Ühe muusikaürituse kontseptsiooniks on lausung ”kultuuride kokkupõrge” – isegi kui jätta too väike päevakajaline allusioon-puusanõks tähele panemata – kahtlemata intrigeerivalt ambitsioonikas. Ning Lu:gi ja Jääääre koostööd visioonitasandil ei oska muudmoodi nimetada kui (heas mõttes muidugi) sürrealistlikuks.

Sellele üritusele minnes olin ma üksainus suur eelarvamus. Mitte seetõttu, et ma tollest pikemat aega Tartu vaimu pakendanud bluusipeeridest miskit eelarvaksin, välja arvatud ehk asjaolud, et ma pole kunagi aru saanud, miks bändi liider inBoil ühe mu lemmikraamatu (Richard Brautigani happetripist mõjutatud ”Arbuusisuhkrus”) negatiivselt tegelaselt laenatud artistinime kannab, ning et nad kunagi laulsid ühest mu koolivennast (”Jaanus Tordik läheb taksoviinaga, teises käes gloori halleluuja”). Eelarvet pole ma teinud ka nonde aastat seitse tagasi ametlikult Londoni vaimu Tallinna scenega inkorporeerinud trummibassipeeridega, kuigi minu maitse jaoks nostalgitsevad nad ehk veidi liialdatult oma pioneeriaega, 1994. aastat.

MU EELARVAMUSLIKUD LOOTUSED toetusid mu enda nostalgilistele mälestustele. Tartlased teavad, mis masti paik see Sõbramaja (endine noortemaja ”Sõprus”) on. Kümme aastat tagasi toimusid just seal linna kõige ‰efimad üritused, progressiivsed rock-kontserdid, festival Tartu Sügis ja nn Kassikontserdid. Vihased diskopeod toimusid seal ka, ent punkarina ei tõstnud ma sinna muidugi oma väikest varvastki, tolleagset leksikat kasutades käisid seal vaid ”diskopersed” ja ”dressinimesed”.

Teine aspekt on see, et mind on pikemat aega häirinud tühik kodumaises popmuusikas, mis peale Vanemuise kontserdisaalis asetleidnud Tartu Muusikapäevade laboratoorsete eksperimentide lõppu ongi jäänud tühikuks. Vahepealsest ajast võib eksperimenteerimise kaudu suundanäitavaiks nimetada ainult mõningaid ekstreemselt lo-fi undergroundüritusi ja mõnesid Aivar Tõnso nimega seotud pidusid. Nüüdseks etableerunud klubikultuuriga seoses ei saa eksperimenteerimisest juba aastaid miskit rääkida.

NII ET OLI, MIDA OODATA. Esinemiskava paaritunnisesse nihkesse läinud, astuvad peale Saaremetsa eklektilist retrosetti lavale kitarridega Jaan Sööt ja inBoil, kes oma muusikaga meeleolus ”vihma sajab ja mina istun akna all ja vaatan välja ja olen natuke kurb” panevad saalitäie rahvast (loe: üliõpilasi) huilgama. Kuna allakirjutanu ei satu reeglina kohtadesse, kus püüne peal kitarridega mehed, siis on experience omamoodi huvitav ja vaimustunud saalitäite seas tekib päris õige noortemaja ”Sõprus” kontserdifiiling.

Et luugimehed samal ajal tuimade nägudega lavasügavuses passivad ja Jääääre joodeldamine muudkui aga kestab, tekib mul paranoia, et äkki nad koos ei esinegi ja mina olen sattunud ohvriks vibelikule artistipoliitikale, mille tüüpvõte on panna kokku staar ja sinna kõrvale mingi unustusse vajunud marginaal. Brrr! Kui miski mul väljaheitmata väljaheited keema ajab, siis on selleks populistlik pluralism.

Ent mu ootusi ei peteta. Peale Jääääre üliedukat laivi hüüab inBoil välja ”perekond luugid”, ent helitehnika, saadananahk, kui nüüd McLuhanit parafraseerida, ei taha mitte saada inimese vahetuks ekstensiooniks, ehk maakeeli öelduna, midagi on pekkis. Lava peal tehakse lolle nägusid, jämmitakse niisama ning joostakse närviliselt helitehniku vahet.

KAS SA SELLEST KA KIRJUTAD, KÜSIB MARI-LIIS MINU KÕRVAL. Mari-Liis oli enne modell, aga nüüd on ta korralik abiturient, tal on homme koolipäev ja ta ootab nagu minagi, et õhtu põhiosa ruttu pihta hakkaks. Ma vastan Mari-Liisile, et otsustan selle järgi, kuidas nad seal laval ennast edaspidi üleval peavad. Ahah, vaatad õunte pealt, saab Mari-Liis aru, lastes samas end paista erudeeritud, kirjandusklassikat tundva tüdrukuna. Jäääär talle meeldib väga, aga Lu:gist pole ta varem midagi kuulnud.

Ja siis ongi suur hetk käes. Kui sürrealistlik tandem lõpuks vedama saab, sünnib lava peal tõesti midagi ajaloolist. Kultuurid –rõhutagem, et olemuselt täiesti radikaalselt erinevad - põrkuvad ja põkkuvad. Õhk on täis retrohõngulisi analoogsündi happekrudinaid, metalseid kitarriplõnkse, inBoili desperaadolikku machovokaali ning minu maitse jaoks sutsuke liiga konkreetset ja mõistuspärast breakbeati. ”Ulmeraadiost” kuuldud luugimeeste uuema loomingu põhjal eeldasin, et nad on liikumas abstraktsemate rütmisfääride ja moodsama elektroonika poole, ent samas pole sel natuke vanakoolilikul jungleil ka miskit viga, kuna inBoili soleerimine selle taustal lubab küll seina peale risti teha. Vaiksemates kohtades kõlab kõik kokku Air French Bandi laadis unenäoretrona, rokkivamad hetked aga kannavad ajas tagasi tollaste kõige karmimate dÏanglipidude diibi fiilinguni.

ENT EGA HEAD ASJA PALJU EI SAA. Peagi kummardavad viis meest publikule ja Lu:k jätkab laiviga, mille esimesteks lugudeks trügivad muidugi nende omaaegsed superhitid ”La:v” ja ”Lovin’ U”. Üritus jätkub tavapärase tantsuõhtuna.

Noorteühendus Ideedeamet täitevosakond, kes peo kontseptsiooni ja korralduse taga oli, mõtleb juba tuleviku peale. Luuuuk ja Jä:ä:r kokku lasta oli nende mõte, mida nad veel edaspidigi ekspluateerida kavatsevad.

”Proove tuleb veel teha,” ütleb mulle ideedeameti anonüümseks jääda soovinud esindaja uksel.

”Aga selle korra vastu ei saa ilmselt miski,” vastan ma ja astun sügisesse öhe.