Kas me sellist Eestit tahtsimegi?
NO99 ühiskondlikku aktiivsusse võib suhtuda kaheti. Kas a) õige, et teevad, või b) kaua võib maaslamajat lüüa? Maaslamajat võib kunstilise ühiskonnakriitika egiidi all lüüa seni, kuni iga järgmine löök on eelmisest teravam. Suurprojekti „The Rise and Fall of Estonia” puhul jääb löögi teravus veidi küsitavaks. Seda enam, et tegemist on teatri Eesti-teemaliste lavastuste tsükli lõpuga.
Etendus algab. Näitlejad istuvad näoga publiku poole, otsepildis näidatakse neid ekraanil. Samamoodi otsepildis lahkuvad nad Solarisest, liiguvad NO99 hoonesse ja hakkavad seal – nojah – teleteatrit tegema. Lahenduse eelised selguvad tüki käigus.
Tükk, tuleb tunnistada, on parajalt eneseirooniline. Võtkem või avastseen hommikuse perekonnaga. Õhk on täis pinget, kuid keegi ei räägi. Viha valatakse välja tagatoas patja pekstes ning kerkinud probleem jäetakse reaalse lahenduseta. Tõsi, et oma väikesed räpased saladused on igal Eesti perekonnal.
Ja siin, inimeste ja nende teatraliseeritud argimurede keskel saabki teleteater eelise. „Odavamaitseline” ülekandepilt toetab hiigelekraanil grotesksena mõjuvat „teist Eestit” nii, et kangastub, justkui oleks mammutsarja „Õnne 13” tumedaimad hetked kinofilmiks kokku lõigatud. Teisalt, kui elu läheb vahepeal lõbusamaks, kisub telelavastus jälle „Kitsaks kingaks” kätte. Ning arhetüüpe lammutatakse ehk julmemaltki kui Kivirähk „Eesti matuses”.
NO99 trupist jäävad enim silma Gert Raudsepp, kelle läbivaks rolliks on Keskmine Eesti Mees, ning Mirtel Pohla, kes kehastab Tublit Eesti Naist. Omaette humoorikas sooritus on Jaak Printsi mängitud Savisaare silmad. Või Tambet Tuisu cristopherwaltzilik elegants NKVD ohvitseri ja üks-on-loll-ja-teine-on-laisk-mina-pean-üksinda-rabama-kontorirotina.
Pildikesi Eestist
Tervikuna koosnebki „The Rise and Fall of Estonia” ritta lükatud sketšidest, mis moodustavad kaks paralleelset liini – minevikusündmused ja tänapäev. On tugevamaid, on nõrgemaid. Minevik on traagiline, tänapäev tume. Näiteks stseenid küüditamise või töölisperekonnaga.
Eesti-temaatiline sotsiaalkriitiline tahk on etenduse tugev külg ja tõmbenumber. Ja kuigi see ei tohiks olla naljakas, ajab ta ometigi naerma. Mõeldud on kõigile. Allakirjutanu kõrval istunud direktori moega meest lõbustasid näiteks stseenid, kus liikluskeerises olev Tambet Tuisk järjest telefonikõnesid vastu võtab ja kaasliiklejaid siunab. Kõverpeeglisse pääsevad järjekorras kõik – pensionäridest poliitikuteni.
Tüki kui tsükli lõpulavastuse peamine miinus on tema pildikeste küllus. Nagu „Kevade” – pildikesi koolipõlvest. Lõpustseen leinast vabanemise ja süldipeoga on küll hea näide piinlikkustundega mängivast huumorist, kuid kokkuvõttes jääb õgimise motiiv lahjaks. Selles plaanis tundub, nagu oleks NO99 tsükli lõpulavastused sassi ajanud. Probleemile („The Rise and Fall of Estonia”) võinuks järgneda näiline lahendus, sisuline hanekstõmbamine („Ühtne Eesti”).
Esietendus
„The Rise and Fall of Estonia”
•• Idee, kontseptsioon ja lavastus: Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
•• Laval teater NO99 trupp
•• Esietendus 23. märtsil Nokia kontserdimajas
•• Etendused 26., 30. ja 31. märtsil
•• Lisaetendused 1., 5., 6. ja 7. aprillil
