Kas Rein Kilk millalgi ka peatub?
Rein tahab igikesta, tahab hästi palju ära teha, levida ja igal pool kohal olla,” iseloomustab Hans H. Luik oma äripartnerit Rein Kilki. Neid kaht meest on ka vendadeks nimetatud ning vennaliku süvamõistmisega lisab Luik: “Psühhoanalüütikud ütleks, et see on surmakartus.”
Esmaspäev, 12. mai
Rein Kilgi mobiil vastab esimesel katsel. Torust kostab intensiivne hääl ja palju kiireid sõnu. Temast kirjutada persoonilugu? Mis temast kirjutada, ta ju hall ja igav inimene, metsainimene, mesinik. Vanasti on ta vahel olnud nädal aega üksi metsas. Ei, ei, mitte praegu. Ta avaldab aeg-ajalt meeleldi arvamust. Hetkel on tal aga nii palju kiireid tegemisi, et uusi ja olulisi mõtteid avalikkusele esitamiseks koguda – selleks pole lihtsalt mahti. Ta on isegi üllatunud, kuidas ta on avalikkuse ette sattunud, et kogu aeg päritakse talt midagi, kutsutakse konverentsidele esinema, samas ta mõistab ka endasuguse tegusa mehe kohustust oma mõtteid jagada. Ehk räägiks pärast seda, kui Pärnus kuursaal juuni alguses avatud saab.
Poetan kiirelt voolava jutu vahele küsimuse - kus ta parasjagu viibib?
Kilk vastab, et on Tartus, aga mis sel päeval täpselt edasi saab – ei ole võimalik öelda. Ei, ei, ka järgmise päeva kohta mitte.
Teda tundvad inimesed on hoiatanud, et Kilk on pidevalt liikvel. Pakun, et kõige parem olekski intervjuu teha ühest punktist teise koos sõites ning niimoodi Kilgi ja maailma asjad möödaminnes läbi arutada. Tegelikult ei ole tal autosõidulgi vaba hetke: telefon heliseb pidevalt ning lugematu hulk käsilolevaid projekte saab telefonitsi aetud.
##Hans Luik ütleb, et Kilk on üks väheseid ärimehi, kelle suusõnalise jutu peale ta julgeb otsuse teha. “Ta hindab oma sõna sedavõrd kindlaks, et see on garantii.”
Teisipäev, 13. mai
Rein Kilgi mobiil on kinni ja siis hõivatud ja siis jälle kinni, kuni torust kostab taas reibas, veidi kare hääl. Kilk on jälle teel. Tartust Pärnusse. Ja seal on tal kohutavalt kiire. Ja ta ei tea, millal sinna jõuab.
Seitsme paiku helistan uuesti. Teisel katsel Kilk vastab.
Olete lõpuks Pärnus kuursaalis, pärin, kuigi taustahelide põhjal on ilmne, et ta on tõesti ehitusel. Ja ehitusi on tal korraga ikka mitmeid käsil. Praegu näiteks ka endise Tartu arestimaja taastamine ja muutmine kultuurikeskuseks.
“Kultuurihuvi on tal varasemast ajast,” teab Kilgi ihu-projekteerija Aivar Roosaar. “Enne kui temaga 7-8 aastat tagasi tuttavaks sain, teadsin, et tal on huvi antiigi ja kõige muu sarnase vastu.”
Kilk vuristab, et tööd on veel nii palju teha ja ei tea, kuidas juuni alguseks kõik valmis saadakse. Roosaar tõdeb, et tõeliselt närviline aeg on sel objektil lähiajal ees ja paratamatult jäävad mõned ideed – neist kindlasti palju Kilgi omi – lõpuks kõrvale.
Projekteerija üllatub aeg-ajalt, kuidas nii paljude asjadega korraga tegelev Kilk mäletab väga täpselt detailideni plaane, millest juttu olnud. “Kuigi võib tunduda, et käib üks suur virrvarr, üllatab Kilk oma süvenemisvõimega,” räägib Roosaar.
Pärnu Linnalehele on Kilk öelnud (ka selle intervjuu jaoks aja leidmisel oli ajakirjanikul tükk tegemist, sest Kilk oli ikka kogu aeg teel, ehkki ta kuursaalist, nagu igast oma uuest projektist suure vaimustusega kinni haarab ja sellest ka kõneleb), ühesõnaga, Pärnu Linnalehele ütles ta, et kuursaalist saab hubane, soe ja mõnus koht, kus on segiläbi ajaloolist hõngu Esimese ilmasõja ning Teise ilmasõja eelsest ajast.
Et mööbel saab olema täispuidust, et laua peal tantsida saaks ja et selle koha üldnimi poleks pubi, vaid tantsulokaal. Ja hinnad – need ei saa olla kõrged, sest “inimestel läheb tuju ära, kui hinnad kallid ja portsud väiksed”.
Kilk räägib korraga nii telefoni kui ka töömeeste ja projekteerijaga. Roosaar tõdeb, et Kilgiga suhtlemine, eriti kiirel ajal on väga emotsionaalne ja lärmakas.
Kas homme olete ikka Pärnus, üritan uuesti geograafiliselt aega määrata.
Kilk vastab ebamääraselt. Kell 11 õhtul – tegelikult juba öösel – on ta igal juhul veel Pärnus.
Kolmapäev, 14. mai
Kell on kümne ringis hommikul ning Kilk vastab veidi väsinud käriseva häälega.
Kus te olete, alustan traditsiooniliselt.
Tartus. Ja lausa voodis, vastab Kilk. Ning vuristab veidi aeglasemalt, et eelmise päeva külmetus on sundinud koju jääma. Keegi öelnud, et soe ilm ja nii jooksnud ta õhukeselt riides ringi, kuigi tundis külmavärinaid. Nüüd haigus käes.
Loomulikult ei suutnud ta isegi haiguse ajal kodus, sall kaela ümber püsida. Ei ole aega, põhjendab ta.
“Kõigi temaga seotud inimeste häda on see, et kogu aeg on kohutavalt kiire,” lausub Roosaar ja lisab, et isegi Kilgi kiire rääkimine on nakkav.
Põige internetti
Kui interneti otsingusse toksida “Rein Kilk”, tuleb sekunditega vastuseks 10 lehekülge viiteid. Kui veel veidi netis nokkida, tuleb üha uusi viiteid. Sama palju lehekülgi annab otsing kiiresti ka näiteks Kilgi äripartnerile Hans H. Luigele või näiteks Jüri Käole. Ainult tipp-poliitikud nagu Siim Kallas või Mart Laar või Juhan Parts ületavad internetis suurärimehi. Rein Kilk võiks olla samas reas pärast mesiniku- ja roosikasvatajatööd Rahvarindesse minemist poliitikale oleks truuks jäänud, aga seda ei juhtunud.
“See oli aeg, mil kõik olid poliitikas, aga pärast jäid põlvkond vanemad ja põlvkond nooremad,” põhjendab ta. “Poliitika annab meestele haaret juurde, kui saab miljardeid liigutada, aga kui saad end mujal realiseerida, pole poliitikasse asja.”
Laupäev, 17. mai
Rein Kilk istub keskpäeval Kuku raadio Tartu mikrofoni ees ning arutleb Tallinna stuudios istuvate Hans H. Luige ning Kersti Kaljulaidiga kihutavate ministrite ja muu päevapoliitilise üle. Ütleb muuseas, et saab aru küll, et eesti inimesed on kollektiivselt ogaraks läinud. Kümme päeva arutavad kõik, kaasa arvatud valitsus, kuidas üks auto kihutas mööda teed 134 kilomeetrit tunnis. Ja kõik muu on unustatud, imestab ta.
Autoga kihutamise teema on Kilgi-sugusele mehele ilmselt igapäevane – ilma turvalise Audiga kihutamata ta päevast päeva sadu kilomeetreid läbida ei saaks. Aga autod huvitavad teda kui töövahend. Kui vinge on kapotialune, talle korda ei lähe.
Esmaspäev, 19. mai
Kilgi telefon on pidevalt hõivatud.
Täna olen Tartus ja Pärnus, aga homme pealelõunal jõuan Tallinnasse, ütleb.
Jään lootusrikkalt uskuma, et lõpuks saamegi silmast silma intervjuu ära teha. Teda tundev inimene muigab: ta võib täpselt kokku leppida ja peaaegu kohale jõuda, aga viimasel hetkel pöörab otsa ringi ja kihutab hoopis teise Eesti otsa. Sest midagi kiiremat tuli vahele. Ja vahel – vanasti? – on ta sõitnud ringi, mesitaru auto tagaistmel. Sest kõik tuhat toimingut tahavad ju korraga tegemist!
Aivar Roosaar tõdeb, et varem oli Kilgil kui ise väga energilisel inimesel raske mõista, et kõik ei suuda sama palju. “Kui inimene elab kiiret elu, ootab ta oma kaastöötajailt samasugust suhtumist ja Reinu auks peab märkima, et tema mõistmine teiste suhtes on aja jooksul paremaks läinud,” ütleb Kilgi partner.
“Keegi on mulle ütelnud, et ära vihasta, vaid imesta,” vastab ärimees küsimusele, kuidas ta virisevaid inimesi välja kannatab.
Teisipäev, 20. mai
Sel päeval jõuab ta õhtuks Tartust Tallinna. Võimalik, et läbi Pärnu või Viljandi. See oleks tavaline päevasõit.
Kaks kuud tagasi, kui Kilk sai 50-aastaseks, avas ta Tallinnas Zelluloosi keskuses isikunäituse: graafika, kompositsioonid ja skulptuurid. Toona ta ütles, et näituse avamine on lihtsalt üks temp, sest tema pildid ja kunst üldse mahuvad temasse endasse kenasti ära. Väljaelamise vajadus tal tegelikult puudub.
Teine temp on tal viimasel ajal saksofonimängu õppimine. Tal on vähemalt kaks saksofoni ja ta tahab veel aasta harjutada ning siis võiks ehk võõramatelegi inimestele peale sõprade musitseerida. Pärnu kontserdimaja avamisel üllatas Pärnu kuningaks kutsutud Kilk pidulisi ühes vaiksemas nurgas: võttis pilli ja hakkas puhuma.
Ikka teisipäev, 20. mai
Kell kuus on Kilgil ärikohtumine.
Luige sõnul on Kilk vähestest Tartu ärimeestest, kes mõne projekti ebaõnnestumisel – kui ta midagi innukalt tegema hakkab ja end unustab – ei vaidle, vaid klaarib rahaliselt teistele tekkinud kahju. “Tal on selle kohta fraas: raha teeb õiglust.”
Suuri ebaõnnestumisi ei oska Kilk esimese hooga nimetada. Mõtleb ja ütleb siis: 1997. aastal, kui kõik ümberringi börsil sebisid, tema sellega kaasa ei läinud. “Siis mõtlesin küll, et olen ebaõnnestunud: mina siin askeldan sadamas, kui teised lihtsalt suuri summasid teenisid. Pool aastat hiljem, kui börs kokku kukkus, võisin rõõmustada, et tegelikult ma ei ebaõnnestunudki.”
Kell seitse on Kilk trennis ja ütleb, et lõpetab kolmveerand tunni pärast.
See pole võimalik! Millal ta midagi ei tee?
“Tal on hea stressitaluvus,” iseloomustab Luik. “Enamik ärimehi on päeva lõpuks jube närvilised, endast väljas ja ammendunud. Aga Rein on õhtul samasugune päike nagu hommikul alustades.”
Roosaar teab, et siiski on aegu, mil Kilk end pooleliolevast eemale tõmbab ja arutleb, kas ei peaks ehk tegemisi koomale tõmbama. Aga see seisund läheb tal kiiresti üle.
Kilk ütleb ise, et sellist hetke, mil ta kõigest nii tüdinud on, et kedagi näha ei taha, tal ei olegi. “Õpin ümbritsevatelt hakkajatelt ja positiivsetelt inimestelt nende hoiakuid,” annab ta retsepti.
Kell kaheksa läheb Kilk ärikohtumisele, mida paar nädalat edasi lükanud.
Kuhu te kiirustate, kuhu tahate jõuda, pärin.
Selle küsimuse peale jääb Kilgi sõnadevool hetkeks paigale. See on mu elustiil, ma ei taha kuhugi jõuda, vastab ja küsib vastu: kuhu mul jõuda?
“Ta on konservatiivne ja kaalutlev, räägib kiiresti ja palju, kätega vehkides, aga kui ta otsuse teeb, siis sünnib see aeglaselt ja kaalutletult,” mõtiskleb Luik partneri üle. “See on inimestele tihti ootamatu, et ta tegelikult ei toimi nii rabistades, rääkimisest mulje võib jääda.”
