis võib teatud „väärtuste devalvatsioonist” või murenemisest lõppkokkuvõttes vaat et võitagi. Mina muidugi ei taipa, mis turust meie viie kunstikoguja ja mõnesaja kodukaunistaja puhul üldse rääkida saab.