Kas te tõesti kardate surma?


Teie ümber on surnute hääled, näod ja teod. Kui avate raamatu, raadio, teleri või arvutifailid, vaatate kinos filmi, maju tänaval ja asju oma toas või kuulate heli-plaati, on teie ümber surnud. Sest paljud neist, kes on kirjutanud, arvutanud, pilte teinud, ehitanud ja laulavad, tantsivad või näitlevad, on tänaseks surnud.

Surm elu osana on loomulik ega heiduta. Surm niisuguses kontekstis ei tule elavatele pähe, või ehk siis, kui lähedasel lahkunul on tähtpäev või rüvetatakse kalmistut.

Iga päev tapetakse meedias meie silme all inimest, piinatakse igal võimalikul füüsilisel ja hingelisel viisil, peaasi, et saavutada surmast saadav intellektuaalne, tundeeluline või füüsilis-erootiline rahulduskõdi. Iga päev täiendab õnnetuste ja surmatoova tegevuse kroonikat: hukkuvad tuhanded inimesed. Surm kui globaalne probleem ei heiduta, vaid on muutunud eluliseks ajaviiteks krõpsude krõ-bistamise ajal.Leedus hiljuti ilmunud raamatu "Surma piibel" (Mihkel Loodus, Raamat õhutab tapma, SL 20.11.99) autoreid süüdistatakse surma kultiveerimises. Kuidas mingis konkreetse usulise taustaga kultuurikeskkonnas peaks ühes või teises asjas suhtuma millessegi, mis puudutab pühadust ja rüvedust, lubatut ja lubamatut, olgu sealne siseasi. Mõelgem aga oma probleemile: Eestis eelistatakse surm üldse maha vaikida.

Surma õrna teemasse süvenemiseks sobiks vast kõige paremini raamat. Surma probleem aga ei olevat meie kirjastusmaastikus "müüv teema". Eesti autoritelt tunnen ühtainsat head raamatut surmast. See on inimese probleemidest laiema sisuga tõsiteaduslik vihikuke "Surma teooria", 1990. Ma ei ole leidnud tõlkekirjandust, mida raja taga ilmub igas mõeldavas zhanris sadade kaupa. Surma kui niisugust analüüsivad president ja ema, põetaja ja surmale määratu, psühholoogidest ja teoloogidest rääkimata. Miks?

Tahetakse säilida inimlikkusele orienteeritud kultuurühiskonnana: surma väärtuselisi probleeme adumata ei mõisteta väärtusena ka elu. Meile ei ütle rahvastiku regulatsiooni probleemid või vägivallasotsioloogia, satanism või nekrolaatria kuigi palju. Osalt seepärast, et erinevalt mõnest muust maailma nurgast ei ilmne meil nii palju drastilist. Aga kui enesetappude arv Eestis on nõnda suur; kui paljudel vanadel inimestel ei ole võimalust väärikalt surra; kui surm on üks argipäevane asi ja seda ei katsutagi mõtestada, siis peaksime häbenema, et meil saada olev kirjasõna nii surmavalt vaene on.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare