Kas on elu pärast lava?

Endla teatri uuslavastuse „Irina, Olga ja mina” õhkkond on tšehhovlikult kurbmagus.

Soome näitekirjaniku ja lavastaja Rolf Långbacka (83) „Irina, Olga ja mina” on kirjutatud küll 23 aasta eest, kuid käsitleb ajatuid ja lähedasi teemasid: eneseteostus, vananemine, lähedusvajadus. „Me kõik elamegi ainult mingit signaali oodates,” ütleb üks tegelastest. Signaali aga ei tule iial.

Laval on kolm ühevanust, 40. eluaasta piiri ületanud naist, endist või praegust näitlejannat, kunagise menulavastuse „Kolm õde” peaosatäitjat. Ühel on küll mees ja lapsed, aga pole õnne („Oleks Kalle ühe sõna öelnud, ma oleks Martini maha jätnud”). Teisel pole meest ega lapsi, õnnest rääkimata. Kolmandaga on veidi keerulisemad lood, välja arvatud õnne puudumine („Statistika on ilma minutagi päris jube”).