Seni peamiselt Bob Dylani loomingu analüüsijana tuntud Heylin võrdleb Shakespeare’i luuletusi Dylani keldrilindistustega, väites, et mõlemad poeedid tegelesid sellise loominguga üksnes ajaviiteks ega soovinud teoste avaldamist.

Heylin märgib, et Elizabethi-aegses Inglismaa trükitööstuses ei peetud autoriõigusi kuigi oluliseks. Tema hinnangul võis esimesena sonetid avaldanud Thomas Thorpe olla käsikirja Shakespeare’ilt lihtsalt varastanud.  Autor toob ära ka poeedi hä­be­likkuse väidetava põhjuse. Nimelt olla Shakespeare’i sonettide ühe muusana esinev noormees Pembroke’i krahv, keda Heylin peab kirjaniku salaarmukeseks. Heylin leiab, et Shakespeare avas ennast luuletades märksa rohkem kui näitekirjanikuna, mistõttu tema sonette tuleks vaadelda just läbi autobiograafilise prisma.