Kassi-Eesti, sigade suvi ja must veri
Film nr 1: “Täna öösel me ei maga”
Ausalt öeldes on mul Taskadest juba täitsa kahju. Mul ei olnud enne filmi nägemist selle suhtes mingit eelarvamust, kuid vaatesaalist lahkusin täielikus hämmingus. Milles on asi? Mõtlesin, et kui mul pole seni tekkinud tõsiseid raskusi näiteks Greenaway, Fellini, Visconti (ma ei taha hoobelda, vaid näidata, et kinokunsti keeruline maailm pole mulle tundmatu) filmide nautimise ja mõistmisega, rääkimata lihtsakoelisematest linateostest, siis peab ilmselt midagi lahti olema Taskade filmiga. See on muidugi minu poolt stereotüüpne mõtlemine, sest pole mingit põhjust eeldada, nagu annaksid kõik eelnevalt nähtud filmid mulle aluse ka järgmise filmi mõistmiseks. Aga isegi süeest sain aru alles siis, kui lugesin Areeni artiklit, kus Jaan Ruus filmi lühidalt kokku võttis.
Õõnes tunne
Olgu peale, kindlasti on palju neid, kellele film meeldis. Aga ma olen mõlema Taskaga kokku puutunud – väljaspool juhtumit “Täna öösel ” on nad ju arukad ja selgelt mõtlevad inimesed. Ma eeldan, et “Täna öösel me ei maga” tegemisel juhtus nii, et nad lihtsalt sattusid sundseisu ja pidid hakkama halva mängu juures head nägu tegema.
Olen kindel, et ühel hetkel said isa ja poeg aru, et sellist filmi, nagu nad endale vaimusilmas ette kujutasid, ei tule. Ja siis pidi neil kõhus õõnes tunne tekkima. Te teate küll seda tunnet – see on külm ja õõvastav hoog, mis paneb õhku ahmima. See on ohutunne. Valvsaks muutunud organism paiskab soontesse laadungi adrenaliini, et hädaohuks valmis olla. Kas põgeneda või võidelda? Käed ja jalad hakkavad surisema ja peas on üks mõte: “No nüüd on küll KÕIK läbi!”
Iga normaalne inimene teab seda tunnet. Millal Taskad võisid seda tunda? Pärisin seda paari filmiasjandusega hästi kursis oleva inimese käest. Üks arvas, et siis, kui võtted olid lõppenud ja nad said aru, et filmi ei tule. Teine arvas, et hoopis siis, kui filmi hakati monteerima ja selgus, et polegi, millest monteerida.
Sellest hetkest algas mäng. Nad juba teadsid, mis tegelikult juhtub, kuid mingit taganemisteed ei olnud. Naeratasid, hambad ristis, tegid positiivseid pressiteateid ja ootasid, millal kõige hullem mööda saab. Küllap on filmikunsti ajaloos selliseid juhtumeid tuhandeid, ja kindlasti tuleb veelgi.
Ma usun, et see kõik toimus nii, ja ma jään selle juurde isegi siis, kui Taskad selle versiooni oma pressiteatega ümber lükkavad.
Jah, aga kuidas hinnata seda, mida “Täna öösel me ei maga” räägiks välismaalasele Eestist? Selleks tuleks kõigepealt küsida, kuidas film ennekõike eestlasi endid kõnetab.
Tundmatu Eesti
“Täna öösel me ei maga” ei kõneta mu meelest mitte kedagi peale Carmen Kassist huvituva kõmupressi. Carmen on pealegi hoopis rohkem kosmopoliit kui eestlane, räägitagu mida tahes. Kui vaadata teda elegantses mustas kostüümis, šampanjaklaas käes, mingi filmifestivali avamisel, siis on selge, et ta kuulub täiega sinna maailma.
Ja mida me siis sellest filmist õpime? Eestlase silmale ei avane filmis mu kodumaa mingi uue ja huvitava nurga alt ning kurjategijate, rikaste ja ilusate inimeste maailm on näiteks Kroonikas palju elulisem ja värvikam.
Teiste sõnadega – ma ei tunne seda Eestit ja neid eestlasi, keda film näitab, ma isegi arvan, et tüüpidena ei ole neid ka olemas. Üldistust ei teki, kujundit ei ole. See uus Kassi-Eesti on palju väiksem kui päris-Eesti ja sellepärast arvan ma, et välismaalasele ei jäta kõnealune film Eestist mitte mingit muljet.
Film nr 2: “Sigade revolutsioon”
Kui Rene Reinumägi ükskord “Koosoleku” saates Mihkel Raual ja Juhan Ulfsakil külas käis, siis jättis ta mulle sügava mulje. Stuudios läks asi täiesti käest ära, Reinumägi rebis juhtimise enda kätte, jauras midagi Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletuse teemadel ega tahtnud lahkuda. Punasärgilised semud kiitsid kooris kaasa (õnn, et Reinumägi polnud Karumeest ja tema kambajõmme kaasa haaranud!), kisa oli palju, villa vähe. Ei julgenud selle peale filmist palju loota.
Nii et erinevalt “Täna öösel ” läksin “Sigade revolutsiooni” vaatama eelarvamusega, aga kinosaalist tulin välja hea tujuga. See oli hoogne meelelahutus, natuke nostalgitsev, parasjagu ülepakkuv, aga ka väga kaasahaarav just noorte inimeste ülekeeva elurõõmu tõttu.
Minu meelest tekkisid kujundid ja üldistusi tuli ka nagu käisest. Täpselt tabatud ja osavalt karikeeritud eesti noorte tüüpe oli “Sigades” palju: beibelik-arvestav Diana, kes peab ennast mingiks peaauhinnaks, mille nimel mehed palehigis võistlevad; veidrik Futu-mees, bossi poeg Erki, Hundissaare rühma poisid – need viimased on pikad, ilusad ja tugevad – aga tegelikult kahekeelsed mölakad. Selliseid on igas koolis. Erakordselt puhas tüüp on Arvo Kukumägi mängitud EÕM-i komissar – sellist sadisti on oma elus kohanud pea iga poiss kas koolis, trennis, laagris või mujal. Vene sõjaväes muutusid sihukesed tegelased kiiresti venelasteks ja hakkasid nooremaid kaasmaalasi halastamatult peedistama Ehtsad eesti mölakad, sead, karjeristid, beibed
Unustagem ära filmile külge poogitud Vene–Afganistani sõja liin, mis omandab hiljutise USA–Afganistani sõja kontekstis kahemõttelise varjundi. Vaadakem filmi kui peeglit.
Ma tundsin selles filmis ära kesksuvise, räigelt lopsaka ja umbrohtu kasvanud Eestimaa ning paljud eestlased, kellega olen elus kokku puutunud. Selles filmis nägin ma Eestimaad. Kui näeme meie, siis näevad ka välismaalased. Ja see pilt on palju ausam kui need lõputud vaatefilmid, milles kaamera lendab hoogsalt üle Tallinna kesklinna “pilvelõhkujate” peegelkülgede.
Ma usun, et mingis mõttes räägib “Sigade revolutsioon” Eestist samamoodi nagu Kaurismäki filmid räägivad Soomest. Ja pole üldse oluline, kas filmis on tegu aastaga 1986 või 2006, sest rahvuslikud tüübid ja loodus on ikka samasugused.
Film nr 3: “Must veri”
Kui hakkasin seda filmi videost üle vaatama, siis sain hämmastusega aru, et olen seda vähemalt osaliselt näinud. Mulle tundmatust Venemaa “Kobra”-nimelisest telesarjast pärit filmi süĻee on selline: Venemaalt saadetakse eriväljaõppega miilitsatöötaja Eesti politseile tähtsaid dokumente edasi andma. Nende dokumentide alusel plaanitakse Tallinnas kinni võtta rahvusvahelised kurjategijad – kütuse salakaubavedajad. Kuid kurjategijad saavad miilitsa kätte ja poogivad teda vastikult. Moskvast kohale sõitnud julgeolekutöötaja hakkab sõpra otsima. Lõpuks ta leitakse, kurjategijad tabatakse ning kõik lõpeb enam-vähem õnnelikult. Filmis esineb hulgaliselt eesti näitlejaid.
Ma olen varemgi tähele pannud, et välismaa filmitegijad oskavad Tallinna näha muu rakursi alt kui eesti operaatorid. Ja kuigi filmi operaator oli Rein Kotov, ei tundnud ma seda Tallinna alati ära. Vahepeal paistis kodulinn nagu Riia, vahepeal nagu Peterburi, vahepeal nagu mingi Hollandi väikelinn. Päris põnev oli tuntud kohti teise pilguga vaadata!
Kuigi ma vene kino eriti ei tunne, arvan, et “Must veri” on kokteil erinevatest filmitraditsioonidest. Usun ära tundvat vene propagandafilmi mõjusid, sealse uue laine löömafilmide mõttetut julmust (ą la “Vend”) ning nõukogudeaegset naiivset rahvaste sõpruse romantikat.
Päris huvitav on vaadata eestlastest tegelaskujusid: nad on blondid ja heledate silmadega, pikka kasvu; kõrge politseiametnik on endine KGB-töötaja; baarimees teenis Vene sõjaväes ja meenutab seda aega heldimusega; noor naispolitseinik ei taha kuidagi vene keelt rääkida; väikelinnast pärit tudengineiu on sunnitud õppemaksu tasumiseks prostituudina töötama.
Lõpuks koidab laibamägede tagant õigluse päike ja ässad sõidavad Moskvasse tagasi. Vene julgeolekutöötaja ja eesti tudengprostituudi armastus hääbub enne, kui see lõkkele jõudis lüüa.
Selles filmis naeratatakse harva, sest moraal on see, et elu on karm ja pärast tuleb surra. Ning et usaldada ei saa mitte kedagi peale sõprade. Kuid et aeg-ajalt usaldavad sind ka võhivõõrad ja need hetked pühitsevad ka ümbritseva saasta.
Raske uskuda, aga sõprust, ühtekuuluvust, armastust ja teisi üldinimlikke väärtusi kujutavad hetked on filmis “Must veri” täiesti sisendusjõulised. (Kas ma langesin nüüd vene propaganda ohvriks?)
Usun, et selle filmi põhjal saaksid välismaalased hea ettekujutuse küll eesti ametnikest, kuid mitte eesti inimestest. Ja Tallinna näevad nad nagunii teise pilguga kui meie.
