Katariina Lauk lahkus egode paraadilt

 (2)

Katariina Lauku on nimetatud Eesti teatri primadonnaks. Kadrioru õhtupäikeses jalutades on ta vaikne, tagasihoidlik ja mõtlik. Lavalaudadel võib ta aga täiest kõrist karjuda, lärmakalt rõõmu tunda ja hingevalus väänelda. Tema tegelase emotsioonid jõuavad alati vaatajani. Tema enda emotsioonid harva lugejani.

— VAT-teater “tähistab” teie liitumist trupiga nii, et tuleva aasta alguses tuleb välja spetsiaalselt teile mõeldud tükk, Andrus Kivirähki kirjutatud “Ingel, Ingel, vii mind taeva”. Kuidas te sellisesse uhkesse plaani suhtusite?

— Mis ma ikka suhtun, hästi suhtun, ma ise tegin selle ettepaneku Andrusele ja see sobis ka teatri plaanidega. Olles lugenud tema raamatut “Mees, kes teadis ussisõnu” ja näinud mõnda tema tükki teatris, tundsin, et olen nüüd vast küps, et midagi tema kirjutatut ette kanda. Pidasin silmas monotükki, aga tuli välja kaheinimesetükk, kahe inimese lugu, mille üle mul on väga hea meel.

— Kas on ka mingisuguseid rolle, milles te end eriti kodus tunnete?

— Lavastused on erinevad, atmosfäär on erinev ja energia on erinev. Ma suhtun väga tõsiselt kõigesse, mida ma teen. Aga samal ajal ka mitte liiga tõsiselt, seda mängurõõmu jätkub igasse tükki. Aga “Misantroop”, mis meil hiljuti välja tuli, on küll kohe palsam hingele. Ma ei olnud pikka aega karakterrolli teinud, seda ma nüüd tõesti naudin, sest Molière annab selleks suurepärase võimaluse. Seda enam, et eelmine lavastus, “Nürnberg”, on mängulaadilt klassikaline, see keskendub väga loole ja mõttele, trikitamist pole palju ja on pingelisem. Ma naudin alati karakterite mängimist, selles on mingi võrratu võlu ja kordumatus, kui ma saan sõna otseses mõttes mängida ennast vabaks. Energiat on minus palju, ja see rõõmustab.

— Paljusid ilmselt üllatas teie roll “Kalevipojas”, mis on vägagi füüsiline. Kuidas teile selline, samuti suurt energiat nõudev kehaline teater istub?

— “Kalevipoeg” oli ja on minu teatritöös üks väga oluline hüppelaud. Ma sain selle töö kaudu endast kui näitlejast väga palju teada, oma võimekusest ja ampluaast. Ma ei olnud enne seda laadi teatrit teinud, kui, siis ainult improvisatsioonid teatrikoolis. Aga et sellist teatrit on võimalik teha ja mina olen võimeline seda tegema, oli mulle suur-suur avastus.

Mul on vaja olla liikumises. Noorest peale olen pidevalt tantsuga tegelenud. Tantsimine on minu element. Ma omal ajal isegi valisin, kas jätkan Laine Mäe tantsutrupis või lähen Pärnu kooliteatrisse, lihtsalt kahte asja enam korraga ei jõudnud. Valisin teatri ja sealt edasi tuli lavakool, kus oli ka liikumine suure tähelepanu all.

Juba siis nautisin väga karaktertantsu. Liikumine ühest seinast teise nagu merelaine ei inspireerinud mind nii palju kui karaktertants oma kindlate rütmide, eri stiilide, jõulise liikumisega. Hiljem, teatris, muutus teatritöö tavapärasemaks, liikumist ja tantsu oli küll väheke.

Kuna “Kalevipoja” ja “Misantroobi” lavastaja] Markus Zohneri teatrinägemine on ka igal tasandil hästi aktiivne, siis me haakusime väga hästi ja ma pakkusin välja kõik, mis ma oskasin, ning käisin “kokku ja lahku” nii palju, kui suutsin. Selle käigus avastasin, et kehaga on ennast päris palju võimalik väljendada.

“Misantroop” oli nüüd heas mõttes ootuspärane. Ma teadsin, et midagi staatilist sealt tulla ei saa. Ma olin selleks tööks väga valmis ja ma kohe ootasin seda.

Minu jaoks oli “Misantroop” ka oluline samm edasi, sest ma naudin väga värssi. Olen mänginud Shakespeare’i. Aga aleksandriin on teistmoodi. Aleksandriiniga puutusin kokku lavakoolis, kui tegime õppetööna Molière’i. Mõtlesin tollal, et kui kunagi jälle peaks Molière’i mängima, küll siis paneks alles täie rauaga. Osaliselt minu kaudu jõudiski “Misantroop” VAT-teatrisse. Molière annab suure võimaluse aktiivselt mängida ja õppida. Staatiline värsi ettekandmine ei ole huvitav.

Minu meelest kipub teatritegijatel vahel looming pähe kinni jääma. Kui hoida see südames, annab see palju suuremad võimalused tegutsemiseks, kaasab nii keha, hinge kui ka vaimu. Kui väljendus on väga peas, siis jäävad idee, mõte, esitamine ja esitusviis, teatri laiemalt nägemine üldse minu jaoks üheplaaniliseks ja kuivaks ning rõõmu sinna sisse tekitada on raske. Ka publik saalis tahab rõõmustada ja kui laval on ülevoolav energia, mis publikuni jõuab, siis avaneb ka publik ning tekib mõnus energia jagamine, näitlejate ja publiku koosolemine.

Loe veel

— Teie pühendumust on laval selgelt näha. Kas te ei tunne mõnikord, et lähete nii rolli sisse, et kaotate iseenda ära?

— Ma olen sellele üsna lähedal olnud. Iga looja puhul on see erinev, kuidas ta ennast ära kaotada võib. Kas proovide ajal või pärast etendust, kui ei saa enam rollist välja. Või pikaajalises pühendumises enne etendust. Või kui rollid ketravad näitleja sees edasi ka ajal, kui rolle ei tehta. Ka see on enese kaotamine.

Mida kogenematum ma olin, seda rohkem tuli ette, et roll ja töö, mis ma rolliga tegin, sai mu elu ja isiku üle võimust. Sellepärast juhtubki, et teatrielu ja isiklik elu vahel kaovad piirid ja kokkuvõttes on üks suur segadus. Selles hetkes, kus ma praegu olen, ei saa elu ja teatrit küll eraldada, aga neil on väga kindel piir vahel. Ma võtan oma tööd mingil määral kerge distantsiga, ma tean, kui kerge on ennast sinna sisse ära kaotada. See on üks tohutu suur must auk.

See maailm, mida ma loon, ei tohi prevaleerida minu isikliku elu üle. Esmajärjekorras pean ikkagi mina ise olemas olema. Selle tõttu see distants, minu elukutse sügavam mõistmine annab teatud vabaduse – see ei ole eluküsimus, et ma laval olen. Aga see on eluküsimus, mida ma laval loon.

See annab ka vabaduse publiku suhtes, teiste arvamuse suhtes, üldsuse suhtes. Praegu ma ei oska enam isegi ette kujutada, et ma võiks end mingi rolliga ära kaotada. Võib-olla tuleb see kogemusega, võib-olla mingi arusaamisega. Oskusel tööst välja tulla on suur tähtsus ja võlu. Kui etendus lõpeb, olen ma kõpsti “tagasi”.

Meie, näitlejad, oleme oma töö instrumendid, me kasutame kõike: oma keha, hinge, vaimu, minevikku, olevikku, tulevikku, oma ideid, illusioone, nende purunemisi, lootusi, unistusi, kõike. Kuna see töö on niivõrd spetsiifiline ja isiklik, siis on ikka suur oht sinna ära kaduda, minna sinna illusiooni mulli sisse ja arvata, et see ongi elu. Tegelikult tuleb sealt mullist välja tulla ja seda kõrvalt vaadata, sellele oma õnnistus anda ning siis see mingil määral endast eemal hoida.

— Teie rollidest on ehk traagilisima mulje jätnud Eetla filmis “Somnambuul”. Kas see läks ka teile endale hinge?

— Filmi tegemine on niivõrd erinev sellest, mis toimub teatris. Filmis mängimise ja laval mängimise spetsiifika on teine. Varem ma ei osanud seda nii väga mõtestada ja ma pingutasin ja põdesin rohkem. Midagi pole teha, aga filmis ei loo näitleja tervikut, see lõigatakse kokku montaažilaua taga. Duublivalikus näitlejal sõnaõigust ei ole. Filmimaailm on ka nii killustatud – loomulikult võib anda kogu oma energia, oma hinge, arusaamad ja kogemuse teatud rolli loomisele, aga tahes-tahtmata on ta lõplik kunst. Teatrikunst ei ole lõplik, vaid lõputu.

Etendus on fiktsioon ja selle kordumatuses peitub tema võlu, seda ei saa uuesti täpselt samamoodi ette mängida. Teater on täiesti ainukordne kunstiliik.

Emotsionaalselt oli Eetla rolli tegemine raske. Tingimused olid äärmuslikud ning ma olin sel ajal emotsionaalselt ja hingeliselt üsna toores. Minu maailmataju ei olnud väga kindlatel alustel, vaid oli üsna rabe. Kuigi töö [režissöör Sulev] Keedusega sujus mul väga hästi. Aga sellist hingelist mälestust ei jäänud.

Mul puudus “Somnambuuli” tehes vajalik kõrvalpilk filmitööle ja võib-olla selle pärast tundubki see roll raskepärane. Mida ma ise tunnen, mis vajaka jäi, oli just nimelt see kergus – minu kui näitleja kergus rolli loomisel. Ma läksin liiga otse ja ma arvan, et selle tõttu see roll kaotas.

Ma püüan mineviku (ja ka mineviku rollid) endast lahti lasta. Filmikunst on lõplik, töö rolliga on valmis, seda ei saa enam muuta. Inimesed tulevad, vaatavad ja saavad sinu loomingust osa, aga sinul endal ei ole enam võimalik kaasa rääkida. Kui sa etendusi annad, siis milleski on alati muutus, edasiminek.

Filmimaailm toidab edevust. Nii lihtsalt on, et ta toob tegijates ja eriti näitlejas tugevalt esiplaanile edevuse. Kui näitleja seda ei teadvusta ega oska sellega tööd teha, hoida seda kontrolli all, siis on see kõik näha, nii kaameras kui ka kaamera taga. Kogu see müra, mis filmi ümber toimub, reklaamikampaania ja vahukloppimine, kogu see melu ja mäss enne filmi, tootmise ajal, esilinastusel, hiljem, toidab seda negatiivset edevust. Mingi hetk ma tundsin, et see on nii väsitav ja viib mind minu sisemisest fookusest eemale.

— Mille järgi te siis filmirolle (ja ka teatrirolle) valite?

— Ega neid filme ei ole ju nii palju olnud. Korra teed midagi siin ja korra seal ja siis tundubki, et oled tohutu tegija. Ja kui siis tükk aega ei tee, ei ole nii-öelda orbiidil, vaid teed omi asju, küsitakse: kus sa peidad end.

Üldiselt ma olen pakutud rollid ikka vastu võtnud, paaril korral siiski ka ära öelnud, sest ma ei ole leidnud materjaliga kontakti. Mul on ikka vajadus jagada. Kui ma jagada ei oska või ei leia seda kontakti mitte ühestki otsast, siis ma ei saa seda teha. Võib-olla ei ole ka aeg olnud selleks küps või mina loo jaoks küps.

— Te rääkisite orbiidil olemisest. Kas ongi nii, et teatri igavesed kõrvalosatäitjad saavad kohe tuntuks, kui neid on näha kinolinal?

— Jah, televisioon ja kino toovad näitleja “suurele ekraanile”. See jõuab rohkemate inimesteni, tagasiside on suurem, näitleja saab rohkem tähelepanu ja ka tagajärjed on teistsugused kui teatris. Kes on selle kaudu rohkem ajalehtedes ja meedias, kes suudab end tõestada näitlejana ja saab selle tõttu ka rohkem pakkumisi. See on kõik omavahel seotud. On ju küll neid näitlejaid, kes on teatris vaikselt omi asju teinud, saanud siis suurele ekraanile ja alles selle tulemusel lahti läinud. Ta on avastatud ja talle on tehtud pakkumisi ja ta saab tuule tiibadesse, saab oma annet avada.

Samal ajal ma leian, et televisioonitöö sööb näitlejat. Õigemini laseb näitleja ise end süüa, oma annet, aega, ja seeläbi õõnestab oma professiooni väärtust, võlu ja ainukordsust.

Me saeme ise oksa, millel istume. Ühest küljest me soovime, et meie elukutset hinnataks ja väärtustataks, teisest küljest teenime “kerget raha” igal võimalikul viisil, avalikustame oma ametisaladused ja isikliku elu ning laseme publiku oma naha alla. Me ei anna aru, et meil tuleb ka vastutada selle kõige eest.

Näitleja olla on vastutusrikas. Meie ülesanne on hoida lampi kõrgel. Minu jaoks on televisioonis töötamine kuidagi vaene ja igav. Sest lood, mida ette kantakse ja mille kallal vaeva nähakse, on omamoodi absurd. Ma pean silmas seriaale. Need lood ei kajasta elu, neis puudub saladus ja tõde. Elutõde.

See on kaval lõks, et inimest tema enda juurest eemale viia, enda tunnete ja oleviku juurest. Televisioon tekitab ohtlikku sõltuvust. Inimesed ei oska enam iseenda seltsis aega veeta, ei oska olla vaikselt. Näitlejad teeb tuntuks ja kuulsaks küll, aga see just ongi ohtlik. Sest see ei ole tõde, kõigest suur illusioon.

Ka mina tegin kunagi seriaalis kaasa, raha oli hea saada. Aga kui ma tagantjärele mõtlen, mille ja kelle arvel ma oma annet ja aega raiskasin... Et teleri ees nii palju aega veedetakse, ju ta on siis vajalik. Ka näitlejatel on vaja tunda ennast vajalikuna. See ei ole kerge, kui sa oled näitleja ja sul ei ole tööd, aga sul on vajadus anda ja jagada.

— Te olite ka tükk aega vabakutseline, kas teil tuli rolle otsida ja endale reklaami teha või pakuti neid ilmagi piisavalt palju, et ei pidanud kerget raha teenima?

— Ma olin juba piisavalt pikka aeg Linnateatris olnud ja mul oli seal hästi läinud, oli palju häid töid ja õnnestumisi. Nii et ma pigem sain rohkem pakkumisi kui enne ja ma ei pidanud töö- ega rahapuudust tundma. Hiljem kujunes juba nii, et ma pigem ei teinud tööd. Sest mingi hetk hakkasin tajuma, et mul on vaja aega enda jaoks. Seega ma korrigeerisin oma elu, oma tundeid ja mõtteid seoses teatriga.

Teatritöö juurde olengi tagasi jõudnud ringiga. Mõtlesin isegi, et kui ma teatrit enam üldse ei teeks, ei oleks aktiivne näitleja, et mis siis oleks. Ma käisin need labürindid enda sees läbi ja jõudsin ikka teatri juurde.

— Kas vahepeal oli ka tunne, et lõpetaks teatritöö ära ja teeks midagi muud?

— Seda vist ei olnud, et teeks midagi muud. Lihtsalt ma tahtsin enda sees asjadest aru saada. See oli väga pingeline sisemine periood, mil ma väga aktiivselt otsisin enda seest vastuseid.

— Millest see tulenes?

— Hetkeolukord pani mind teatud valikute ette. Kuna selleks oli vaja aega, siis ma sain aru, et see aeg tuleb lihtsalt võtta. Kui siis müra minu ümber ja ka minu sees järjest vähemaks jäi, hakkasid pinnale tõusma olulisemad valupunktid ja küsimused. Kui need vastused minu seest nagu mullid vee peale ilmusid ja avanesid, siis ma vaatasin nende sisse ja see oli alguses päris ehmatav, mis sealt välja tuli. Et kui väsinud ma tegelikult väli­sest tähelepanust ja pealiskaudsest elust olen, kui sõltuv teistest inimestest ja oma tööst, kui vähe ma iseendast tean. Kuni selleni, et tuli eemale tõmbuda sellest lärmist ja kärast ja tohutust egode paraadist, mis mind iga päev saatis.

— Kuid pärast seda, kui olite viis aastat teinud vabakutselisena tihedat koostööd VAT-teatriga, liitusite lõpuks ikkagi eelmisel aastal nende trupiga. Miks just siis ja miks just VAT-teater?

— See oli asjade loomulik jätk, kuna ma olin nendega juba nii kaua koostööd teinud. See otsus tuli üsna äkki, sest jõudis kätte aeg, mil mu laps pidi kooli minema. Mul tuli saada täiskasvanuks. Ei olnud enam aega lihtsalt olla ilma tööta ja vaadata, kuidas ots otsaga saab välja tuldud, lihtsalt selle pärast, et setitada oma isiklikke asju sel ajal, kui lapsele on vaja kindlust ja turvalisust.

VAT-teatris on praegu suurepärane kooslus, see loominguline foon sobib mulle.

CV

Katariina Lauk

Sündinud 1. detsembril

1971 Pärnus

••1990. aastal lõpetas Pärnu hansagümnaasiumi

••1994. aastal lõpetas lavakunstikateedri 16. lennu (juhendaja Ingo Normet)

••2001. aastani töötas Tallinna Linnateatris

••2007. aastal liitus VAT-teatri trupiga

Rollid:

••Julia – “Romeo ja Julia”, Linnateater, 1993

••Bianca – “Valge abielu”, Linnateater

••Nadia – “Rocco ja tema vennad”, Linnateater

••Mileedi – “Kolm musketäri”, Linnateater

••Erna – “Ainus ja igavene elu”, Linnateater

••Thomasina – “Arkaadia”, Linnateater

••Helen – “Inishmaani igerik”, Linnateater

••Varja – “Kirsiaed”, Vanalinnastuudio

••Camille – “Armastusega ei naljatata”, Draamateater

••Abielunaine, au pair, modell jt – “Blue Room”, Endla, 2002

••Tehnik, Udu jt – “Lend üle ookeani”, VAT-teater, 2001

••Meditsiiniõde – “Kolumats”, VAT-teater, 2003

••Erinevad – “Kalevipoeg”, VAT-teater, 2003

••Erna Villmer – “Teatriromanss”, Estonia, 2004

••Grete – “Soolaev”, pärimusteater Loomine, 2005

••Naine - “Pink”, VAT-teater, 2007

••Catharina – “Reigi õpetaja”, Kuressaare Linnateater, 2007

••Hanka – “Nürnberg”, VAT-teater, 2008

••Arsinoéna, Dubois jt – “Misantroop”, VAT-teater, 2008

Filmid:

••Mari – “Rummu Jüri”, 1994

••Eetla – “Somnambuul”, 2003

••Tiina/Liina – “Libahundi needus”, 2005

••Karmen – “Ruudi”, 2006

••Naine kirjanduskonverentsilt – “Sügisball”, 2007

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare