Käsitöö tungib linna
Näiteks on raamatupoodides juba paar kuud olnud üks minevamaid kaupu Elo Lutsepa ja Irina Tammise raamat „Eesti tikand” ning teose menu ei näi vähenevat. Teose välja andnud kirjastuse Varrak sõnul tuntakse huvi ka teiste käsitööraamatute, sealhulgas ehitamist, meisterdamist ja renoveerimist käsitlevate vastu, aga nende raamatute müük on tavaliselt rahulikum. Endanimelise disainistuudio omanik Tammis arvab, et eelkõige on teose menu põhjuseks see, et niisuguses koguses erisuguseid mustreid polnud varem samade kaante vahel ilmunud. Vabaõhumuuseumi ajaloolane Lutsepp leiab omakorda, et isetegemine ja isikupärasus on tihedalt seotud. „Ühetüübilised vabrikurõivad hakkavad inimesi tüütama. Trenditeadlik inimene ei taha tänapäeval enam sarnaneda oma naabri, kolleegi või kellegi teisega.”
Isetegemine läheb nii kaugele, et kõik ei pea käsitööga alustamiseks enam isegi vajalikuks kursustele minna. Meistrite hoovi keraamikakoja kunstnik Hemmeliin Malken märgib, et ta on sageli vestelnud inimestega, kes on endale lihtsalt põletusahju ostnud ja katsetama hakanud. Keraamikakursustel endil on aga kaader üsnagi voolav, väga paljud pikemaks pidama ei jää. Malkeni kolleeg Eliisa Ehin ei tahaks käsitööhuvilisi sotsiaalselt eriti rühmitada, ehkki kaalukauss paistab tema meelest olevat kaldu pigem nooremate ja aktiivsemate inimeste poole. Samas ettevõttes töötav Kauri Kallas möönab, et konkreetselt keraamikaalal on tema kui meesterahvas erandiks, siiski tuleb ülikoolist tasapisi juurde ka meessoost savikunstnikke – umbes üks kahe aasta kohta –, samuti leidub harrastajaid. Mõnikord kiputakse hobide populaarsuse suurenemist põhjendades viitama masule, ent enamasti peab see paika üksnes selles mõttes, et inimestel on harrastustega tegelemiseks rohkem aega. Rahalist kokkuhoidu käsitöö aga enamasti ei too.
Tammis leiab, et tikkimine on suhteliselt vähekulukas ala – et enda kampsunile või pluusile lillemotiivi tikkida, piisab paarist-kolmest mulineetokist. Ühe toki hind poes on kaheksa-üheksa krooni. „Hoopis teine asi on see, milline aeg tikkimiseks kulub,” möönab ta siiski. Paljudel muudel aladel on tõsiasi, et originaalsus ja kvaliteet ei tule odavalt ega kiiresti kätte, aga märksa ilmsem. „Tundub, et käsitöö klient ei lähe tavaliselt kiirtoitu sööma ja vastupidi,” nendib Eliisa Ehin. Viimasel ajal eriti moodi läinud leivaküpsetamise ja tervisliku toidu söömise komme tunduvad olevat ühe ja sama nähtuse tunnused, mida näitab ka see, et mõnikord tullakse keraamikakotta leivataina tegemiseks suurt kaussi tellima.
Juurte juurde
Kui leivast juba rääkida, siis on ka populaarse „Koduleivaraamatu” autor ja ettevõtja Kaia-Kaire Hunt veendunud, et leivaküpsetamise menu üks põhjuseid on selle tervislikkus – suurepärasest maitsest muidugi rääkimata. „Omatehtud leiva puhul võib kindel olla, et seal sees pole ühtegi sobimatut komponenti – ise on võimalik teha leiba näiteks ilma pärmi ja nisuta, mis osale inimestele terviseprobleeme tekitavad.” Ning teiseks ei saa tema sõnul kuidagi välistada, et leivategu paneb ajaloo ja mineviku väärtushinnangute üle sügavamalt järele mõtlema ja ehk enda elus korrektiivegi tegema. „Juurte juurde minek on jälle au sisse tõusnud – seda näitab kas või kõikvõimalike rahvuskirjades toodete populaarsus. Ju siis on selles kiires, lääne edumentaliteeti kummardavas maailmas vajadus millegi maavillase, eheda ja oma järele.”
On ju populaarsed ka näiteks rahvuspapud, mis ajakirjaniku enda tähelepaneku järgi küll jalas kiiresti tükkideks lagunevad. See selleks. Et „öko” ja rahvuslikud väärtused käivad käsikäes, on nõus ka Lutsepp. „Nüüd, kui me oleme kõik meie ühises suures eurokodus ja tunneme muret, et muutume sakslase või poolaka sarnaseks, vajame ka selle rahvusliku elemendi sissetoomist.” Aga välismõju pole üksnes kurja juur, vaid võib ka kasu tuua. Ehin osutab, et just info liikumine ja uute tehnoloogiate levik on aidanud mitmel uuel ja huvitaval kohalikul töökojal jalgu alla saada. „Ma arvan, et 10–15 aastat tagasi ei teadnud nõelviltimisest keegi midagi, aga siis järsku see kusagilt tuli,” toob ta näiteks. „Ja nüüd on hästi popp ise paberit teha,” lisab Kallas. „Ka see on tore, et täiesti tavalised koolid on hakanud oma õppekavadesse keraamikat võtma. Saadakse vist paremini aru, et käeline tegevus on lastele hästi oluline.” Nii et isetegemise populaarsuse kasv on tegelik fenomen, mitte ajakirjaniku loodud luul? Ilmselt küll, arvavad küsitletud. „Ühesuguste rahvusliku käsitöö huvidega inimestel on internetis mitmeid foorumeid,” leiab Lutsepp. „Käsitööga tegelemine ei ole enam üksi nurgas nokitsemine, vaid üks suhtlusviise.” Ka õpitubades ja kursustel käib rohkem rahvast. „Nii palju kui mina neid jälginud olen, on rahvaülikooli õpitubades kohtade arv pidevalt täis,” kinnitab Tammis.
Kuna aga paljud inimesed nokitsevad poest või internetist hangitud õpetuste põhjal iseseisvalt käsitööd teha, pole kursuslaste arv ainuke indikaator. Üks neist on näiteks müügil olevate materjalide ja vahendite hulk ning Kallase kinnitusel on see hüppeliselt suurenenud. Et ühe käsitööalaga tegelev inimene proovib sageli kätt ka teistel ja haarab kaasa ka tuttavaid, paistab, et lumepall on veerema lükatud. „Usun, et isetegemise juurde on suuresti pöördunud noored pered, kuid ka rida teisi inimesi, kes on enda jaoks ühel või teisel viisil õppinud austama loodust ja sellega harmoonias elamist; kelle väärtushinnangud on mängult „Kellel on surres rohkem asju” pöördunud sisemise arengu, hetkes elamise ja väikestest asjadest õnne leidmise poole,” ütleb Hunt. Selle mõttega on ilus lõpetada.
