Alustame rallit mööda öiseid Harjumaa teid. Kui kõrvalteedele keerame, võtab Endel kiiruse ja tuled maha ning keerab raadio kinni. Kuigi väljas on udu, üritavad inspektorid midagi kahtlast märgata – veekogude äärde pargitud autosid või ringi luusivaid inimesi.

Maidla järve juures peame auto kinni, uksed tuleb sulgeda eriti vaikselt. “Sõi-dumüra ei pruugi tähele panna, aga kui autouks pauguga kinni lüüa, kuuleb seda vaikses öös väga hästi,” seletab Endel.

Tänavu on Eestis vähipüük keelatud – seega on igaüks, kes ühegi vähikese kaldale toob, seaduserikkuja.

Järve ääres valgustab Niinemaa taskulambiga kaldaäärset vett, aga mingit märki vähkidest pole. Ei seal ega ka

mujal, kus tol ööl käime. “Pole vähki, pole ka vähipüüdjaid,” nendib Endel. Nii läheme otsima hoopis salakalureid.

Varahommikune varitsus Kloogal

Öö on väga udune. Näha on vähe, aga kuulda see-eest vähimgi prõksatus. Hiilime ringi kui vaimud ja suhtleme üksnes sosinal. Oleme juba paar tundi ringi tiirutanud, aga vähimatki kahtlast pole silma hakanud. Inspektorid otsustavad sõita Klooga järve äärde ja sinna passima jääda. Inspektori töö on selline, et kunagi ei tea, kauaks reidile minnakse ja millal koju saab. “Bensiini tuleb ka kokku hoida, nii et lühikeseks ajaks pole mõtet välja sõita,” ütleb Endel. Tihtipeale on nad reidil järjest terve ööpäeva. “Kui pudrunuia veel ei näidata, on kõik hästi,” ütleb Kalle küsimuse peale, mida naised sellisest ametist arvavad.

Öösel kolme paiku jõuame Klooga järve äärde. Pargime mõisa ette ja hiilime vargsi mõisa varemetesse, kust avaneb hea vaade järvele. Inspektorid uurivad binoklist veepinda, kas kuskil võrkusid ei paista.

Võrgupüügilube väljastatakse vaid veekoguäärsete maade omanikele ja inspektorid teavad hästi, et tänavu pole Klooga järvele ühtki luba välja antud. (Võrgupüügiloa saamine on mõnevõrra keeruline, aga mitte kallis – tänavu maksab harrastuskalurile ühe 70-meetrise võrguga merelkäimine kümme krooni kuus.)

Udu hajub ja valgenedes näeb ümbruskonda märksa selgemalt. Inspektorid avastavad järvelt triibu. “Seal on võrgud sees,” osutab Niinemaa. Meestele tundub aga kahtlane, et võrgud nii kauaks on vette jäetud. “Kaks võimalust: kas võrgupanijad on end täis joonud või meid märganud,” ütleb Endel.

Inspektorid otsustavad viimase võimaluse kontrollimiseks käivitada pettemanöövri: meie Niinemaaga sõidame minema, paarimees jääb aga järve äärde passima.

Sõidame kontrollima Sooda järve ja ühte merelahte. Lahel võtab keegi paadiga võrke välja. Endel uurib olukorda binoklist ja nendib, et paadis olevatel võrkudel on lipud, aga meres oleval võrgul mitte. See võib tähendada, et merre on lastud rohkem võrke, kui luba ette näeb. Just sel hetkel heliseb telefon. Kalle annab teada, et paat sõitis Klooga järvele võrke välja võtma. Nüüd hakkab kiire. Kihutame tagasi Klooga järve poole. Kohale jõudnud, hüppame autost ja hiilime järveäärse pilliroo varjus edasi. Järsku pistab Endel jooksma. Samal ajal näen üht vanemat meest järve poole astumas. Endel tormab mehest mööda otse järve, kust on välja astumas tüsedam naine. Paat õõtsub kaldast veidi eemal ja selles istuv mees üritab kiiresti tagasi järvele sõuda – ilmselt on teda kaldalt hoiatatud. Endel sumpab kärmelt vette, haarab paadist ja lohistab selle kaldale. Röövpüüdja vastu ei hakka, ta on üleüldse selline vaikne ja vagur. Paksul naisel õnnestub aga jäljetult kaduda. Kell on umbes pool üheksa hommikul.

Paadis istunud Viktoril on see kolmas kord Endlile röövpüügiga vahele jääda. Võib-olla sellepärast ongi tema särgiseljal kiri: “Unlimited freedom” (piiramatu vabadus). Niinemaa loeb võrgupüügiloata mehele ette tema õigused ja kohustused ja hakkab siis pabereid täitma. Jutt käib vene keeles, kuna Viktor mõistab seda paremini.

Niinemaa sõnul räägibki ta 80-90 protsendi seaduserikkujatega vene keeles. “See on aga küll esimene kord, kui järve pidin jooksma,” ütleb Endel, kes on keskkonnainspektorina töötanud juba 15 aastat.

Salaja püütud kala maksab hingehinda

Viktorile antakse valida, kas kiirmenetlusotsus või väärmenetlusprotokoll. Mees valib esimese, mis tähendab, et trahv määratakse kohe. Nüüd tuleb tal kala võrkudest välja võtta, et saak üle lugeda ja ära kaaluda. Neljast võrgust ilmub lagedale 32 linaskit, 27 kokre ja kaks ahvenat. Noos läheb Viktorile maksma 8515 krooni, millest 6000 krooni on võrguloata kalapüüdmise eest. 2515 krooni koguneb keerulise arvutuse teel, kus arvestatakse kalade arvu, kaalu ja turuhinda. Nii läheb 32 linaskit maksma 2400 krooni, 27 kokre 75 krooni ja kaks ahvenat 40 krooni.

Poest saaks Viktori trahvisumma eest täiesti riskivabalt umbes sada kilo lõhet.