KATKEND: Esimene peatükk Harri Moora tekstide kogumikust “Meie rahvuskultuuri küsimusi”

Eesti Päevaleht
                 

Ilmamaa, 2003

MÄLESTUSI

Kui asun üles kirjutama oma mälestusi, teen seda suurel määral oma laste ema ikka ja jälle korratud soovil. Olen küll isegi korduvalt mõelnud, et lastel ja lastelastel võiks kunagi olla huvitav teada, mida elus olen näinud ja kogenud. Olen nimelt ise mõnigi kord kahjatsenud, et oma esivanemaist nii vähe tean. Kõnelemata alalisest ajapuudusest on mälestuste kirjapanemist takistanud kahtlus, kas need seda väärivad – hõlmavad ju need võrreldes mõnede sajandi algul või veelgi varem kirjutatud memuaaridega meie avalikus elus väga kitsast lõiku.

Meie rahva elu laienes ja rikastus iseäranis iseseisvuse saavutamisega võrratult, nii et iga üksikisiku silmapiir sellest ainult väga väikest osa haarab. Kuid ühtlasi oli mul antud elada meie rahva kõige õnnelikumal ajajärgul, mispärast seegi väike osa, mille sain kaasa teha ja näha, huvi väärib. Nüüd, kus sõda jälle üle meie maa on käinud, on ilmne, et see ajajärk nii meie rahva kui ka minu isiklikus elus on lõppenud ja seega on võimalik kõige möödunu kohta juba mõningal määral hindavalt tagasi vaadata. Niisiis üritan hakata mälestusi kirja panema. Olen saanud neid ainult vähesel määral võrrelda teiste mälestuste või kirjalike dokumentidega, mispärast neis paratamatult võib olla ebatäpsusi.

Kui mõtlen enda lapsepõlvele, tuleb meelde selleaegne kodukoht – Ehavere veski. Ehaveret mäletan eriti sellisena, nagu see paistis mäenõlvalt, Luua poolt tulevalt teelt, kui lugematutel kordadel Ehaverest minnes tagasi vaatasin või tagasi tulles ees ootasin: ühel pool teed veski lai veepais, teisel pool tellistest elumaja kõrge kolmnurkse viiluga, mille keskelt kerkis tuttav korsten valge lubjase laiguga allpool viilu tippu, ja elumaja viilust ette sirutuv madalam pikk veskikatus. Muud hooned jäid enamasti suurte puude, tammede, saarte ja mõne vana kase varju. Ainult teistest eemal asuv, tagapool kõrgel kühmul olev pikk rehehoone paistis omaette üle puulatvade. Nagu mu isapoolne vanaema mäletas, oli keegi varasem Ehavere rentnik istutanud need puud tee äärde, jõeoru kallastele ja sinna-tänna õue. Võrreldes paljude teiste veskihoonetega, mis enamasti asusid lagedal, nagu näinud olen, andis vanade tugevate puude lopsakas rohelus nüüd Ehaverele ta kodususe ja ilu. Madalamatel jässakatel tammedel harjutasime meie, lapsed, ronimist ja püüdsime mõnikord linde mängides okste vahele pesigi ehitada. Teisi teid, Luua mõisa nõmme või Kudina poolt tulevat teed mööda Ehaverele lähenedes jäid veski ja möldri elumaja peaaegu täiesti puude ja kõrvalhoonete varju ja seepärast ei pakkunud siitpoolt avanev pilt midagi eriti meeldejäävat.

Vastupidiselt omaette asuvates maataludes valitsevale rahule oli Ehaveres kui veskikohas rohkesti elu ja liikumist. Kui minna Luua teed pidi mäest alla, hakkas peagi kostma liiasilma langeva vee kohin ja peagi ka veski rütmiline liikumismüra, mis lahutamatult kuuluvad mu kodukohakujutluste hulka. Alalist elevust ja ühendust muu maailmaga tõid siia eriti veskilised, kelle pooltosinat kuni kümmekond hobust harilikult seisid ja heinu krõmpsutasid elumaja vastas tee ääres oleva käsipuu küljes, kuna mehed kas külitasid oma vankritel, jutlesid suitsu tossutades veskiuksel ja -lael või vahtisid rinnutsi käsipuule toetudes ja kivide vahelt mõnda kalapoega silmata püüdes liiasilma vahutavasse vette, niiviisi aega viites ning omakorda oodates. Veski ja selle esine olid tühjad ning vaiksed ainult pühapäeviti ja kesksuvisel ajal, kui pais oli maha lastud ja nii veski enda pere kui ka veskiliste hulk olid heinamaal. Siis valitsev rahu ja tühjus olid järsus vastuolus teiste argipäevade eluga. Sel ajal parandati ja kõbiti veskis aasta jooksul kulunud asju ja sealt kostis vaid harva vasaralööke või kivipika toksimist. Tühjaks lastud paisult aga kerkis palavasse suveõhku kerget mudalõhna ja paisuporil paterdasid pardid või eemal ka mõni vares, püüdes leida kuivale jäänud kalapoegi.

Luua-poolsel teel oli mäe all palju pehmet liiva, mille hobused olid lahti sõitnud ja vesi mäeveerult alla uhtnud. Siin oli meie, laste, sagedane mängukoht, kui liivast jalalabale koopaid patsutasime, maja ehitasime ja nende juurde okstest “puid” istutasime. Teine mängukoht oli Kudina poole mineva tee ääres mahajäetud kruusaauk paljude sammaldunud lohkudega, milles oli palju igasuguseid kive. Neist ehitasime maju ja karjaaedu, ja kuna läheduses ei olnud hooneid, võisime siin ka tuld teha, milleks tegime kividest ahjusid või kaevasime kaldaisse koopaid. Siin oli ka tee ja kruusaaugu vahelisel kõrgemal lagedal ehaverelaste jaanitulekoht. Mõnel aastal tehti aga jaanituli umbes poole kilomeetri võrra kaugemal oleva uuema kruusaaugu äärde kõrgele kingule, millel oli väike männitukk, mis kivise maa tõttu minu mälestuses sugugi suuremaks ei kasvanud. Vanade inimeste mälestustes oli seda kinku kutsutud “Rõngamäeks”, võib-olla seepärast, et ta piiras kaares väikest “Kurgesood”. Teisel pool Kurgesood olid Pärnu talu maal mõned saunad või rendikohad, kellest meile oli eriti hästi teada Meruski pere. Laia habemega vana Merusk, kingseppMerusk ja ta poeg olid kingsepad ja pidasid sajandi algul ka väikest meiereid ning poodi. Meruski tehtud olid meie, laste, sussid ehk “patad” ja Meruski poes käisime mõnigi kord emale suhkrut, soola-salpeetrit või poejahu toomas ja pealekauba präänikuid või kompvekke saamas. Seepärast oli see koht meile, lastele, kõigist naabreist kõige rohkem tuttav.

Mulle on hästi meelde jäänud ka pildid, mida nägime elumaja akendest või veskiukselt. Elumajast põhja poole ja veskiukselt avanes vaade laiale, tagapool kõrkjate vahele kaduvale veskipaisule, millest paremat kätt oli maaderentniku heina- ja karjamaa, mis tagapool lõppes lepiku ja taevapiiril olevate metsadega. Paisu ääres pahemat kätt oli veskirentniku heinamaa ja selle taga “Kullamäel” metsatukk. Siin heinamaal kukerpallitasime me, lapsed, iga heinakoristuse ajal, samuti kevadeti, kui Kullamäe metsast heinamaale kandunud haavalehti kokku riisuti ja põletati. Kullamäelt käisime igal kevadel ka toomingaõisi ning esimesi maikellukesi koju toomas ja sealt kostis õhtuti ööbikulaksutusi. Olen seda vaadet sageli silmitsenud veskitrepi sillal seistes ja ühtlasi veskiliste jutustusi ning elutarkust kuulates. Elumaja teine külg oli pööratud jõeorgu, mille põhjas, puude ning põõsaste vahel, veskist ja liiasilmast tulevad veed veel pooliti vahutades kiiresti eemale ruttasid. Kaugemal lõpetas maja akendest siiapoole avaneva vaate mustendav mets, Ehavere ehk Luua nõmm. Lapsena akendest eemalolevat nõmme vaadeldes paistsid selle suurte kuuskede sakilised ladvad mulle kord suurrättides vastamisi seisvate ja jutlevate eitedena, teinekord aga meenutasid ladvatipud teineteisele noogutavaid vareseid. Otse akende all oli meie aed oma ilupõõsaste, maasika- ja juurviljapeenarde ning õunapuudega. Aeda läbis pikuti tee, mille otsas aia lõpetuseks kasvasid kaks võimsat tamme. Kui külmal aastaajal olime me, lapsed, suuremalt jaolt maja siinpoolses suures ehk “söögitoas”, siis suviti oli aed meie kõige harilikumaks oleskelu- ja mängupaigaks.

Ehavere veski ja selle ümbrus muutusid palju sestsaadik, kui mina mäletan, ja veelgi enam sestsaadik, kui isa 1890-ndate aastate lõpul sinna asus. Isa oli väsimatu ehitaja, sest ta püüdis kogu elu oma ettevõtet ja majapidamist edasi viia ja täiendada. Nagu ta ise ütles, oli vaja rahva kasvavaid vajadusi silmas pidada ja sellekohaselt oma veskiseadmeid täiustada ja mitmekesistada, sest vastasel korral oleksid teised, paremad ettevõtted talt rahva ära tõmmanud. Üks esimesi parandusi, mis isa Ehavere veskis tegi, oli vesirataste asendamine turbiiniga. Turbiini ostis mõis ja tõstis selle eest küll renti, aga see andis jõudu rohkem kui vanad vesirattad. See võis töötada ka madalama veeseisuga kui rattad, pealegi jäi nüüd talvine igahommikune jäätunud rataste lahtiraiumine ära. Veskisse muretses isa kruubimasina, mida maaveskites seni harilikult ei olnud. Sajandivahetuse paiku hakkasid perenaised villu ketrusvabrikutesse viima ja ei kraasinud ega kedranud neid enam kodus. Tekkis maalegi vastavaid vabrikuid. Ka isa asus seda soetama, millega mõis jällegi nõus oli, sest see tõstis veelgi renti. Veskirentniku elumaja, millel seni oli olnud ainult kaks tuba alumisel ja kaks teisel korrusel, ehitati poole pikemaks, nagu see on tänini. Maja kogu alumine korrus kujundati ühiseks pikaks ruumiks, kuhu mahtus pikk ketrusmasin, “unt” villade lahutamiseks, kolm kraasimasinat, haspel- ja korrutusmasin, mis kõik osteti Narvast, kus nende asemele nähtavasti uuemad astusid. Elumaja uue osa teisele korrusele saadi kaks väikest ühe aknaga tuba, millest üks, lõunapoolne, oli isa-ema magamistoaks, teine, põhjapoolsel maja küljel, aga vanaema toaks. Maja otsas olid kaks uut, suuremat, kahe aknaga tuba, millest põhjapoolsem oli “poiste tuba”, kus asusid mölder, ketraja ja kolm nooremat poissi, kes töötasid kraasimasinatel; teine suurem ruum võeti töö- ja ühtlasi veskiliste ootetoaks. Maja alumisel korrusel oli, kui kuuldut õigesti mäletan, elanud maaderentnik. Sest mõis oli möödunud sajandil mitu Ehavere küla talu ära kaotanud – mõnest talust andis tunnistust veel ainult kohanimi, nagu “Tingri väli” vastu Jõepõhja talu piiri ja “Tanisoo”, heinamaa Amme jõe ääres – ja kuna nende maad olid kehvad, siis need raha eest ühiselt välja rentinud. Mõni veskirentnik, nagu isa eelkäija Reinberg, oli küll ühtlasi olnud ka maaderentnikuks. Isa maid ei pidanud ja maaderentnikule ehitati teisele poole teed palkmaja. See oli ehitatud hariliku moonakamaja plaani järgi: selles olid kaks ühesugust tuba ja nende ees, maja ühel küljel, pikk eeskoda, mille kummastki otsast oli osa eraldatud sahvriks. Selles majas elas minu mälestuses oma perega rentnik Aru, kes olevat pärinenud vist kuskilt Maarja-Magdaleena või Kodavere poolt.

Veski juurde kuulus varasemast ajast ainult väiksem laudahoone, milles olid ühe hobuse talliruum ja teine, suurem ruum teistele loomadele. Et veski sissetulek saadi varem, kuni Esimese maailmasõjani, suurelt jaolt mativiljana ja veskisse kogunes ka järjekindlalt pühkmeid ehk “tuusti”, mida võidi loomade, eriti sigade söödaks kasutada, ehitati laut sajandivahetusel üle kahe korra pikemaks. Juurde tulid omaette sealaut, lehmalaut kahele loomale ja vankriruum, ehk nagu meie seda nimetasime, “tõllahoone”.

1906. aastal täienes veski jälle uue masinaga – isa ostis tangumasina, mis valmistas “kura” tangu. Neid tehti kruupidest ja nad olid puhtamad ning valgemad kui kivi all jahvatatud pooleldi kesised tangud. Need meeldisid mitte ainult talurahvale, kes laialdaselt Ehavere veskile tuli, vaid leidsid turgu ka Tartu linnas ja Mustvees. Nähtavasti mujal neid tange suuremal hulgal ei valmistatud. Isa hakkas igal sügisel otri kokku ostma, töötas need kruupideks või tangudeks ümber ja saatis peaaegu iga nädal oma kaks hobusekoormat, à 40 puuda, Tartu kaupmeestele, vahel ka mõne koorma Mustvee turule ja kauplustesse. Suurema hulga otrade ja valmis kruupide-tangude hoidmiseks ehitati veskile ait. Veski tagakülje ehk alumise ukse vastas olev vana lagunev puukuur kisti maha ja selle asemele tuli ait; aida otsa, risti üle veskist tuleva veekanali, ehitati uus puukuur. Kruupide-tangude müük Tartusse kestis paar-kolm aastat, umbes 1910. aastani. Siis hakkas Tiigi tänaval olev G. Riiki veski ise selle kaubaga linna varustama. Sestsaadik läks veel ainult mõni koorem Tartusse, eeskätt turul müümiseks, aeg-ajalt saadeti aga edasi veel mõni koorem Mustveesse. Tegin kümneaastasena isegi ühe niisuguse voori kaasa ja sain esmakordselt Mustvee alevit näha. Koormad saadeti teele Pikamäe peremehe vana venna, sama talu maal vabadikuna elava pikaldase ja mõnusa Libliku Juhaniga. Et koormaid oli kaks, pandi mind teist hobust juhtima. Meile tehti leivakott, kuhu peale leiva, või ja piima kuulus munaga praetud sealiha laastust “kalakarbis”. Hakkasime ühel ilusal suvisel hommikul minema ja jõudsime õhtu eel Mustveesse. Ööbisime suures kõrtsihoones ja läksime järgmisel hommikul varakult turuplatsile, mis oli kõrtsi ees. Keset turuplatsi oli puupost, mille otsa turukubjas pani väikse plekist lipu, millega kauplemine võis alata. Õieti olid kaubad juba enne seda turuplatsile kogunenud rahva vahel osalt sobitatud, aga raha ei tohtinud enne lipu püstitamist maksta ega kaupa ühelt hobuselt teisele tõsta. Liblik müüs üsna ruttu meie kauba ära, mõne koti viis ta ka kaupmeestele, kellest nimepidi mäletan Minkinit, sest temast kui alalisest kaubavõtjast oli varemgi meie peres juttu olnud. Õhtuks olime jälle kodus.

Et veski ja selle saaduste müük rohkem tulu võimaldasid, villavabriku sissetulek aga vaevalt kulusid kattis, seejuures veskilt vajaliku jõu ära võttes, müüs isa 1907. aastal villamasinad 3000 rubla eest ära. Masinad rändasid Mustveesse, kus need Tedersoni laualõikuse juurde rajatud vabrikus tööle pandi. Müügist saadud rahaga ehitaski isa aida ja eelkõige uue kruubimasina. See oli suurem kui vana vabrikumasin ja omadustelt sobivam. See ehitati isa enda poolt valmistatud plaanide järgi: malmosad lasti omatehtud puumudelite järgi valtsida Tartus, muist osi osteti või telliti Riiast, puuosad aga tehti palgatud puutöömeistri poolt kodus. Nüüd võis suuremal hulgal kruupe ja tangu valmistada. Nagu öeldud, ei kestnud aga nende müügiks soodsad tingimused kaua.

Veel varem kui algas hulgaline kruupide-tangude valmistamine, jahvatati Ehaveres püüli – rukki- ja nisupüüli. See jahvatati teisel kivipaaril, mis oli välja raiutud punakatest põllukividest – need ei lõiganud tera kett puruks, nagu tegi esimene, lihtjahvatuse kivipaar, ja püül sai valgem. Püül käis läbi siidiga kaetud “silindrist”. Kividel jahvatatud püül oli tolmpeen ja pehme, mitte sõmer nagu valtsidega valmistatud jahu. Siiski võis sellest küpsetada head saia ja peenleiba. 1905.–1908. aasta paiku viis isa oma veskisaadusi Tartusse näitustele, ükskord saksa mõisnike põllumajandusnäitusele ja kaks korda Eesti Põllumeeste Seltsi näitusele, saades kaks pronks- ning ühe suure hõberaha. Viimasel korral pandi näitusele välja mitte üksnes tangu ja kruupe, vaid ka püüli. Mäletan, kuidas ema ja eriti peamiseks pagariks olev tädi õhetasid saia küpsetades, et kas saab näituse jaoks küllalt hea. Sai õnnestus, pandi püüli kõrvale ning saadigi suurem auhind kui eelmistel näitustel. Kui siis peale villavabriku lõpetamist elumaja küljes olev silt uuendamisele tuli, laskis isa sellele maalida ka kolm auraha.

Et suurvete ajal, eriti kevadeti, veskis mõnevõrra jõudu üle jäi, katsetas isa villavabriku lõpetamise järel ka sindlilõikusega. Kevadeti oli siis veski ümbrus, eriti tammipealne, rahva poolt toodud sindlipakke täis, ja hommikuti, enne kui kõik veskimasinad tööle pandi, huugasid saed. Sindlilõikus segas siiski veski tööd ja kuigi isa lõikusel kaasa töötas, saage teritas ja seadis, nõudis see ühte lisatöömeest. Seepärast lõpetati seegi töö ära ja müüdi saepink maha. Hiljem, Esimese maailmasõja ajal, valmistas isa katuselaastulõikaja ja lõikas mitmel aastal laaste. Aga ka see töö jäi möödaminevaks ettevõtmiseks. Ajutiseks tööks jäi kangavanutamine. Turbiini soetamise järel jäi suur osa avarast “vesitoast” tühjaks ja sinna ehitati tõeline tuba – vanutuba –, kuhu muretseti vanutamismasin. Tööd aga oli sellele vaid juhuslikult. Masin, mis vanutamisel kuuma vee all oli, pehkis ja nõudis jälle uuendamist, mispärast sellest ei olnud kasu.

1912. aastal (kui õigesti mäletan) ehitas isa meie eluruumid osalt ümber. Villavabriku alt oli vabanenud terve alumine korrus ja kasvavale lasteperele oli vaja rohkem ruumi. Seni olid meie eluruumid koosnenud kahest suurest ja kahest väiksemast toast. Kõige suuremasse tuppa oli isa lasknud valmistada suure heleda poleeritud kasest söögilaua ja samasugust tooni ilusast kirjust kasest puhveti. Hiljem oli valmistatud söögilauaga ühtemoodi, treitud jalgadega õmbluslaud. Ühes nurgas oli vanem väike laud, kus seisis vaskne “teemasin” – nii kutsuti meil samovari, mille vanemad olid saanud pulmakingiks. Vastasseinas oli isa väike kirjutuslaud, mis oli ostetud tädilt, kui see oma korteri Palamusel likvideeris. Et see tuba oli suur, siis tõsteti hiljem puhvet seinast eemale ja tehti selle taha nelinurkne, kardinaga eraldatud ruum, kus magasin vanema õe Alice’iga. Söögilaua ümber olid ümmarguse põhjaga nn. viini toolid, millest meie, lapsed, ehitasime endale kord tube, toole riidega kattes, kord poelette, vahel aga, toole ritta seades, raudteerongi – ja siiski panid need toolid vastu kogu meie Ehaveres elatud aja. Seintel olid pildid – kaks päevapilti, Palamuse tuletõrjujate rühm ja Alatskivi tuletõrje juubelivõte, kus isa oli Palamuse rühma esindajana kaasas; kolmas pilt kujutas Emmause jüngreid, selle taga seisid mõned luuaraod, millega meile tarbekorral aukartust ja kuulekust sisendati ja mis seepärast hästi meelde on jäänud. Teine, põhjapoolne suurem tuba, oli “saal”. Selle otsaseinas oli oliivrohelise riidega kaetud sohva, ja selle ees tume, pitslaudlinaga kaetud kirsipruun poleeritud sohvalaud. Laud seisis ühel treitud sambal, mis hargnes all neljaks jalaks. Toa teises otsas oli väike, ümmargune, kah ühel sambal seisev laud, mis oli kaetud klaasiga; klaasi all sätendasid punased, sinised ja vesivärvi lilled. Seegi laud oli harilikult kaetud pitslinaga. Suurel laual seisis lamp, mille klaasreservuaar käis ümmarguse kõrge portselanaluse sisse ja millel oli kerakujuline, pooleldi mateeritud klaaskuppel. Lambi olid isa-ema saanud pulmakingiks. Kahe akna vahel oli suur peegel ja selle all seina külge kinnitatud kahe jalaga laud, millel seisid lillevaasid. Ühes väljaspoolses nurgas seisis riiul, mida venelased nimetavad этажерка’ks; sellel olid päevapildialbum, klaasist kuule ja muid iluasju. Teises nurgas seisis kolmjalgsel kõrgel ümmargusel laual pruuni- ja kullaviiruline kipsist vaas, milles oli kuivatatud ja osalt värvitud rohtudest ning hundipurikatest suur lillepuhmas. Väga sarnaseid asju, kaasa arvatud laua taga olev sohva, laualamp, lillelise klaaspealisega väike laud ja kuivatatud rohtudest suur lillekimp, nägin tädil ja mõnelgi vanemate linnatuttaval. Seega pidid need esemed olema sajandivahetusel väikekodanlikes peredes moes. Pärast villavabriku müümist, kui isal oli vaba raha, osteti siia tuppa 500-rublaline Rathke pianiino eesmärgiga, et lapsed õpiksid seda mängima. Teistest lastest selle poolest asja ei saanud, aga õde Alice õppis sellel mängima, päris ka selle riista ja on võib-olla tänu sellele õpetanud oma lapsed klaverit ja muid riistu mängima. Pehmeid toole, mis linnarahval harilikult olid kaetud valgete katetega, meil ei olnud. Meie saalis olid kõvad tumepruunid viini toolid, mis olid valmistuselt paremad kui söögitoa toolid.

Saali kõrval oli vanaema väike tuba, milles olid tema vähesed asjad: tumepruuniks värvitud voodi, nelinurkne riide- ja pesukohver, väike lihtne laud ja tool. Söögitoa kõrval oli vanemate samasugune magamistuba, millest oli kardinaga eraldatud tagumine osa, kus asetsesid isa-ema voodi ja pesemiskapp; kardina ees oli riidekapp ja vastasseinas kummut. Selle toa kõrval oli maja otsas suurem töötuba, milles olid kruuspink ja kruustangid, pael- ehk bandsaag ja rauapuurimismasin. Viimased oli isa ehitanud, kasutades mõningaid villamasinaist ülejäänud osi. Villavabrikust käis läbi põranda rihm üles ja ajas tarbekorral saage ning puurmasinat ringi. Siin seisis ka vanaisalt päritud kapp, kuhu oli seintele ja riiulitele paigutatud täielik komplekt tisleririistu – höövleid, puure, peitleid jne. Suuremad riistad – saed, liimimiskruvid – rippusid seintel või lae all. Selles toas töötas peaaegu aasta läbi kas isa või abiks võetud tisler, ehitades või parandades masinaid, valmistades mööblit ja igasuguseid seadmeid. Siin viibisin ja vahtisin sageli tundide kaupa, ja siit pärinevad ka vähesed tehnilised oskused, mis mul on. Töötoa kõrval, ühtlasi kõrvuti vanaema toaga, oli “poistetuba”. Siingi viibisin heameelega, kui pühapäeviti mõni möldrist jahimees oma lugusid jutustas või kui mõnikord mölder ja mitu poissi koos muusikat tegid, mängides kitarri, omameisterdatud kannelt või härmoonikut. Mõni poistest valmistas endale jällegi västra või õnged, ja neilt kõigilt oli mõndagi õppida.

1912. aastal teostati kirjeldatud ruumide ümberehitus. Töötoaks oli saanud alumisel korrusel villavabriku alt vabanenud suur ruum. Seepärast laiendati senist magamistuba endise töötoa arvel ja uuest ruumist sai “saal”. Endine saal aga sai laste magamistoaks. Vanaema tuba jälle laiendati poistetoa arvel ja see ruum kujunes magamistoaks. Endise töötoa arvele jäi nüüd väiksem “eestuba”, mis oli veskilistele ooteruumiks. Vähendatud poistetuppa mahtus aga elama üksainus mölder, sest rohkem töölisi nüüd enam ei olnud, kui mitte arvestada mõnda ajutist õpipoissi.

1912. aasta oli üldse suuremaks muudatuste aastaks. Sel ajal lõppes nimelt senise maarentniku lepingu- ehk “kontrahiaeg” ja kuna ta oli osutunud ebaõiglaseks meheks, siis mõis teda enam edasi kohale ei jätnud, vaid pani isale ette, et too rendiks ka Ehavere maad, sest isaga oli mõisnik, “landraat” Arved von Oettingen (rahvasuus Eting), olnud igatpidi rahul. Ma ei tea kõiki põhjusi, milledel isa ettepaneku vastu võttis. Üheks põhjuseks oli siiski asjaolu, et maaderentniku ja veski hooned olid koondunud ühise õue ümber, ja kuna see varemgi oli põhjustanud aeg-ajalt mõne arusaamatuse, siis uue, tundmatu maaderentniku tulekul kardeti, et läbisaamine võib kujuneda üsna segaseks. Rent tõusis küll kahekordseks – senise 500 rbl. asemel tuli nüüd maksta 1000 rbl. aastas –, aga sellega loodeti hakkama saada. Renditav maa oli üsna suur – 180 vakamaad ehk umbes 60 ha põldu ja hea hulk (kuigi enamasti üsna kehva) heinamaad. Rendikoha pidamiseks oli vaja osta mitte ainult atru ja äkkeid, vaid ka loomi – lisaks senisele kahele lehmale oli vaja osta ligi 20 looma ja olemasolevale ühele hobusele veel 5 hobust. Isa pidas tarvilikuks osta veel põllutöömasinaid – niivõrd kui neid tol ajal juba tarvilikuks peeti. Nii muretseti veel heina- ja viljaniitja, külvimasin ja väiksem rehepeksumasin, mis seati üles veskisse vesitoa laele. Kogu see inventar nõudis palju raha. Kuigi isal tol ajal mõnevõrra raha oli, tuli siiski teha veel laenu ja osta osa riistu järelmaksuga, mis hiljem tasuti. Põllud olid eelmise rentniku poolt tublisti kurnatud. Mäletan, et mõnel põllul oli kaer esimesel aastal nii lühike, et masin lõikas niites vaevalt maha ladva, millel oli ainult kaks-kolm kesist terakest. Et isa oli suutnud küllalt karja soetada ja põldudele anti laudasõnnikule lisaks ka kunstväetist, siis paranesid saagid paari aastaga. Nagu muud majapidamist, püüdis isa ka oma põllumajandust hoida ajakohasel tasemel. Veski jäi aga nüüd siiski mõnevõrra tahaplaanile, selles ei teostatud järgmistel aastatel olulisi uuendusi. Võrdlemisi suure maa pidamine nõudis tööjõudu. Seepärast võeti kolm naisemehest töömeest, kellest üks oli eestöömeheks, teised harilikud põllutöölised ehk moonamehed samadel alustel, mis mõisateski. Karja eest hoolitses ema nende meeste naiste abil.

Maade juurde kuuluvad hooned olid, nagu öeldud, sama õue ääres, kus veskirentniku hooned. Suur kaheosaline ait asus veski elumaja ühe otsa vastas. Ühes aidas hoiti ainult vilja, teises vilja ja muud toidukraami. Mademete keskelt läks trepp aida lakka, kus suviti magasid mehed, eriti hommiku- ja lõunavaheajal. Aidal oli varem õlgedega kaetud kelpkatus, mille roov oli vitstega seotud sarikate külge. Aida otsas, veski lauda taga, oli karjaaed. Selle ühte, lõunapoolset külge palistas pikk lauda- ja tallihoone. Selles oli pikema loomalauda-osa ja lühema talliosa vahel vahemik, millel olid vastupidiselt paljude talulautade väravateta vahelikele kahe poolega väravad ees, kuid puudus ikkagi, nagu harilikult, kindel lagi. Idapoolsest otsast piiras karjaaeda “sara” – õlgkatusega hoone, kus hoiti vankreid ja regesid ja millel olid kahes vastasseinas laiad väravad, nii et nende kaudu võis karjaaeda läbi käia või sõita. Karjaaia põhjapoolset külge sulges aida taga olev õlgkatusega “onn”. Sellel oli kaks osa – suurem, milles harilikult hoiti ristikheinu, ja teine, väiksem, mis oli aganikuks. Kummalgi osal oli kahes vastasseinas lai ava. Usteks neid avasid ei või nimetada, sest nende lävepalk oli maast kolme palgikorra võrra kõrgemal ja uksi neil ees ei olnud. Suuremas onnis, kui see tühi oli, rippus harilikult tara küljes sõnnikuvankri küljelauast kiik, mida me, lapsed, muidugi tihti kasutasime. Karjaaias oli aida otsa vastu ehitatud kaks madalat “pultkatusega” kehva lauta, üks sigadele, teine lammastele.

Maade juurde kuulus veel rehi, mis asetses teistest hoonetest eemal. See oli oma ehituselt harilike talurehtede taoline, kuid suurem. Ta koosnes kõrgest, kahe väikseruudulise aknaga rehetoast, selle ühes otsas olevast ruumikast rehealusest ja teises otsas olevast “kastist”. Rehetoas oli poolenisti maa sisse ehitatud ahi. Isa ehitas kohe koha ülevõtmise järel rehetoa kuivatiks – ahju kõrvale ehitati korsten, partele aga naelutati tihedalt liistud, millele puistati kuivatatavad viljaterad. Rehealuses olin ma poisikesena näinud tõurehel suvivilja pahmamist teineteise sappa seotud hobustega ja korduvalt ka väravas sarjaga vilja tuulamist. Hiljem peksti seal vilja juba hobustega ringiaetava peksumasinaga, mille meie naaberrentnik oli kuskilt laenanud. Rehealuses nägin samal ajal ka suurt “linamasinat” – linalõugutajat, mis koosnes suurest hambulisest ringist ja sellel hobuste poolt ringiveetavaist, hambuliste rullidega, kividega koormatud “vankritest”. Hambuline ring oli nii suur, et võttis enda alla suure osa rehealusest. Seegi masin oli laenatav ja käis talust tallu.

1920. aastal jagati Luua mõisale kuulunud Ehavere maad, samuti nagu mõisamaad, asunduskruntideks. Neist jäid kaks krunti meie perele, nimelt üks veskile ja teine minu kui sõduri nimele. Tegelikult majandas seda muidugi isa. Tema ei olnud sellest maast õieti huvitatud, kuid et sellel maal asusid kõik endise suure rendikoha hooned ja et siia ja seega meie õuele oleks tulnud mõni tundmatu võõras pere, siis isa soovil kandideerisin sellele maatükile ja see jäigi meile asunduskohana. Põllumajandusega seotud hooled ja mured vähenesid nüüd järsku. Kari kahanes seitsmele-kaheksale loomale, hobuste arv kahele. Meie perele jäi ainult üks naisemehest põllutööline. Mõne aja pärast andiski isa maad sellele pooleterale. Nõnda vabanes ta maapidamise hoolest ja võis jälle koondada rohkem tähelepanu veskile. Oma osa nõudis jätkuvalt aga ka asunduskoht. 1923. aastal põles ära rehi. Seal kuivatas oma vilja keegi naaber, kelle sulane oli kütnud kaks ahjutäit järjest, nii et tuli lahti läks. Rehe asemele ehitati sama suur küün loomasööda ja põllutööriistade jaoks. Ehitati ka uus kuivati Luualt tuleva tee kõrvale, kus seni oli olnud väike, omaaegse veski põlemisest järele jäänud poolsöestunud palkidest püstitatud sepikoda. Umbes samal ajal ehitati ka uus saun, sest senine oli jõudnud ära pehkida. Viimati, veel enne Ehaverest lahkumist 1938. aasta kevadel, alustas isa uue lauda ehitamist. Vana laut oli viltu vajumas ja pealegi liiga suur. Uue, tsementkividest laudahoone planeeris isa koos õemehe Otiga, ehituskulud aga jäid juba minu kui asunduskoha nimelise valdaja kanda. Kasutasin selleks 500 krooni, mille olin just saanud preemiaks Raamatufondilt oma doktoriväitekirja eest.

Isa oli juba kaua mõelnud veskisse jõumasina muretsemisele, mis madala veeseisu puhul või töörohketel aegadel oleks veejõule lisa andnud. Sellise masina soetamine nõudis aga palju raha. Otsekohe pärast Vabadussõda sai isa lõpuks osta Siimusti savipotitööstusest lokomotiivi. Selle ehitas tädimees Kengsepp ehk “onu Kusti” pikemaks ja seadis ka muidu korda. Veski otsa ehitati katlamaja ja kõrvale kõrge korsten. Katlaruumi ehitamiseks põletas isa ise lubja, kasutades selleks lammutatud vana onni palke. Lubjakivid võeti kruusaaugust, mille kaldasse kaevatigi lubjaahi. Aurumasina muretsemise järel veski tööjõudlus kasvas märksa ja veskilistel polnud enam vaja pikemalt järge oodata, nagu see sajandi esimesel kümnendil veel tavaline oli. Juba maailmasõja ajal, iseäranis aga pärast seda, ei tahtnud keegi enam pika ootamisega aega raisata ja isa mõtteks aurumasina muretsemisel oligi eelkõige, et ooteaeg ei tohi enam kaua kesta, sest muidu lähevad veskilised mujale, suurematesse veskitesse. Aurukatla töö tegi aga kalliks suur küttehulk, mida see nõudis. Oli teada, et saeveskitel oli kütuseks odavam, õieti päris muidu saadud saepuru. Seepärast ehitas isagi vend Edgari abiga endale saekaatri. Laualõikus jätkus Ehaveres ka siis, kui isa oli sealt juba lahkunud.

Pärast sõda suutis isa teoks teha oma kauaaegse soovi – muretseda veskisse püülivaltsid koos ajakohase plaansõelaga ja osta lisaks ka viljapuhastaja ehk triööri. Raha nende kallite masinate soetamiseks, millega Ehavere veski tõusis kõige uueaegsemate maaveskite hulka, saadi linnamajade müügist. Maailmasõja lõpu poole, kui tsaarirubla väärtus järjest kiiremini langema hakkas, oli Luua “landraat” isale soovitanud, et ta oma sularaha mõnesse kinnisvarasse mahutaks. Seepeale ostiski isa 1917. aastal Tartus Kivi tänav 28–32 asuvad kolm vanavõitu maja. Suurem osa ostusummast jäi küll võlgu, aga selle suutis ta raha edasise väärtuse vähenemise tõttu järgnevail aastail tasuda. Ühte majja asusime meie, kooliskäijad lapsed, koos tädi Emiliega 1918. aasta sügisel elama. Majad nõudsid küll parandamist ja kohendamist, aga neisse paigutatud raha säilis ja koguni tõusis väärtuselt. Need majad müüdi 1926. aastal ära ja osteti nimetatud masinad. Isa ettevaatlikkusele ja põhjalikkusele oli iseloomulik, et ta ei julgenud nii kalleid masinaid osta kohalikelt vahetalitajatelt, vaid sõitis pärast seda, kui oli lasknud endale saata mitmete vabrikute katalooge, ise Saksamaale ja valis seal ühes suuremas vabrikus sobivad masinad. Varem ei olnud ta oma sõitudel Peterburist, Riiast ja Tallinnast kaugemale jõudnud.

Viimaseks suureks ürituseks veskis oli vesirataste muretsemine 1934. või 1935. aastal. Turbiin oli aja jooksul kulunud ja roostest söödud ning andis seepärast endisest vähem jõudu. Uue turbiini ost oleks tulnud liiga kallis. Seepärast võttis isa ise ette vesirataste ehitamise, mis pidid andma mitte vähem jõudu kui turbiin. Vastupidiselt kunagistele varasematele ratastele, mis olid “pealtlöödavad” ja tiirlesid päriveevoolu, pidid uued rattad liikuma veevoolule vastassuunas ja töötama kõrge veeseisu juures pealt-, madala veega aga altlöödavatena. Isa uuris vastavaid raamatuid, tegi joonistusi ja saigi viimaks soovitud omadustega rattad valmis. Need rattad jäid veel kauaks pärast isa Ehavere veskit käivitama.

Vist juba enne vesirataste soetamist oli teostatud veel üks ehitus. Veski ja elumaja vastu käsipuude külge seotud hobustest jäi maha rohkesti sõnnikut, mille vihmavesi suurelt osalt jõkke viis. Selle sõnniku talletamiseks ehitas isa veskiliste hobustele elumaja vastu üle tee talli. Nende ehitustega oli veski saavutanud tarviliku jõu ja üsna täielikud seadmed. Ühtlasi hakkas isa tundma, et tal ei jätku enam tervist ja jõudu veski korrashoiuks, kõnelemata edasiarendamisest. Seepärast andis ta 1. mail 1937 majapidamise üle uuele rentnikule A. Eliasele, müües temale ühtlasi 15 000 krooni eest endale kuuluva veski ja töötoa seadmed. Kokkuleppe kohaselt jäid isa-ema veel aastaks Ehaveresse, kuni said veskiseadmete müügi arvel osta endale maja Jõgevas Jaama tänaval.

Kirjutasin Ehaverest üsna pikalt, sest see kõik pole mitte ainult tükk meie perekonna ajalugu, vaid on ka üsna iseloomulik meie maaolude kujunemisele tol ajal. Mu teadmised oma esivanemaist ei ulatu isa ja ema vanemaist kaugemale. Isapoolsed esivanemad paistavad olevat olnud “antvärgid”. Vanaisa Carl Alexander Moora (või nagu saksapäraselt kirjutati – Mora) oli sündinud 1833. aastal ja surnud 1884. aastal, vist tiisikusse. Ta õppis tisleriks, tolleaegse tava järgi erinevate meistrite juures erinevates linnades. Selliks oli ta saanud Rakveres, meistriks aga Viljandis, kus ta ise ja tema järel ka meie pere kuni Eesti iseseisvumiseni ja seisuste kaotamiseni kirjas olime. Et tol ajal käsitöölistel ja nimelt uutel juurdetulevatel meistritel tööd väga vähe oli, läks ta maale ja rentis Luua mõisalt Sääsküla veski. Möldriameti kõrval tegi ta ka tisleritööd, eriti mõisale. Vanaema Leena oli sepa tütar naaberkülast Raadiverest. Kõigest, mis neist meie peres jutustati, paistis, et vanaisa oli pehmema, vanaema aga kõvema iseloomuga. Neil oli neli last: pojad Albert – minu isa –,Ernst ja Oskar, ning tütar Agathe. Oskar oli kuueaastase lapsena uppunud linaleoauku. Ka teine poeg Ernst suri varakult, ainult veidi üle kahekümneaastase noormehena. Temagi võttis tiisikus, milles oli vist omajagu süüdi Sääsküla veski rõske, maakividest ehitatud elumaja. Vanaisa surma järel pidas vanaema koos poegadega Sääsküla veskit edasi, kuni isa sai täisealiseks ja võis ise rentnikuks hakata. Siis tuli vanaema koos isaga Ehaveresse. Vahepeal, enne kui ta siin elumaja juurdeehitamisega omaette toa sai, oli ta elanud Tartus Pikal tänaval, väikses majas, mis asus Kivi ja Roosi tänava vahel. Ta suri 1907. aasta sügisel. Temast on mul vaid udune mälestus. Meie, lapsed, kutsusime teda “Kutaks” – vist saksakeelse Großmutter’i järgi. See nimetus talle ei meeldinud. Mäletan, et käisime temaga vahel jalutamas ja et ta siis meile, jooksvatele lastele, järele ei jõudnud, sest ta oli “rinnutu”. Kas see oli kopsu- või südamehaigus, ei tea. Aga sellesse haigusesse ta surigi. Kahjuks ei ole temast jäänud pilti, nagu neid ei ole teistest vanavanematestki. Tema sugulastest ma ei tea midagi.

Väga vähe tean ka vanaisa sugulastest. Vanaisa vend või vennad olevat läinud Riiga. Üks nende poegadest olevat olnud laevakapten ja siirdunud Inglismaale. Meid käis 1910. aasta paiku vaatamas isa lellepoeg Alfred Mora, kes oli vanapoiss ja elas eraklikku elu. Ta oli isast veidi noorem ja ametilt maamõõtja. Ta töötas Riias ja Tartus, hiljem, maailmasõja ajal, Peterburis, kus teenis kartograafina. Ta opteerus Eestisse, ei leidnud siin aga küllalt tööd ja oli lõpuks jäänud üsna viletsasse olukorda. 1933. aasta paiku otsis ta mind üles ja sai tunnitasu alusel tööd arheoloogia kabinetis plaanide joonistajana. Paljud meie arheoloogilistes väljaannetes avaldatud plaanid ja kaardid pärinevad temalt. Ta kõneles küll üsna hästi eesti keelt, aga pidas end siiski sakslaseks. Viimase sõja algul jäi ta haigeks ja läks vanadekodusse, kus 1943. aastal suri. Ta oli jäänud Tartusse ja ei asunud koos sakslastega ümber Saksamaale, sest siin oli tal ikkagi tööd, seal aga oleksid teda üksiku vanainimesena oodanud ainult vintsutused. Pärast tema surma tuli ta pärandusenatukesele – mõnele sõrmusele ja vanadele joonestusriistadele – järele Hertha Mora, kes varem oli elanud Riias, sealt aga siirdunud 1939. aastal Saksamaale, ja kes arvatavasti oli mõni kadunu vanem lelletütar.

Isa, Albert Daniel, oli sündinud 9. (21.) aprillil 1865. Ta oli õppinud Tartu maakonna- ehk kreiskoolis, aga selle pooleli jätnud. Oma isa kõrvalt oli ta õppinud tisleritööd ja tegi seda üsna puhtalt. Ta oli pärinud isalt ka täielikud tisleririistad: kruuspingi, igasugused höövlid, saed ja puurid, mis seisid erilise kapi seinte küljes ja riiulitel. See riistadekogu jäi Ehavere veskile, kui isa sealt 1938. aastal lahkus. Ta igatses aga oma riistade järele ja muretses endale Jõgeval uued, millega oma aega viitis ja üht-teist tööd tegi, kuni veel jaksas. Ta oli õppinud ka sepatööd ja tegi ise väiksemad veskile vajalikud rauatööd, keevitamised ja karastused. Et väikse Sääsküla veski tulud olid üsna piiratud, tegid isa ja ta vend Ernst, samuti nagu nende isa, mõisale või talurahvale tisleritööd. Mulle näidati veel hiljuti Toovere külas laudlina, mis oli kootud isa ja Ernstist lelle telgedel ja nende poolt antud mustri järgi. Nende ajal hakkasid levima endistest laiemad, nn. soome kangasteljed. Muuhulgas valmistasid neid isa ja ta vend Ernst ning õpetasid ka naisi neil kuduma. Isa oli teinud Luua “häärberile” ka parkettpõranda ja keerdtrepi.

Möldrina oli ta muidugi eriti huvitatud veskimasinaist ja nende ehitamisest. Ta tellis endale sellekohaseid saksakeelseid raamatuid, uuris neid, sai isegi vastavatest valemitest jagu ja püüdis sealt saadud teadmisi rakendada nii oma veskis kui ka teistele veskiseadmeid ehitades. Ta oli käinud Lihula veskit ehitamas. Seejärel kui ta oli tulnud Ehaveresse, oli selle veski väljaehitamine nõudnud kogu tema aja ja siis ta enam välja tööd ei teinud. Ta oli läbi ja läbi töömees. Kõik, mis ta saavutas, oli saavutatud tööga. Ärimeheomadusi tal ei olnud või oli väga vähe. Nagu kõik tema põlvkonna edasipüüdlikud inimesed, oli ta kokkuhoidlik ja arvestas põhjalikult iga väljaminekut. Kui ta aga oli otsustanud midagi osta, siis ei valinud ta iga hinna eest odavamat, vaid seda, mis vastu pidas ja hea oli. Nii toimis ta alati, kui midagi oma veskile muretses või emale ja meile, lastele, kinkis. Tema kingitud asjadest on alles 1913. aasta jõuludeks kingitud päevapildiaparaat, mis oli maksnud 63 rubla, ja mulle 35. sünnipäeva kink – kapikell –, mis kõik olid oma aja kohta kallid asjad. Üldse ei hoidnud isa raha kogumise pärast, vaid ikka mõne kavatsusega, et midagi oma veskile või perele osta. Hiljem, kui meil juba oma pere Tartus oli ja ta meid külastas, ei tulnud ta kunagi tühja käega, vaid ikka lastele ostetud heade maiustustega.

Kui ta oma kogemuste või pikkade järelekaalumiste põhjal mingile arvamusele oli jõudnud, pidas ta sellest visalt kinni. Üks tema juures töötanud mölder ütles ta iseloomustuseks: “Kui vanamees ka ütleks, et jõgi palab, siis ei aita enam miski, ütle aga kohe, et palab jah.” Olles olnud suure osa oma eluajast mõisarentnik, oli ta oma mõisniku, Luua “landraati” suhtes väga kuulekas – nii nagu too oma rentnikult nõudiski. Isa võttis osa ka oma kihelkonna ühiskondlikust elust. Ta oli sajandivahetusel üks Kuremaa Tuletõrjujate Seltsi asutajaist ning abistas nõu ja ainelise toetusega hiljem selle seltsi maja ehitamist. Ta oli mõnda aega Palamuse Piimaühisuse laekahoidja. 1930-ndail aastail oli ta Palamuse koguduse nõukogu esimees ja võttis tegevalt osa kiriku restaureerimisest. Muuhulgas valmistati Ehavere kiriku nüüdne pingistik Ehaveres. Isa andis selleks kasutada veski veejõu, et töö läheks jõudsamini. Isa kirstupanemisel meenutas õpetaja Kimmel, et kadunu oli olnud vanal patriarhaalsel viisil usaldav. Kui keegi talt abi palus, ei nõudnud ta vormilist kindlustust, vaid arvas, et sõnast aitab.

Meie, laste, suhtes ei olnud isal viisiks oma õrnust näidata, kuigi me teadsime ja tundsime, et ta soojusega meie käekäigust ja kasvatamisest osa võtab. Tagajärjeks oli aga siiski meie tagasihoidlikkus või isegi mõningane kartlikkus isa suhtes.

Ema vanemaist ei tea ma rohkem kui isa omadest. Vanaisa AntsRätsep pärines Puurmani poolt ja pidi olema sündinud 1830-ndail aastail. Ta oli võetud sõjaväkke ja oleks pidanud seal teenima oma kohustuslikud 25 aastat. Soldatina oli ta, nagu paljud eestlased, olnud Poolas, seda küllap ka poolakate ülestõusu ajal 1863. aastal. Et tema ajal muudeti sõjaväeteenistuse korda ja aega, siis pääses ta pärast 15-aastast teenistust vabaks. Ta asus Tartusse ja hakkas lihunikuks. Naise võttis ta oma koduümbrusest Kursist. Vanaema Eva (sündinud Rebane) oli vanaisast mõne aasta võrra noorem. Neil oli kolm tütart: 1871. aastal sündinud Mathilde Elisabeth – minu ema –, Emilie Helene Caroline ning Marie Pauline. Vanaisa töö seisnes selles, et ta ostis hobusega maal ringi sõites tapaloomi kokku ja müüs siis koos vanaemaga turul lihaks. Algul olid nad elanud kuskil Pikal tänaval tüüpilises alevimajas. Sellel oli olnud õuelt sissekäik kööki, millest kahel pool paiknesid elutoad. Ühel pool otsas oli elanud majaperemees, Laiuselt pärinev seppTamm, teises otsas kaks peret, kumbki ühes toas. Tagumises elasid vanaisa ja -ema oma perega, esimeses, läbikäidavas toas, teine pere. Ema mälestustes oli neil naabritega, hoolimata tihedast kooselust ja vähestest ruumidest, alati olnud hea läbisaamine. Peremehel olnud üksainus poeg, kes oli lõpetanud linnakooli, muutnud nime Stammiks ja lahkunud kuhugi Venemaale. Õues olnud suurem tallihoone, kus seisnud hobune ja mille lakas olnud heinad. Vist oli seal ka peremehe sepikoda. Peremees olevat valmistanud muuhulgas kohviveskeid ja müünud neid hinnaga 5 rubla tükk. Õue all laiunud naabriperemehe Kurikofi heinamaa. Hiljem asunud vanaisa oma perega Jaama tänavale, kus neil olnud juba kolm tuba. Vanaisal oli olnud sedavõrd sissetulekut, et ta suutis oma tütardele anda omajagu kooliharidust. Ema mälestustes asunud üks kool, kus ta õppis, Lossi tänava alguses, Inglisilla poolt tulles esimeses majas, kus hiljem oli mingi saksa vanadekodu. Teine kool olnud Gildi tänavas, õues asuvas sammastega hoones, kus oli olnud Schwarzi õlletehas ja kus hiljem paiknes “Postimehe” toimetus. Tütarlaste haridus seisnes tol ajal eelkõige saksa keele omandamises ja siis lugemise-kirjutamise, piiblilugude, katekismuse ja aritmeetika algete õppimises. Sellele järgnesid õmblus- ja majapidamiskool või -kursused. Õmbluskoolis oli ema, kui ma õigesti mäletan, kokku saanud isa õe Agathega ja selle tutvuse kaudu nähtavasti isa kosiski endale naise. Jõudnud täisikka, tegid ema ja tädi Emilie õmblustööd; ema oli juhuslikult käinud abiks ka mõisnike klubis Resource, kui seal suuremate pidude puhul kööki lisatööjõudu vajati. Tädi Marie töötas mitmes mõisas pereemandana ehk “virtinana” kuni abiellumiseni 1910. aasta paiku.

Linnast maale, Ehaveresse tulles pidi ema kohanema talle võõravõitu loomapidamisega. Aastate jooksul omandas ta aga vajalikud kogemused ja oli hiljem päris hea perenaine. Pealegi oli ka isal nii vastavaid praktilisi kui ka mõnevõrra teoreetilisi teadmisi, mida ta ammutas “Põllutöölehest” ja muust kirjandusest, sest möldriameti kõrval oli tal pidev huvi põllumajanduse vastu.

Linnalapsena ja saksapärase koolihariduse saanuna oli ema nooremas eas vaadetelt tugevasti oma antvärgiseisuses kinni. Seda oli ju isagi, aga väiksemal määral, sest ta oli ikkagi peamiselt maarahva seas kasvanud ja elanud. Saksik teadvus oli meie sajandi algul igasuguste antvärkide, nagu ka köstrite ja mõisaametnike hulgas veel üsna üldine. See oli ju ka loomulik, sest saksa keel, haridus ja kombed polnud tol ajal ikka veel mitte ainult hariduse tunnuseks üldse, vaid ka edasise sotsiaalse tõusu eelduseks. Samal ajal oli aga juba eestlaste rahvuslik teadvus pidevalt tõusmas ja levimas. Oma abielu algaastail olid vanemad sobitanud suhteid vastavalt mõnede mõisaametnikega, kellest mäletan nimetatavat mõnda valitsejat ja Visusti mõisa metsnikku, läti päritolu Gulbist. Mu üheks ristiisaks oli mõisavalitseja, pärastpoole Visusti karjamõisa Mõisamaa ja siis Kodavere Halliku mõisa rentnik Holdt. Saksikute hulka kuulus ka Palamuse köster Nieländer, kes sai kuulsaks Lutsu “Kevade” kaudu, kuigi seal ta kuju tõelisest üsna kaugele kõrvale on viidud. Nieländeri emand pidas, nagu mitmed teised köstriprouad, jõukamatele talutütardele “saksakooli”. Püsivaid suhteid nende saksikutega aga vanematel siiski ei kujunenud. Mõned neist, samuti nagu isapoolsed linnadesse siirdunud sugulased, pidasid end pärissakslasteks ja seega paremaiks kui mu poolsaksa vanemad; teised, nagu Nieländer, jäid vanaks ja kadusid, või asusid linna ja võõrdusid. Samal ajal olid ema-isa läbikäimises, ja seda järjest tihedamalt, taluperemeeste ja teadlike eestlastega.

Kõnelemata lähimaist naabreist, Pikamäe talu pererahvast Liblikaist ja Pärnu talu Neufelditest (hiljem Puusempidest), olid headeks tuttavateks kuni oma surmani Pärtelpoegade pere Kärksis Tabivere ligidal. Heas läbisaamises olid vanemad Palamuse kooliõpetaja Roosega, kes ka pärast eemaleasumist Ehaveret külastas. Ja lõpuks nimetan veel Varbevere kaupmeest, endist kooliõpetajat Meid, kes oli mu venna ristiisaks ja kes veel vanas eas vabatahtlikult Eesti Vabadussõjast osa võttis. Ja veel meenub mulle Luua mõisa valitseja Rudolf Laur, näitleja Hugo Lauri vend, keda isa hindas hea põllumehena ja kes ka pärast isa surma ema meeles pidas. Emal oli mõningaid tuttavaid Tartus. Neist käisid mõned meil maal või siis külastas ema neid linnas. Tuleb veel öelda, et isa saksapäraseid suhteid soosis ka Luua “landraat”, kelle soovitusel isa oli ajuti Deutscher Verein’i liikmeks ja kes tal samuti soovitas tellida Tartu saksa ajalehte Nordlivländische Zeitung. Sajandi algul püüdsid nimelt balti mõisnikud saksa või saksikut väikekodanlust Verein’i kaudu endaga kaasa tõmmata ning oma mõju alla saada. Isa tellis aga samal ajal ka “Postimeest” ja jälgis üldse oma aja poliitikat, kuigi ise poliitilist laadi tegevusest osa ei võtnud. Mäletan arutlusi ja vaidlusi, mis isal oli teiste seas Maarja-Magdaleena köstri Sõbraga, kui see juhtus meil veskil käima.

Ema oli usklik. Ta käis või õigemini sõitis koos isaga kirikusse – mitte just sageli, aga muidugi suurtel pühadel. Ta laulis (nagu isalgi, oli tal lauljaandi) pühapäeviti, aga ka koduste kergemate toimetuste ajal meelsasti vaimulikke laule. Usulisi liialdusi ta põlgas, eriti kui need seisnesid vaid väliste kommete täitmises või olid koguni silmakirjalikud. Meile, lastele, õpetas ta lühikesi palveid, mida me magama minnes või üles tõustes, samuti lauda istudes ja söömist lõpetades pidime alati lugema. Juba varakult jutustas või luges ta meile piiblilugusid. Ema ja isa läbisaamine oli üldiselt sobiv ja hea. Oma vaadetelt olid nad suuremalt jaolt üksmeelel või leppisid kokku. Ainult ühes asjas oli pidevalt lahkuminekuid. Ema pidas tarvilikuks, et ta lapsed, eriti tütred, samuti nagu ta ise, hästi riides käiksid. Kui me, lapsed, juba mitmekesi kooliikka olime jõudnud ja suuremaks kasvasime, nõudis see talt muidugi tublisti kulusid. Isa pidas neid liiga suurteks ja leidis, et ema raiskab raha, mida oleks vaja mujal majapidamises. Sõnelemised selle üle maksid emale nii mõnegi peatäie nuttu. Ta oli aga selles küsimuses visa ja toimetas endiselt. Ta nuumas ja müüs sigu, korjas ja müüs mune ja mett, ning ehtis lapsi.

Laste kasvatamisel ja nende eest hoolitsemisel oli emale suureks abiks tädi Emilie, kes pärast seda, kui ta enda perekonnaelu õnnetult purunes, meie päris-perekonnaliikmeks kujunes. Ta oli abielus Kuremaa vallakirjutaja Voldemar Laursoniga. Selle esimeseks naiseks oli mu isapoolne tädi Agathe, kes aga esimese tütre sünnitamise järel suri. Tütar, kellele pandi ema järgi nimeks Agathe, kasvas üles oma vanavanemate peres Eerikvere külas, hiljem Tartus. Esimese naise surma järel abiellus Voldemar ema õe Emiliega, kellega nad ka paar aastat õnnelikult elasid. Siis aga oli mees, kes oli loomult toretsev ja püüdis elada üle oma tulude, võltsinud mingi obligatsiooni enda kasuks, mispärast ta järsku põgenes Venemaale ega andnud endast enam teateid. Tädi jäi maha kahe pojaga, kellest üks, Herbert, oli vaid aastane, ja teine alles sündinud. Herbert suri ka üsna peatselt ja tema kirstupanekul ristiti teine poeg, Arved. Tädi äi ja ämm said Voldemarist aeg-ajalt teada oma samuti Venemaal elava teise poja, mõisavalitseja Heinrichi kaudu. Nad kartsid põhjendatult, et tädi ei jõua saladust pidada, tema mees aga ei lasknud enesest midagi kuulda. Oma suures õnnetuses ja meeleheites tegi tädi seepärast äiale-ämmale etteheiteid ja lausus mõtlematusigi, mis nende endise hea vahekorra külmaks tegi. Kuigi tädi ja ka meie pere vahetevahel vanade Laursonide kodu Eerikveres ja hiljem Tartuski külastas, võib öelda, et meie suhted tädi äia-ämmaga ja seega ka nende juures kasvava täditütre Agathega kujunesid ja jäidki ametlikeks.

Mehe lahkumise järel asus tädi tagasi oma vanemate juurde Tartusse, kus ta elatas end ja osalt ka oma töövõimetuks jäänud vanemaid õmblejana. Ajuti, eriti iga aasta suvekuudel, elas ta oma poja Arvediga meil Ehaveres. Ta abistas ema kodustes töödes ja eriti õmblemises. Võib öelda, et suurem osa meie laste kergematest suvistest riietest oli tädi kätetöö. Ema õmbles vahetevahel ka, aga see töö talle üldiselt “ei istunud”, ta kudus parema meelega sukki ja kindaid. Tädil oli rohkem kannatust kui emal. Kui näiteks meie, lapsed, kas haigetena või muul põhjusel unetud olime ja kisa tegime, läks ema kangesti kärsituks ja andis meid tädile hoida. Tädi oli loomult siiski veidi ennatu ja tol põhjusel juhtus tal ikka ja jälle äpardusi, aga tal oli ka see hea omadus, et ta oma õnnetused võrdlemisi kergesti unustas. Ta oli kõigele läbielatule vaatamata rõõmus ja tegi meie, lastega, vallatuid tempe, mispärast me temasse väga kiindunud olime. Me oleme talle üldse palju tänu võlgu, sest hiljem koolis käies ja linnas tema juures elades olime suurema osa oma noorusaastaist tema hoole all. Et tädi enda tulud olid väiksed, abistas ema teda ja ta poja kasvatamist aineliselt. Hiljem, kui kõik me, lapsed, tädi juurde elama asusime, jäi tädi juba täielikult isa-ema ülal pidada, ja ma ei ole kuulnud, et selles küsimuses mu vanemate vahel oleks kunagi olnud lahkarvamusi.

Mina sündisin 2. märtsil ehk 18. veebruaril v.k.j. 1900, õde Alice sündis 5. juulil ehk 22. juunil 1902, vend Edgar sündis 12. septembril ehk 30. augustil 1905 ja õde Ellen 9. septembril ehk 27. augustil 1907. Mu esimesed mälestused ulatuvad, nagu tavaliselt, tagasi aega, kus olin kolmeaastane. Need on mõned erakorralised sündmused, mis hämaralt meelde on jäänud, nagu Ehavere veski ja elumaja põlemine, mõni külaskäik jms. Nii mäletan veidi emaga tehtud külaskäiku tädi Emilie juurde Palamusele. Peamised üksikasjad sellest aga pärinevad tädi hilisemast jutustusest, kes rääkis, et minu väsimuse pärast oli ema jätnud mu ööseks tema juurde. Ärganud hommikul ja kuulnud, et “mammi” (nagu me, lapsed, varem ema nimetasime) on ära läinud, olin vastanud: “No siis võib vanduda!”, ja hakanud vanduma “kuradeid” ja “kuradi-kuradeid”. See oli ilmselt vabanemistunne kodusest korrasundusest, mis siin seda enam esile purskus, et tädi ja tädimees sellist “vahvust” kiitsid. Meie kodune kasvatus ei olnud just range, aga sellel olid siiski oma kindlad nõuded ja piirid, millest me üle astuda ei tohtinud. Üks neist oli muidugi vandumiskeeld. Et me muidki “hirmsaid” rumalaid sõnu ei õpiks, ei lubatud meil mängida naabri maaderentniku lastega. Aga just nende seas oli meil omavanuseid, kellega heal meelel tahtsime seltsida. Pidime neist nii mõnigi kord ühel või teisel ettekäändel ärakutsutuina kurvalt lahkuma. Toas saime siis riielda ja mõnikord isegi tutistada. Kui juba karistustest jutt on, siis olid teisteks karistamisviisideks meie peres nurgasseismine ja pahemal juhul peened kasevitsad, mis selleks alati söögitoas ühe pildi taga varuks olid. Niipalju kui mäletan, oli karistamispõhjuseks teiste seas see, et kippusin oma õdedele ja vennale liiga tegema. Seda juhtus iseäranis Alice’iga; teised olid minust juba niipalju väiksemad, et eriti kõnesse ei tulnud. Raskemad karistamised järgnesid valetamise või salgamise eest, ja sedagi juhtus mõnikord. Olin loomult aravõitu poiss ja seepärast kippusin ühe või teise keelatud ettevõtte järel otsima pääsu hädavales või salgamises. See aga paljastus ikka ja ma sain siis nuhelda, mis pidi küll kasvatama ausust, aga muidugi ei edendanud julgust. Mäletan, et kord, kui teised olid lõunal, olin läinud kuskile eemale jõekaldale hulkuma. See aga oli keelatud, sest võis jõkke kukkuda. Kui siis kuulsin, et mind hüüti, hiilisin tuppa ja peitsin end ema kummuti varju nurka. Ehkki teadsin, et mind ainult riidlemine ähvardab, kartsin seda niivõrd, et ei julgenud tükil ajal oma peiduurkast välja tulla. Ema, isa ja tädi olid mind juba päris meeleheitel hüüdnud ja otsinud, enne kui end viimaks neile söandasin näidata.

Nagu juba ütlesin, oli meie peres ikka midagi ehitamisel või parandamisel. Viibisin seepärast tihti töötoas seda vahtimas ja loomulikult püüdsin ka ise oma oskust mööda midagi klopsida. Olin alles paariaastane, kui mulle kingiti väike höövel, hiljem ka saag ja haamer. Kogusin endale töötoas mahalangenud kloppe ja lauaotsi ning ehitasin maju ja kujutletud masinaid või riistu. Aegamööda hakkasid mu tööd järjest rohkem naelu nõudma, mispärast isalt nende raiskamise pärast etteheiteid sain. Tagajärjeks oli, et hakkasin üht-teist tööd tegema kuskil nurga taga. Hiljem, kui olin juba 11–12-aastane ja koolis käisin, ostsin emalt saadud 10 kopika eest endale Tartu “täiturult” peotäie poolroostetanud naelu ja sain nende poolest siis “iseseisvaks”.

Esimese ja ka ainsa masina, mis mingil määral võiks seda nime kanda, tegin, kui olin 7-aastane. Naabril töötas parajasti hobustega ringiaetav rehepeksumasin ja naabripoisid olid karjas käies katsunud selle järgi mingit mängumasinat valmistada. Nad olid osavad igasuguseid asju nikerdama, sest karjas oli neil liigesnuga alaliseks seltsiliseks. Kui nad mulle nüüd oma uusimat kätetööd näitasid, leidsin, et see oli tõelise peksumasinaga väga vähe sarnane ja et see mingit vilja ei saanud peksta. Hakkasin siis ise peksumasinat ehitama, mis tõelist viljapeksjat püüdis jäljendada. Naelutasin kokku väikse kasti ja ajasin sellest läbi puuvõlli. Võllile kinnitasin kaks lauast lõigatud rattakest. Neile painutasin tüki plekki, millele olin löönud naelaga tihedalt auke. Nii sain välispinnalt krassilise trumli. Trumli vastu kinnitasin kastile samal viisil krassiliseks tehtud plekitüki ja masin oligi valmis. Kui siis trumlit ringi ajasin ja masinasse odrapäid lasksin, purustas see terad lahti. Kutsusin naabripoisid vaatama ja kui töötoas oma masina seal liikuva jõurattaga käima panin, olid nad nõus, et mu masin on tõeline peksumasin. Olin oma saavutuse üle uhke ja vaimustatud, et olin vanematest poistest ette jõudnud – mis sest, et neil ju peale noa teised riistad puudusid ja nende võimalused väga piiratud olid. Püüdsin ka järgnevail aastail samasuguseid peksumasinaid ehitada ja edasi täiendada. Veel 12–13-aastaselt tegelesin sellega ja joonistasin enne suvevaheajale minekut linnas ehitatava rehemasina plaani, mis oli varustatud puistajate, sõela ja “tuulispasaga”. Selle plaan on mul vist kuskil raamatu vahel alleski.

Püüdsin veel teisigi masinaid ehitada, sealhulgas veskit, mis mul ju iga päev silma ees oli. Katsusin või plaanitsesin ehitada veskist kiiresti välja voolavale jõele mingit vesiratast, samuti teha suuremast plekk-kastist paati, jne. Aga kõik need ettevõtted äpardusid kas materjalide või oskuste puudusel või jäid lihtsalt kavatsusteks. Ega ma kalli raha eest ostetud laudu võinud kasutada, vaid ainult töö juures mahalangenud lauaotsi, pakk- ja naelakaste, ja see tõmbas paljudele plaanidele piirid. Oskuste poolest sain ainult väga vähe õpetust ja abi isalt või teistelt meistritelt. Isa oleks seda kahtlemata rohkem andnud, aga kuna ta mõnda mu kavatsust heaks ei kiitnud, ei söandanud ma temalt nõu küsida, vaid haudusin oma ettevõtteid omaette ja püüdsin ise toime tulla. Mul ei olnud ka kätes sellist kuldset osavust, nagu seda oli näiteks vend Edgaril, kelle käes edenes iseäranis metallitöö, milles ma koguni saamatu olin. Kõik, mis ma valmistasin – oli see mõni pink, kast või muu asi –, oli enamasti kuidagi vildakas või vähemalt karvane. Mu tööoskused ja teadmised piirdusid peamiselt sellega, mida ma täiskasvanute tegevust jälgides olin tähele pannud ja mida siis omaette katsetasin; seepärast ei olnud seda palju.

Vahtimiseks ja jälgimiseks oli aga küllalt nii töötoas kui veskis ja “villavabrikus”. Viimastesse ei tohtinud ma küll minna kartusest, et kuhugi vahele võiksin sattuda. Aga parajal juhul püüdsin ikka kas või ainult üle ukse vahtida, mida ja kuidas seal toimetatakse. Ja siis oli muidugi pärimist ja seletamist, iseäranis kui seal töötas mõni poisikesele sõbralik mees. Sellisena on mulle meelde jäänud ketraja Babich – pikkade paksude vurrudega heasüdamlik mees, kes ema sellega pahandas, et minuga mitte üksnes head juttu ei ajanud, vaid vahel isegi suudelda püüdis. Ta oli Poolas õppinud ja töötanud, võib-olla isegi sünnilt poolakas. Pidasin sõprust ka tema järglastega, kelle nimesid aga enam ei mäleta. Olin vist 6-aastane, kui olin julgenud minna “villavabrikusse” ja ajanud, käed püksitaskus, juttu ketrajaga, hoides ühe jala suurt varvast ketrusmasina rööpme otsal. Ei pannud “välja sõitvat” ketrusmasinat tähele, kui järsku tundsin, et varvas jääb rööpme ja pealetuleva ratta vahele. Kisendasin, mis jõudsin, ega tulnud meelde varvast lihtsalt vahelt ära tõmmata. Ketraja lükkas masina tagasi, pealegi oli see juba oma sõidus peatunud, nii et viga ma õieti ei saanud. Kisa peale olid teisel korrusel olevast toast muidugi isa ja ema ehmunult kohe paigal. Asi lõppes õnnelikult, aga on mul hästi meeles ainsa korrana, kus mind ähvardas masina vahele jäämine.

Möldritest püsib mu silme ees pikaldase, suurekasvulise ning heatahtliku Ludvi Auna kuju. Temaga oli mul väikse poisina samuti hea läbisaamine. Ta oli meie peres muuseas selle poolest meelde jäänud, et kord vesiväravat kinni tallates koos väravaga vette kukkus ja siis veevoolus, värav ees, tema järel, vahutavasse liiasilma auku kadus. Ema oli juhtumit näinud ja ehmatuses kohale jooksnud, aga juba oli Ludvi pikkamisi kaldale roninud. Ema küsimusele, kas ta haiget sai, oli ta vaid käega löönud ja veidi ägisenud. Teistest möldritest meenub veel nüri habeme ja pikkade vurrudega Käpa. Ta oli, nagu Aungi, tuletõrje- ehk pritsimeeste seltsi liige, aga peale selle ka kirglik jahimees ning ühtlasi viinamees ja seega siis ka hea jutumees. Ta mitte üksnes ei käinud püssiga metsas hiilimas, vaid tegi ka lõkse ja püüdis tuhkruid ning muid loomi. Tal oli lugusid oma kordaminekutest, aga nagu vist kõigil jahimeestel, veel rohkem oma äpardustest. Kui aga Palamusel mõni pritsimeeste pidu oli, ei puudunud ta sealt. Tagasi tuli ta aga enamasti üsna väsinult. Ja kui siis juhtus sügiseti mõni pime ja vihmane öö peole järgnema, kuivas ta paksult porine munder järgmisel päeval aia peal ja ta ise jutustas hirmulugusid sellest, kui kaugele ta teelt oli eksinud ja kui mitu korda kukkunud.

Alice’ist õega mängisime tavalisi lastemänge. Suvel kärutasime mäealuselt teelt liiva ja ehitasime maju, lautu jms. Kulutasin aastate jooksul mitu linnast toodud üherattalist käru läbi. Talvel ehitasime toas toolidest ronge ja rääkisime imelikke sõnu, mis pidi konduktori vene keel olema. Samadest toolidest ehitasime maju ja mängisime poodi. Vahel käisime kelgutamas ja saunatagusest mäest alla laskmas. Õppisin mõnda ka poistelt, kes kraasimasinatel õpipoistena töötasid. Nad valmistasid mulle sindlist vibupüssi, millel nool sindli soonde asetati. Nende eeskujul valmistasin endale karke, kahe teiba külge naelutatud klopiga, mille varal püüdsin õuel või teel pikkade sammudega käia. Nendega koos harjutasin ka “ratta viskamist”.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.

Eesti Päevaleht

Nimi
Kommenteerimistingimused
Karikatuurid