Kas U2 kontsert on ikka eduka ja ligi tõmbava kultuuripealinna pant?
Euroopa kultuuripealinna tiitel on au, mille pärast euroliidu ja sinna püüdlevate riikide linnad meeleldi konkureerivad, ehkki taevamannat võiduhetkel sadama ei hakka ja suurem osa suursündmuse korraldamisest tuleb maksta kinni kohalikel endil. Mida nad loodavad sellega saavutada ja kui palju see neil õnnestub? Vastuse leidmist raskendab, et kõigi asjaosaliste motiivid ja eesmärgid on erinevad. Euroopa Komisjoni jaoks on kultuuripealinn ühenduse kultuuripoliitika üks tähtsamaid tööriistu, millega eurooplastele meelde tuletada, et nad on eu-rooplased ja võiksid oma maailmajao eri nurkadega lähemat tutvust teha. Ühtlasi annab see euroliidule võimaluse teha sõbralikke noogutusi Norra-, Türgi- või Albaania-taoliste naabrite poole.
Ent kultuuripealinnade endi jaoks pole euroopluse rõhutamine enamasti olnud esmatähtis, ehkki leidub Istanbuli-taolisi erandeid. Ka kultuur, kui avaralt me seda mõistet ka ei käsitleks, kipub korraldajate kaalutlustes sageli tagaplaanile jääma. Mõne linna põhieesmärk on võita juurde turiste, mõni peab palju olulisemaks linnakodanike ja teiste sama riigi elanike huvi äratamist. Mõnikord soovib korraldav riik mingit kõrvalist regiooni rambivalgusse tõsta ning muu hulgas püütakse suurendada elanike kultuuritarbimist ja -teadlikkust, arendada kohalikke talente, loomemajandust ja -võr-gustikke.
Et tegu on selgelt poliitilise algatusega, on kõikjal tekkinud hõõrdumisi kultuuriinimeste ja poliitikute vahel, rääkimata korralduskomiteede sisemistest lõhedest. Sihtasutuste juhtide, programmijuhtide ja teiste töötajate vahetumine on pigem reegel kui erand. Mis puudutab kultuuripealinna projekti läbikukkumist või õnnestumist, siis selle jaoks usaldusväärsed mõõteriistad puuduvad. Põhjuseks on esiteks kultuuripealinnade kontrastsed eesmärgid – näiteks mõni turistidest küllastunud linn polegi nende ligimeelitamisest huvitatud –, aga ka „pehmete kriteeriumide” raskesti hõlmatav olemus. Kuidas mõõta linna atraktiivsuse suurenemist või kindlaks teha pikaajalist mõju riigi kultuurielu arengule? Ometi on kultuuripealinna tiitlil ka kestvaid ja enam-vähem käegakatsutavaid tulemusi, nagu kerkinud kultuuritemplid, hõivatud hotellikohtade arvu kasv või uute festivalide kinnistumine traditsiooniks. Tuginedes vähestele olemasolevatele uuringutele ja välisajakirjandusele, võib heita pilgu mõnele näidisjuhtumile, et uurida, millist kasu on kultuuripealinnad sellest aust lõiganud.
Thessaloníki, 1997
Täielikult Kreeka valitsuse rahastatud ja juhitud suurejoonelise kultuuriaasta põhieesmärk oli juhtida maailma tähelepanu linna ümbritsevale Makedoonia regioonile ning muuta Thessaloníki Balkani maade kultuurikeskuseks. Põhiliseks tõmbenumbriks oli Athose mäel sada aastat peidus hoitud bütsantsi aarete näitus, mida käis vaatamas 700 000 inimest, linna sadamas toimunud U2 kontserdil käis 50 000 inimest. 232 miljoni euro eest teostati umbes 300 ehitusprojekti. Linna tabas remondi- ja renoveerimispalavik, kerkis kaheksa uut teatrit ja kümmekond muuseumi. Enamik üritustest oli tasuta ning enamasti pakuti seal ka tasuta toitu. Ürituste ülekuhjamise tõttu pidi 1271 peamiselt suvel ja sügisel toimunud projektist enamik siiski leppima pooltühjade saalidega. Megaprojektid polnud jälle tingimata majanduslikult tõhusad, ka U2 kontsert jäi kahjumisse. Ka paljude ehitiste, näiteks suure kontserdisaali valmimine lükkus kokkuvõttes järgmistesse aastatesse. Programmi üle murti meedias vihaselt piike, tegevjuht vahetus kahel ning kunstiline juht kolmel korral. Riigi heldest toetusest hoolimata ajasid 67 miljoni euro suurused kogukulud eelarve 6,6 miljoniga lõhki. Turistide hulk aga tõusis 1997. aastal 15 protsendi võrra.
Stockholm, 1998
Rootsi polnud kultuuripealinna tiitli saamise hetkel veel Euroo-pa Liiduga ühinenud, nii oli korraldajate põhieesmärk parandada Stockholmi mainet Euroopa kultuurimetropolina. Ühtlasi kasutasid rootslased üritust noorte, immigrantide ja teiste erilise tähelepanu alla kuuluvate vähemuste kaasamiseks ja kultuuri juurde toomiseks. Üheks populaarsemaks projektiks osutus kesklinna püstitatud jääpaviljon, milles asuvat jääskulptuuride näitust käis vaatamas 127 000 inimest.
Suuremat betoonipidu Stockholmi plaanid ette ei näinud, tehti siiski mõningaid renoveerimistöid ja avati kaasaegse kunsti muuseum Tensta Konsthall. Kultuuripealinna eelarve kulupool oli 54,66 miljonit eurot, millest veerandi kattis valitsus ja üle poole linn. Lisaks suurendasid kultuurile tehtavaid kulutusi omavalitsused kogu riigis. Ometi oli osa kunstikogukonda ettevõtmise suhtes juba ette nii kriitiline, et üks kunstnike liidu liikmeid sõitis koguni Brüsselisse Stockholmi kultuuripealinnaks määramise vastu lobitööd tegema. Meediakärast hoolimata jäi avalikkus arvamusuuringu järgi kultuuripealinna aastaga rahule. Ka oli linnal ette näidata üks konkreetne arv: 1998. aastal kasvas sise- ja välisturistide hulk ligi kahe miljoni visiidi võrra ehk enam kui kümme protsenti.
Bergen, 2000
Norra edelaosas asuv Tallinna-suurune linn leidis, et ainus sobiv inimene kultuuripealinna ettevalmistamist ja läbiviimist kureerivat nõukogu juhtima on parasjagu ametis olev linnapea. Kuigi üks eesmärke oli Bergen Euroopa kultuurikaardile kanda, pidasid korraldajad kõige olulisemaks suunata teavituskampaania esmajoones linlastele ja lähipiirkonna elanikele, seejärel teistele norralastele ning alles siis eurooplastele ja muule maailmale. Näiteks jagas linnavalitsus kooliõpilastele tasuta laiali 27 000 kontserdipiletit. Kultuuriaasta vältel kehtis linnas omaette makseühik Bergeni dollar. Väga põnevaid projekte Bergeni programmis aga silma ei torganud. Projekti läbiviimiseks kulus ainult 12,7 miljonit eurot, millest veerand tuli erasponsoritelt. Paljude kunstiinimeste sõnul ei olnud kultuuriprogramm küllaldaselt laia haardega ja juhtimine oli liiga politiseeritud. Korraldajate sõnul õnnestus Bergenil oma riigisisest mainet aga tublisti parandada. Tõendusmaterjaliks tsiteeris linnavalitsus küsitlust, mille järgi Bergenit peetakse Oslost kultuursemaks linnaks, 74 protsenti Norra elanikest oli kuulnud ka kultuuripealinna tiitlist ning 14 protsenti käis kultuuriüritusi vaatamas. Linna külaliste arv suurenes vaid paari protsendi võrra, ent tuleb arvestada, et ülejäänud Norras oli turismitööstus samal ajal languses. Randa kerkis uus 5000-ruutmeetrine kultuurikeskus ning kultuuripealinnast stiimuli saanuna rajati paar aastat hiljem ka kunstimuuseumi kaua oodatud uus hoone, ent aasta üldine mõju linnapildile jäi kesiseks.
Brugge, 2002
Kui Bergen oli välismaalaste suhtes leige, siis Brugge leidis, et lihtsalt lisaturistide ligimeelitamisest on tähtsam, kes need turistid on. Linnaelanike arvu mitmekordselt ületavate turistide massi asemele sooviti haritumaid külalisi. 117 000 elanikuga Belgia linn oli avastanud, et tema kuvandiks on vanamoeline, vabaõhumuuseumi meenutav väikelinn. Brugge ise tahtis olla nooruslik, moodne ja arenemisvõimeline, ent kultuuriprogrammi kõige populaarsemaks ürituseks osutus ikkagi flaami meistri Jan van Eycki näitus, mida külastas 322 000 inimest. Eelarve tulupool oli 27 167 033 eurot ja 70 senti ning see kulutati täielikult ära, nii et raamatupidamisse ei tekkinud plussi ega miinust. Lisaks flaami omavalitsuse, riigiloterii ja linna panusele tuli märkimisväärne osa rahast sponsorite (6 mln) ja Euroopa Liidu (2,5 mln) taskust. Teiste kultuuripealinnade taustal oli märkimisväärselt suur ka piletitulu – üle nelja miljoni euro. Ehitati uus 1300-kohaline kontserdisaal, Jaapani arhitekt Toyo Ito rajas keskväljakule moodsa paviljoni.
Graz, 2003
226 000 elanikuga Austria linn seadis põhieesmärgiks võistluse turistide pärast Viini ja Salzburgiga. Ühtlasi ajendasid programmi koostajaid sotsiaalsed kaalutlused ning vähemuste kaasamise soov. Linna keskel Muri jões asuv saar sai itaallase Vitto Acconci käe all uue ilme, saarele püstitatud amfiteatrit ja selle ümbrust käidi aasta jooksul vaatamas miljon korda. Samuti kerkisid Grazi uus kaasaegse kunsti muuseum, konverentsisaal ja kontserdimaja. Et linn lähenes kultuurile kõige laiemas mõttes, toimusid kultuuripealinna ürituste raames ka kokandusfestival ja kodutute maailmameistrivõistlused jalgpallis ning kõik linna majad varustati ajakohaste sanitaarrajatistega. Eelarve oli 59,2 miljonit eurot, mille muretsemise kohustus jagunes valitsuse, linna ja regiooni vahel enam-vähem võrdselt. Turistide püüdmise eesmärk saavutati üle ootuste hästi – linna külastas 23 protsenti rohkem välisturiste kui 2002. aastal, samal ajal kui mujal Austrias mingit kasvu ei olnud. Erilist tähelepanu pööras linn turunduskampaaniale, mis võitis hiljem mitu reklaamiauhinda. Ühe selgitusena Grazi edu kohta on märgitud, et neil oli õnne võita kultuuripealinna tiitel aastal, mil seda kandis vaid üks linn korraga.
Liverpool, 2008
Suurbritannia sadamalinn soovis nii nagu Bruggegi vabaneda vanast pagasist, milleks oli arusaam, et pärast biitlite kokkutulemist pole linnas midagi huvitavat juhtunud. Praeguseks on selge, et tegu oli ehk suurima saavutusega kultuuripealinna ürituste korraldamises. Suurejoonelise programmi elluviimiseks kulutati 129,9 mln. eurot, millest üle poole tasus linn üksi. Vabatahtlikuna kaasati programmi elluviimisse kõik linna kooliõpilased. Kultuuriprogrammi üheks kõmulisemaks atraktsiooniks oli kesklinnas aeglaselt asukohta vahetav mehaaniline hiidämblik „La Princesse”, keda käis vaatamas viis miljonit inimest. Liverpooli ülikooli mullu avaldatud uuringu järgi turgutas turistidelt saadud lisatulu majandust 850 miljoni euro võrra, turisminäitajad suurenesid 35 protsenti. Uuringus leiti, et Liverpooli edu aitasid tagada algusest peale kõrgele seatud eesmärgid, 2004. aastast kestnud ettevalmistusaeg, võime kriisiolukordi reformideks ära kasutada ning soov luua võimalikult mitmekesine ja kõiki linnaelanikke kaasav kultuuriprogramm. Paindlik juhtimisstruktuur võimaldas ettevõtjate, linnajuhtide ja kultuuritegelaste tihedat koostööd, mistõttu oli ka sponsorite panus kultuuripealinnade ajaloo suurim: 25 miljonit eurot. Loomemajanduse koordineerimiseks loodud Liverpool Culture Company tegutseb seniajani.
Istanbul, 2010
Kui korraldajate ülesseatud eesmärgiks oli tõsta Türgi pealinna rahvusvahelist mainet ja arendada kultuuritaristut, siis tipp-poliitikute jõuline toetus ja sõnavõtud ei jätnud kahtlust, et alltekstiks on Türgi õiguspärane koht Euroopa Liidus. Investeeringutega ei koonerdatud, üle 184 miljoni euro suurused korraldamiskulud kattis pea täielikult Türgi rahandusministeerium. Arvo Pärdi „Aadama itku” esiettekannet pidas ajaleht Hürriyet aasta olulisimaks ürituseks, popkultuuri aitas esindada U2 kontsert. Riigi ametlikku turismistatistikat vaadates torkab aga silma, et linna külastavate välisturistide hulk tegelikult vähenes: 2009. aastal käis seal 7,5 miljonit väliskülalist, 2010. aastal aga ainult 6,9 miljonit. Europarlamendi Türgi-komisjoni endine liige Joost Lagendijk, kes toetas tugevalt Istanbulile tiitli andmise mõtet, nentis, et kultuuripealinna aasta oli näide halvast planeerimisest, finantskontrolli puudumisest ja korruptsioonist. „Oli õnnestunud üritusi, ent mingit püsivat positiivset mõju kultuuripealinna tiitlil Istanbulile polnud,” võttis Londoni Art Newspaper detsembris aasta kokku.
Kultuuripealinna edu pandid
•• Keskendu pikale perspektiivile – oluline pole üksnes kultuuripealinna aasta, vaid kuidas sündmused mõjutavad linna arengut.
•• Hoolitse kohalike elanike poolehoiu ja osavõtu eest.
•• Alusta planeerimist vähemalt kolm aastat varem.
•• Kultuuriprogramm on kõige tähtsam, kõik muu (turundus, turism jne) toetub sellele.
•• Ole programmi koostamisel ambitsioonikas, aga realistlik.
•• Proovi teha midagi sellist, mida sa muidu ei teeks.
•• Kõigepealt kindlusta endale tugev eelarve.
•• Pane asjaga tegelema professionaalid, keda juhib tugev visionääripilguga liider.
•• Allikas: Palmer/Rae kultuuripealinnade küsitlus
Kultuurseimad
Euroopa kultuuripealinnad
•• 1985 Ateena
•• 1986 Firenze
•• 1987 Amsterdam
•• 1988 Lääne-Berliin
•• 1989 Pariis
•• 1990 Glasgow
•• 1991 Dublin
•• 1992 Madrid
•• 1993 Antwerpen
•• 1994 Lissabon
•• 1995 Luxembourg
•• 1996 Kopenhaagen
•• 1997 Thessaloníki
•• 1998 Stockholm
•• 1999 Weimar
•• 2000 Avignon, Bergen, Bologna, Brüssel, Helsingi, Kraków, Praha, Reykjavík, Santiago de Compostela
•• 2001 Rotterdam, Porto
•• 2002 Brugge, Salamanca
•• 2003 Graz
•• 2004 Genova, Lille
•• 2005 Cork
•• 2006 Pátra
•• 2007 Sibiu, Luxembourg
•• 2008 Liverpool, Stavanger
•• 2009 Vilnius, Linz
•• 2010 Essen, Istanbul, Pécs
•• 2011 Turu, Tallinn
•• 2012 Guimarães, Maribor
•• 2013 Marseille, Košice
•• 2014 Umeå, Riia
•• 2015 Mons, Plze
