Kas meie aja karjäärinaine oleks kunagi ristitud vanatüdrukuks?
Meenub, kuidas vanaema rääkis vanapreili Rosinast või näitas vanu kodukandipilte, millel mõisapreili osutus ootamatult hallipäiseks daamiks.
Inimeste eraelu ja perekonnaseisu puudutav sõnavara muutub käsikäes tegeliku eluga. Eesti puhul tähendab see, et muutub kiiresti. Kui paljud mäletavad veel, kes on käli, nääl, küdi ja nadu? Niimoodi oli tavaks nimetada naise ja mehe õdesid-vendi. Või langud, kes laulusalmi järgi pulmas toitu põue pistsid? Nemad on abielu kaudu saadud sugulased. Tänapäeval ei leia need nimetused kasutust sagedamini kui kunagised kõrb, lauk ja raudjas eri värvi hobuse tähenduses. See-eest kulutatakse hulk sõnu, et öelda näiteks: isa esimese naise teisest abielust sündinud poeg. Sääraseks juhtumiks pole keel veel valmis.
Kes kellega käib
Kui klassiõe vend omal ajal peolauda kitarri tõi, siis ikka selleks, et laulda õele ja ta sõbrannadele: “Olen vaene vanapiiga, poisid teevad mulle liiga...” Perekonnaseisule ja era-elule viitavad sõnad varjavad endas sageli hinnangut. Vanatüdruk ja vanapoiss on pisiasi sõnade vallaslaps või lapsega tüdruk kõrval. Kunagi oli ju ka aeg, mil väljaspool abielu sündinud lapse dokumentides kanti isanime lahtrisse ema nimi, nii et juba sünnitunnistus pani vastsündinule kogu eluks pitseri. Tänapäeval eelistatakse siiski kasutada sõna üksik-ema, mida mõnigi moraali-jünger omal ajal halvustas kui mõttetut uustuletist.
Hiiliv lisavarjund võib olla sellelgi, mis on uus. Ka sõnast karjäärinaine õhkub ju “vana head” külamentaliteeti. Sellega antakse märkamatult hinnang, nagu oleks tegemist inimesega, kes hoolib üksnes karjäärist – isegi mitte tööst ega eneseteostusest, rääkimata veel perest ja lastest. Ehkki see annab lastele kindlama seljataguse, kui mõlemal vanemal on eriala, mis aitab peret ülal pidada.
Noortepärane väljendusviis?
Ka eesti “abielu” ja “abikaasa” on huvitavad sõnad, mille tähendust võiks lahata. Kas abi nõuab tingimata allkirjastatud ja tembeldatud dokumente? Ometi ei ole sõna abielu hakatud vabamalt kasutama ning vabaabielu asemelgi eelistatakse rääkida kooselust ja elukaaslasest. Needki ajad näivad olevat möödas, mil algklassiõpilased üksteist õrritasid: “Pruut ja peigmees, kindel paar...” Ja ka “peikaks” või “prutaks” nimetamine.
See-eest kirjutatakse ja räägitakse poiss- ja tüdruksõpradest ning mõnigi lugeja nuriseb: mis imemoodustised need veel on? Olevat väidetavasti noortepärane väljendusviis. Gümnaasiumitüdrukud kehitavad selle jutu peale õlgu. Nemad ei kasutavat kumbagi, ei eesti tõlkelaene ega inglise girl- ja boyfriend’i: “Meie räägime ikka, et keegi on kellegi mees või naine.” Lihtsalt ja selgelt öeldud – kuigi meenutab pöördpilti klassikokkutulekust, kus pensionieaski jäädakse üksteise jaoks poisteks ja tüdrukuteks.
