Käsilased tõusid tähtedeks

Animafilmide maailma kollased tibununnud kõrval­osalised on saanud oma filmi, kus nad saavad ise staarid olla.

Et kõik oleks täiesti selge, ütlen kohe ära, et „Käsilased” on täiesti omaette seisev film, millest arusaamiseks ei pea olema näinud filme „Mina, supervaras” 1 ja 2, kuigi just supervarga filmides käsilased end esimest korda ilmutasid. Nagu armsad kutsikad ja kiisud, osutusid ka käsilased nii nunnudeks, et kõigepealt said nad eraldi lühifilmi ja nüüd ka täispika linateose, kus selgitatakse nende päritolu. YouTube on muidugi käsilaste videosid täis, Facebooki emotikonidest ei tasu rääkidagi. Käsilased on tulnud ja vallutanud publiku südame. Nad on küll mõnevõrra lihtsameelsed, kuid see ongi nende trump.

Käsilased on selline rahvas, kes on loodud teenima. Teistmoodi nad ei oska elada, sest muidu nad muutuvad depressiivseteks, kuhtuvad, võivad ilma iidolita lausa välja surra. Film jälgibki käsilaste teekonda nende supervargast bossini, kes vilksatab korraks filmi lõpus ja on veel õige noor ja kepsakas. Film alustab ajast, mil Maal võimutsesid veel dinosaurused, vaataja võib ära tunda vihjeid „Jurassic Parkile”, „Jääajale”, samuti saab näha vaimukaid tsitaate popkultuuri ajaloost ja pilastseene maailmakultuuri hirmutavatest kangelastest (nt Dracula).