Kas seinal olev püss peab tulistama?
Raivo Vare
Venemaa-ekspert
Ma kirjutan seda lugu just ajal, kui maetakse Venemaa ekspresidenti Boriss Jeltsinit. Meest, kellele on oma vabanemise eest üksjagu tänu võlgu ka Balti riigid. Kuigi Eesti, erinevalt Lätist, pole seda riiklikult tema eluajal tunnustanud. Tema järelehüüetes Vene televisioonis ja muus meedias kõlavad kaks olulisemat ühist sõnumit: “maetakse meie riigi esimest presidenti” ja “oli Jeltsini epohh” (mis allteksti järgi on ammu lõppenud). Seejuures rõhutatakse, et Jeltsin on esmakordselt pärast enam kui sajandit, alates Aleksander III-st, esimene Vene riigi valitseja, keda maetakse täpses vastavuses Vene õigeusu kaanonitega. Just need sõnumid annavad hea võtme mõistmaks sedagi, mis toimub nüüd ja edaspidi Venemaal ning sealses majanduses.
Gorbat‰ovi poolt reformida püütud sotsialistliku käsumajanduse asemele valis Jeltsini administratsioon turumajandusele forsseeritult ülemineku. Sellega kaasnes ka negatiivseid kaasnähtusi, mille hulka kuulus muu hulgas oligarhiliste finants- ja tööstusgrupeeringute teke kõrvuti riigi totaalse hoolitsusega harjunud lihtinimeste eluraskustega. Seejuures suundus oligarhiline areng eelkõige tooraine ja energiakandjate valdkonda, päästes samas just need, Vene majanduse selgroogu moodustavad sektorid esimesena majanduslangusest. Teine Nõukogude majanduse alustala – sõjatööstuskompleks – jäi samas esialgu kiratsema, kuna oli sunnitud väljuma oma turvalisest garanteeritud riigitellimuslikust keskkonnast ja suures osas kohanema tsiviilmajandusliku turutegelikkusega. Kuid esmakordselt pärast 75-aastast totaalset Nõukogude defitsiidi- ja jaotusmajandust täitusid kaubaletid – alguses suurlinnades, siis ka mujal. Raha hakkas tõeliselt maksma ja selleks rahaks sai suuresti dollar.
Samas muutus üha võimsamaks ning hakkas, eriti pärast Jeltsini tagasivalimist 1996. aastal, riigi poliitikat dikteerima semibojarštšina (“seitsme bojaari võim“). Koos järgnenud kurikuulsa defolt’iga ehk riigi maksujõuetusega kasvasid nii sise- kui ka välispinged. Senine riikluse ja majanduse arengumudel hakkas õmblustest kärisema: Jeltsin vahetas heitlikult valitsusi ja valitsusjuhte, kuni usaldas alguses valitsemise, seejärel aga kiiresti ka presidenditooli Vladimir Putinile.
Uue Venemaa mudeli alused
Uue aja tulekust andis mingil määral aimu tollal alles peaministri, kuid tagantjärele tarkusega öelduna äsja oma presidendiks tõusust teadlikuks saanud Putini programmiline artikkel Vene valitsuse võrgulehel, kust see aga varsti maha võeti. Artiklis oli ta seadnud seitse sihti: alates riikluse tugevdamisest, mida minu praeguse teema kontekstis ei jõua analüüsida, ning kõrvuti tarbijaturu arendamise ja lihtinimeste eluolu parandamisega kuulusid sinna ka kolm olulist majanduse arendamise suunda ehk retsepti, millele toetudes seati sihiks viia Venemaa maailma juhtivate riikide hulka ja taastada tema “suurus/suursugusus” (vene keeles velit‰ije). Stsenaariume ja programme selleks alles asuti ennaktempos välja töötama kolmes mõttekojas ehk teadus-ja analüüsikeskuses, millest ühe juhiks oli praegune majandusminister Gref, teised aga olid pigem seotud nn luureühiskonnaga.
Nendeks kolmeks “vaalaks” olid kavandatud riigi loodusressursside “rahva ja riigi teenistusse panemine”, teaduslik-tehnilise progressi tagamine, toetudes sõjatööstuskompleksi teadus-tehnilisele potentsiaalile, ning hea ettevõtluskeskkonna loomine seadusloome ja ülereguleeritusega võitlemise kaudu. Sinna hulka kuulus ka eesmärk arendada vajalikule tasemele ning juurutada “mõistlikult kontrollitud” turusuhteid infrastruktuuri ja olmemajanduse valdkonnas.
Peab tunnistama, et seda teed on Venemaal käidud tänaseni. Milleni on siis jõutud ja kuidas liigutakse edasi?
Oligarhid on “paigutatud” keskvõimust võrdsele kaugusele (ravnoudalenõ). Toormesektor gaasi- ja naftavaldkonnas – nii ressursside, ammutamise kui ka töötlemise mõttes – on totaalselt allutatud riigi kontrollile, kasutades igasuguseid vahendeid, kuid üldjuhul seaduste ja regulatsiooni alusel, mis on just selleks puhuks loodud. Aga on tehtud ka “näitlikke õppetunde” á la Jukose äravõtmine. Saavutanud selle strateegilise eesmärgi, liiguti edasi loodusressursside ja neist toodetu välisturule vedamise kanalite kontrollimisele. Ka see on praktiliselt saavutatud. Järgmiseks sammuks on Vene toormetoodangu välismaise sihtturu lõpptarbijale lähemale liikumine ning vastavate tootmisvõimsuste ja jaotusstruktuuride omandamine kontrollitud kapitaliekspordi raames. Seejuures võivad praeguseks riigivõimuga heades suhetes olevate ja tohutuid finantsvahendeid akumuleerinud vertikaal-integreeritud majandusgrupeeringute sihtmärgiks olla ükskõik kui suured ja võimsad lääne korporatsioonid. Toogem näiteks või metallurgiavaldkond, kus hetkeks oli sihikul isegi maailma suurim terasekorporatsioon Arcelor, väiksemast, kuid ikkagi väga suurest inglaste Corusest rääkimata. Või Vene alumiiniumikuningate Deripaska ja Vekselbergi ühinemisel tekkinud Venemaa turu ainuvalitsejast maailma suurima alumiiniumikonglomeraadi teke. Või Gazpromi, Rosnefti, Lukoili pressis enam kajastamist leidnud ambitsioonikad projektid, sh naftamaailma tippfirmalt Shellilt ja Jaapani suurkorporatsioonidelt ühisprojektis Sahhalin II enamusosaluse jõuga Gazpromile võtmine. Seejuures peavad just toormepõhised sektorid olema olulisimaks komponendiks Venemaa geopoliitiliste ambitsioonide teostamisel. Aga see on teise analüüsi teema.
Kas seinal olev püss peab tulistama?
Nüüd on Venemaa juhtkond ilmselgelt tõstnud esiplaanile vajaduse tegelda teaduslik-tehnilise progressiga, tagamaks modernse arengu võimalikkus. Vene juhtkonnas mõistetakse suurepäraselt, et seda ei saa saavutada vaid toetudes ülivõimsa, kuid siiski rahvusvahelise konkurentsi tingimustes olemuslikult piiratud mõjuga toormemajandusele. Seejuures on postuleeritud eelduseks juba Nõukogude ajal loodud ülimassiivse sõjatööstuskompleksi (STK) potentsiaali kasutamine. Toimub, õigemini praktiliselt on lõpusirgel jõuline valdkonna ettevõtete taasriigistamine. Üks selle suuna väljendusvorme on sõjalise toodangu ekspordi võimas kasv, mille tulemusena Venemaa tõusis maailma suurimaks relvastuse eksportijaks, möödudes mängeldes ka senisest pikaajalisest liidrist USA-st. Nüüd aga on hakatud üha avalikumalt rääkima just ennaktempoga teadusliku arengu vajadusest. Nii on selle suuna raames asutud arendama näiteks nanotehnoloogia ja biotehnoloogia ning erimasinaehitusega seotud teadussundi, kasutades selleks Nõukogude-aegse sõjatööstuskompleksi teaduspotentsiaali ja lubades märkimisväärseid investeeringuid uurimisaparatuuri jaoks ning teadustöötajate palkade tõstmist. Seejuures ütles presidendi praeguseks kõige tõenäolisem järglane, esimene asepeaminister Sergei Ivanov hiljuti avalikult, et enam kui 70% teadustöötajatest on siiani (!) kontsentreeritud STK-sse. Samas tunnistati, et näiteks Uralma‰is, mis oli Nõukogude ajal suurim STK ettevõte, on likvideeritud isegi konstrueerimis- ja projekteerimisvõimsused... Sisuliselt on avalikult deklareeritud, et püütakse järgida USA mudelit, kus tehnoloogilisel arengul on kaks otstarvet: sõjaline, milleks vajalikke fundamentaaluuringuid arendatakse suuresti riigi toel, ja tsiviilotstarve, millel on sõjalis-tehniliste uuringute kiire tsiviilellu rakendamise ja tarbijaturule toomise vorm. Seega püss, nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, on rippunud seinal kogu aeg ja muudkui suureneb... Vene teatritraditsioonis on seinal rippuval püssil alati otstarve, aga kas ka päriselus STK-l? Ning milline otstarve: kas olla tõesti arengumootor või hoopis rahvusvaheliste pingete tulle õli valaja?
Kuigi paljud analüütikud ennustasid kohe alguses, et Putini väljakuulutatud “seaduse diktatuur” teiseneb praeguste valitsejate taustast tulenevalt paratamatult suunatud poliitiliseks protseduuriks, sest satub vastuollu “presidendivõimu vertikaaliga” ja “riikluse tugevdamise” retseptuuriga. Eks ta seda ongi teinud ning mitte ainult poliitilistes protsessides. See on juhtunud ka majanduse valdkonnas, kus kõrvuti ettevõtluskeskkonda toetava ja üpris edumeelse seadustikuga (isegi maaküsimuses, mis Venemaal on eriti tundlik) ning maksupoliitiliste otsustega, nagu 13%-line tulumaks (võrreldagu seda meie maksudiskussioonidega!) on tekkinud ka juriidilis-poliitiline termin “Basmannõi kohus”. See tähednab poliitiliselt ja tihti ka majanduslikult “motiveeritud“ seaduste tõlgendamist “sõltumatu” kohtuvõimu poolt. Kõige tuntum näide on Jukose juhtum, kust pärineb ka konkreetse manipuleeritava kohtuga seotud termin. Tihti on seejuures mugavaks ajendiks see, et möödunud ja seni veel kestva segase arenguetapi väga arvukaid ja tihti vastuolulisi reguleeringuid ei ole alati tehniliselt võimalikki täita või mitte täita. Seejuures on suunatud rünnakute alusena eriti soositud maksuseadustik, sest see on oma olemuselt väga aktsepteeritav, kuna maksudest kõrvalehoidmist taunitakse ju alati ja igal pool.
Samalt pinnalt on endiselt kõneaineks ka Venemaa eripära hästi peegeldav majanduslik “reiderlus”, mis on tuletatud sõnast raider. Nii nimetatakse seda, kui spetsiaalsed isikud ja firmad võtavad ettevõtte seadustele ja kohtumäärustele tuginedes ning õiguskaitsestruktuuride või turvateenistuste jõudu kasutades otsitud ettekäändel sundkorras üle. Seejuures on eeltingimuseks väga suure administratiivse ressursiga jõuametkondade ja nendest pärit riigiorganisatsiooni “katuse” olemasolu. Ärisektor on Venemaal taas selle ajaloolise traditsiooni kohaselt asetunud/asetatud “oma kohale”. Vene meediaterminoloogias on seda protsessi kirjeldatud nii, et “bisnise joondumine“ (“joondumise” sovetiaegses tähenduses) on läbi viidud. Nagu üks Vene leht on kirjutanud, tuleb “ärimeestel täna riigi pühamust möödudes lihtsalt võtta müts peast ja poetada natuke pühakoja vajadusteks”. Pealegi, kus regulatsioone rohkesti, seal vohab ka bürokraatia, mis on alati läbi ajaloo olnud üks Venemaa arengut tugevalt pidurdavaid nähtusi. Nagu on seda ka ajalooliselt põhjustatud igipõline ärimeeste umbusk oma riigi suhtes, mis ilmekalt väljendub taas järsult kasvanud kapitali väljavoolus ning paljude valdkondade Vene tippfirmade (loe: nende võtmeomanike) järsult kasvanud soovis rahvusvahelisteks aktsiaemissioonideks, milles nad näevad teatud kaitset enda riigi omavoli vastu. Kusjuures tähtsamatel juhtudel küsitakse selleks luba riigi presidendilt...
Arengupeetuse ületamine
Kommunikatsioonide ja infrastruktuuri arengupeetuse ületamise vallas on Venemaa edusammud silmanähtavad. Telekommunikatsioonisektori areng on olnud viimasel ajal plahvatuslik ja seda just erakapitali teostatuna. Nüüd on üha rohkem rõhutud infotehnoloogilisele arengule. Selleks on isegi käivitatud omaette rahvuslik arenguprogramm. Samas on ka siin oma spetsiifika, kus üha enam püütakse kiire arengu tingimustes rakendada võrgumaailmas sisukontrolli elemente, nagu seda Hiinas ja mitmel pool mujalgi on proovitud teha. Iseasi, kui efektiivne see saab tänapäeval olla. Ent IT-valdkonna tähtsus rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise majanduse arendamisel pole kunagi olnud Venemaal küsimärgi all.
Loomulikult on suurtele energiakandjate ekspordituludele toetudes asutud likvideerima märkimisväärset mahajäämust riigi tohutut territooriumi ühendavas-katvas transpordiinfrastruktuuris. Käivitatud projektide mastaapsus on muljetavaldav ning nende arv ja teostustempo üha kasvab. Täiesti uus sõna on T‰ubaisi viimane suur reform – elektrienergeetika reform. Heitlikult, kuid järjekindlalt on püütud läbi viia kommunaalvaldkonna reforme, kuigi siin on veel üksjagu tegemata.
Oma vormilt on paljud Vene meedias tiraÏeeritud rahvuslikud programmid seotud kindlasti ka valimistega ja “järglase” kuvandamisega, kuid aluseks olevate probleemide määratluselt on tegemist võtmevaldkondadega riigi sotsiaalses arengus ja rahva heaolus ning majandusarengu tagamisel. Olgu siis tegu juba mainitud infotehnoloogilise arenguga, nanotehnoloogiaga või majanduse edukuse vundamenti moodustava hariduse reformimisega. Seega ankurdades need probleemid praeguses poliitilises konjunktuuris prioriteetseteks, kindlustatakse nendega tegelemise jätkumine ka siis, kui kõik valimised-vahetumised on möödas. Üleüldse, Venemaa juhtkonna tehnokraatlik-pragmaatilise lähenemise peegelduseks on riigipoolse strateegilise planeerimise tugevnemine, mille väljendusvormiks on strateegilised dokumendid võtmevaldkondades, aga ka nüüdsest juurutatud riigieelarve strateegiline planeerimine kolmeaastases vahemikus.
Venemaa on võtnud kursi rubla konverteeritavuse kindlustamisele. Sellele loob aluse riigi finantsiliselt tugev makropositsioon, mis aga seni toetub peamiselt energiakandjate ekspordituru olukorrale. Venemaa jooksevkonto ülejääk ja valuutareservide kasv on muljetavaldav. Kuid taustal on veel üks motivaator. Vene valitsev eliit on “korrumpeeritud kapitalismi poolt”. Ta on akumuleerinud tohutus mahus finantsvahendeid ning riigi toel jätkab seda veelgi suuremalt. Tavaliselt on need dollarites. Kuid kaine analüüs näitab, et hea oleks, kui “kontrollitav“ rubla oleks välisvaluutana otsekonverteeritav ning ka seni akumuleeritut saaks vabalt igal pool ja eelkõige läänes kasutada nii enda kui ka lähedaste huvides. Seda ei saa aga teha liiga “kuuma konfrontatsiooni” tingimustes sellesama läänega. Seepärast ei saa ka välispoliitikas teatud piiridest üle astuda... See aga on ju hea uudis, kas pole?
Lõpetuseks: kas Venemaa majandusareng on olnud edukas? Jah, suhteliselt on küll, arvestades eksisteerinud tingimusi. Järjekindlalt, kuigi mitte alati efektiivselt on liigutud selle kirjutise alguses viidatud kunagises Putini artiklis seatud suunas. Kas see areng on ka jätkusuutlik? Jah, kui lisaks rubla lähiajal konverteeritavaks tegemisele ja energiakandjate ekspordile toetuvale geopoliitilisele mängule suudetakse maha hüpata “nafta-gaasinõelalt“, arendada enam tsiviilvaldkonna tehnilist progressi ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist majandust, mis ei oleks nii riigikapitalistlik, tõsta märgatavalt rahva elujärge ning kui saadakse jagu kahest peamisest Venemaa hädast, nagu neid määratles klassik – “lollidest ja halbadest teedest“.
Postskriptum
Kuigi see lugu valmis enne Putini aastaläkitust föderaalkogule, kajastusid selles läkituses samad, eelkäsitletud arendussuunad. Majanduslikust vaatevinklist vajaks vaid täpsustamist kolm asja. Esiteks, Putin pani, nagu valimiste-eelsele perioodile kohane, suuremat rõhku sotsiaalsetele aspektidele ja inimeste heaolu tõstmise temaatikale, lubades selleks kasutada ka osa stabiliseerimisreservist ja naftatulude ülelaekumistest, milleks ta lubas jagada ja juba jagaski selle fondi kolmeks osaks (üks on makrostabiilsuse tagamise jaoks energiakandjate hindade järsu languse puhuks, teine on arendustegevuseks ja kolmas osa ongi inimeste heaolu kindlustamiseks). Teiseks, Putin tegi väga jõulisi avaldusi Venemaa infrastruktuuri parandamise teemadel, rõhutades nii teede kui ka sadamate ehitamise vajadust, kuid eelkõige lubades läbi viia Venemaa teise elektrifitseerimise, mis toetuks nafta ja gaasi põletamise asemel hüdroenergeetikale ja söe põletamisele, eriti aga aatomienergeetika ennaktempos arendamisele. Ning kolmandaks rõhutas Putin, et Vene majanduslik konkurentsivõime masinaehituses, sh lennukiehituses, laevaehituses, aatomienergeetikas ja mujal saab olema edaspidi rajatud suurte, riigi kontrollitavate korporatsioonide süsteemile. Viimane tähendab lihtsamalt öeldes puhtalt riigikapitalistliku arengumudeli eelistamist, mis sarnaneb pigem Aasia (nt Hiina, kunagi Korea) mudeliga. Sellele lisandus ka välismaalaste kalatööstusest väljatõrjumise jutt ja vaid piiratud partnerlus väliskapitaliga nendel võtmealadel. Seega on liisk langenud: Venemaa pöördub üha enam pöördumas Hiina-taolise arengumudeli radadele, eriti kui vaadata seda koostoimes poliitiliste aspektidega...
