KATKEND: Esimene peatükk Uno Mereste mälestusteraamatust “Toimunust ja kaasaelatust 1”

SE & JS, 2003

KONTRAMI SAUNAST KOOLIPINKI

Suvistepühalaps

Tean juba väga väikesest peale, et olen sündinud suvistepühade ehk nelipühi esimesel pühal. Nelipühad on liikuvad pühad. Ei mäleta ainsatki korda, millal 27. mai, minu kalendrisünnipäev, oleks langenud kokku nende kevadiste pühadega. Ent esimene nelipühipäev on alati pühapäeval. Seega oli siis mu sünnipäev kahekordsel pühal.

Kuni mu vanemad elasid, peeti esimesel suvistepühal ka minu mitteametlikku sünnipäeva ehk midagi soomlaste nimepäeva taolist. Nônda on mul olnud paraja vahega ikka nagu kaks sünnipäeva järjepanu. See on olnud tore.

Suvistepühi, millal värsked lôhnavad kased tuppa toodi, olen pidanud alati "oma" pühadeks. Mind on nimetatud väikese pôngerjana pühadelapseks vôi nelipühilapseks, nii nagu isal-emal, vanematel vendadel vôi teistel mind meelitada tahtnud sugulastel parajasti pähe tuli. See on heitnud mingi ônnekreemika valguse üle minu lapsepôlve, millesse kuulus palju ülimalt heasoovlikke inimesi. Mulle on alati tundunud, et lapsepôlv, see oli suur hulk sôbralikke ja hellitavaid sugulasi ja perekonnatuttavaid tädisid-onusid, omaenda vanematest ja vendadest rääkimata.

Kahekümnendate aastate Eestis peeti suvistepühi tervelt kolm päeva. Nende päevade jooksul olid kauplused suletud, ei käidud tööl ega ilmunud ka ajalehed. Meie peres säilitati kaua minu sündimise päevale eelnenud päeval ilmunud "Päevalehte" kuupäevaga - laupäev 26. mai l928. Järgmine leht ilmus alles kolmapäeval 30. mail! Vôib-olla seepärast, et tervelt kolmel järgmisel päeval lehte ei ilmunud, see esialgselt säiliski. Hiljem säilitati seda kui minu sünnipäevaga seotud reliikviat.

Vaatasin sellest vanast ajalehenumbrist omal ajal pilte ja esiküljel kirendavate kuulutuste, peamiselt kinokuulutuste suuri tähti, mida ma veel lugeda ei osanud. Leht oli alles veel sôjapäevilgi, kui käisin juba keskkoolis. Lugesin siis sellest, et päeva suursündmuseks, mis köitis kogu tsiviliseeritud maailma meeli, oli Itaalia kindrali Umberto Nobile juhtimisel pôhjanabale korraldatud uurimisekspeditsiooni kaotsijäämine. Nobile juhitavat ôhulaeva, nagu tema dirižaablit "Italia" ajalehes nimetati, oodati tagasi 24. ja 25. mai vaheliseks keskööks. 26. maiks ta aga veel tagasi ei olnud. Ei olnud mingisuguseid teateid ka veel 27. mail ja veel paljudel sellele järgnenud päevadel. Kogu maailm muretses polaarlendurite ja uurimisrühma teadlaste saatuse pärast, kes lôpuks siiski leiti ja umbes kuu aega hiljem päästeti.

Nagu emalt kuulsin, elati meie peres Itaalia polaaruurijate saatusele neil päevil südamest kaasa. Teated Nobile meeskonna kohta - on nad ikka veel elus või hukkunud, leitakse nad vôi ei - olnud pidevaks jutuaineks nii kodus kui ka doktor Krulli sünnitushaiglas Tallinna südalinnas, kus ma ilmale tulin. Sellest räägitud vahetpidamata, kuni uurimisretkest osavôtjate saatus lõpuks selgus.

Nobile dirižaabel hävis pôhjanaba lumetormis. Minu sündimise hommikul sadas Tallinnas maha paks lumi, mis sel aastaajal - suvistepühadel on kaskedel juba suured lehed – on suhteliselt haruldane. Ema meenutas sageli, et kella kümne ajal tulnud ôde Järve tema juurde palatisse ja ütelnud, et hommikul olnud kôik tänavad ja katused värskelt sadanud lumest valged, mis küll kohe sulama hakanud. Sel päeval olid itaallased, nagu hiljem teatavaks sai, oma ôhulaevast juba lahti ja veetsid teist päeva jäähädalistena lumetuisus.

Sündmuste arengus võib täheldada vahel teatavat sümmeetriat, mida vôib tagantjärele (kui seda väga tahetakse) lugeda omamoodi endeks teiste, palju hiljem toimuvate sündmuste kujunemisele. Sôja ajal, kui veetsin vahel öid mõnes pommivarjendis ja poolunisena otsisin ajaviidet môtetega mänglemises, tundus mulle, et minu ilmaletulekut ja Nobile ekspeditsiooni lugu vôiks hea tahtmise juures omavahel siduda; pealegi veel minule küllaltki optimistlikus vaimus. Nii traagiliseks kui Nobile ekspeditsiooni saatus ka kujuneda ei ähvardanud, ja nii raske kui neil seal pôhjanaba lähedastel jääväljadel külmas ja tuisus ka polnud, lôppes kôik siiski ônnelikult. Tegin sellest omaenda tarbeks teadlikult meelevaldse järelduse, et vôib-olla lôpevad needki sündmused, mille tahtmatuks osaliseks ma neil pommitamisöödel olin, niisama ônnelikult kui maailma avalikkust minu esimese elukuu jooksul kaasa elama sundinud sündmused Pôhjanaba jääkôrbedes. Pealegi võisin mõelda, et olgu selles keldrivarjendis, kus ma parajasti olin, nii ebamugav kui tahes, seal oli kindlasti parem, tuulevarine ja veidigi soojem, kui kusagil lagedal jääväljal ja lumetuisus.

Vajasin neil küllaltki troostitutel öödel nähtavasti väga niisuguseid môtteid ja mul on hea meel, et oskasin neid enda jaoks ôigel ajal välja môtelda.

Alraune ja Barbarus

Sõjapäevil läks see kaua säilitatud "Päevaleht" kaotsi. Selle esiküljelt on mulle mällu sööbinud suurtähtedega trükitud sõna ALRAUNE, mille tähendus, kui ma kunagi seda olengi teadnud, oli ammu meelest läinud. Teel raamatukokku, kus seda lehte nüüd uuesti vaadata tahtsin, meenus, et ju see oli mõni sõna kinokuulutustest. Nii oligi. Tolleaegse esinduskino "Gloria-Palace" küllaltki suurel, ent siiski mitte poolt lehekülge katvas (nagu mulle mu mälestustes tundunud oli) kuulutuses on naise joonisportree ja mitte ainult filmi nimi, vaid ka selle lühikirjeldus

“ALRAUNE – POODU JA LANGENU TÜTAR. Kunsti meistriteos! Suurim sensatsioon! Uusim löökfilm!. Pôrutaw draama 10 jaos. Hans Heinz Ewersi maailmakuulsa romaani järgi. Peaosades Brigitta Helm..."

Järgnevast tekstist selgub, et filmi peategelast oleks tänapäeval nimetatud katseklaasilapseks. Oleksin pidanud seda tähele panema, kui ma keskkoolipoisina seda lehte viimati lugesin. Aga nähtavasti oli tollal palju muudki tähele panna. Lugesin nüüd seda teksti nagu esimest korda:

"Alraune... kunstlikult, professor Brinkeni teaduslikkudel saavutustel, wanemateta maailma sündinud. See nais-deemon ingli näol, môistatuslik, muutlik wôrgutaja, südametu ja himur, pôletaw oma kirgede tulega kôiki oma teele sattuwaid mehi, kandes magusat hukatusmürki oma painduwates sülelustes, kellelegi armu heitmata, isegi... oma loojale..."

Miks mulle see nimi mälestustes nii oluline ja tähenduslik tundus, selle kohta ei oska küll midagi arvata. Nüüd tundub mulle hoopis tähenduslikum või lihtsalt huvitavam teise tolleaegse levinuma lehe "Waba Maa" kirjandusleheküljel selsamal päeval avaldatud arvustus ühe J. Barbaruse luuletuse kohta. Isa jutu järgi olevat loetudki neil aegadel meie peres pemiselt “Waba Maad”. Miks just “Päevalehe” numbrit aastakümneid säilitati, selle kohta pole mingit seletust.

"Loomingu" järjekordse numbri ilmumise puhul avaldatud Eduard Laamanni kriitilises kirjutises sedastatakse kõigepealt, et ajakirja uus number

“...algab esimesel, chef d'oeuvre kohal Pärnu suure ilmaluuletaja J. Barbaruse wärssidega kogust "E.W.R." ja mottoga: "Me isamaa - on pisarate, nälja kisamaa"".

Järgneb pikem tsitaat Barbaruse luuletusest. Tsitaadi viimane rida sisaldab luuletaja tunnistuse "Jään mina Wabariigi uskmatumaks Toomaks". Sellele järgneb kommentaar:

"Ja nõnda edasi, 3 lehekülge wärsse, iga wärss 40 marka sama wabariigi raha. / Muidugi on J. Barbarus oma ümmarguse pursui-karikatuuri kujuga ja rasvasse uppuvate pilusilmadega kôige asjatundlikum, et Montmartre kôrtsist tulles kodumaa näljast luuletada ning riigirahaga ülalpeetav ajakiri on ka kôige sündsam koht tema mônituswemmalwärsside trükkimiseks ja soolaselt tasumiseks. Sest E.W.R., tôbras, kannatab ju palju."

Kokkusattumisest enda sündimise ja J.Barbaruse deklaratsioonide vahel "Wabariigi uskmatumaks Toomaks" jääda ei teadnud ma varem midagi, rääkimata tema värsside kohta avaldatud ajakriitikast. Algkoolipäevil meeldisid mulle väga mitmed Barbaruse luuletused eriti kogust “Geomeetriline inimene”. Pidasin teda üheks oma lemmikluuletajaks. Mõningaid tema värsse tean sellest ajast kuni tänaseni peast. Tema hilisem poliitikuroll hakkas aga peagi varjutama minus ja arvatavasti ka paljudes teistes muljet sellest, mis tema loomingus kunagi oli sümpaatiat tekitanud.

Mõistan küll, et inimese tegevust kirjaniku, kunstniku või teadlasena tuleb püüda hoida lahus tema muust tegevusest ja nii seda kui teist ka eraldi hinnata, aga seda hakkasin mõistma alles hiljem. Vahepeal möödus pikki aastaid, millal ma seda ei suutnud ega suutnud seetõttu ka endale seletada, miks mõned tema värsid mulle kunagi nii kangesti meeldisid. Kontrollimiseks kordasin neid endale ikka ja jälle uuesti, mistõttu nad mulle veel rohkem mällu sööbisid. Tõele au andes ei leidnud ma neis värssides ka sellisel kontroll-lugemisel midagi põlastamisväärset, ehkki tema kõned, mis ajalehtedes ära trükiti, äratasid lapselegi läbinähtavate valede ja vassimistega lausa tülgastust. See kandus tahes-tahtmata ka tema isikule ja selle kaudu ka loomingule..

Nüüd on teada, missugust osa "ilmaluuletaja" J. Barbarus mitmetel eesti rahvale eluliselt olulistel hetkedel täitis, millega see kôik lôppes ja kuidas lôppes tema endagi elu. Tema neil päevil avaldatud luuledeklaratsioonides tundub tagantjärele vaadates sisalduvat mõndagi endelist mitmete järgnevate aastakümnete kohta, mis moodustasid suurema osa minu elust, tegelikult peaaegu kogu minu elu.

Sündisin, kui Esimesest maailmasôjast oli möödunud juba terve kümnend. Olin omamoodi sügava rahuaja laps. Ent selles rahuajas töötasid ja lôid oma teoseid mõnedki tunnustatud loovisikud, kes pôlates seda rahu, valmistasid hoolikalt ette pinda rahva kallal sooritatavateks massilisteks kuritegudeks. Mida siin aitab püüda rôhutada asja subjektiivset külge, et need loovisikud esinesid sageli sõnakate avaldustega rahu ja rahvaste sõpruse kaitseks või et nad tegelikult ei teadnud, mis see endaga kaasa toob. Sest tegelikult nad ju teadsid!

Sündisin seega petliku rahu ajal, millal sellesse rahusse naiivselt uskuvate rahvaste üle heitis nende teadmata juba ammu läheneva poliitilise lausvale, terrori- ja môrvalainete must vari. Sündisin ajal, millal puhta kirjanduse sildi all tehti salakavalalt oskuslikku poliitilist propagandat. J. Barbaruse luules hinnati ju kôigi tolleaegsete hindajate kinnitust mööda eeskätt täiuslikku kunstilist vormi, mida kunstis eeskätt hinnata tulebki. Kas J. Barbarus ka ise kõiges ja alati eeskätt vormi hindas ja ainult seda taotleski, on eri küsimus. Mida ta ise enda ja oma taotluste kohta ütelnud-kirjutanud või mida kirjutasid tema lihtsameelsed kriitikud ja hindajad, sel ei ole tollele küsimusele vastuse leidmisel mingit tähtsust.

40 marka värsirea eest vôis tunduda kôrge honorarina Eduard Laamannile, kes oli ajalehearvustajana kindlasti hästi kursis, missugused olid neil aastail tavalised luulehonorarid. Ent kindlasti ei osanud ta ära arvata, millega ja kui palju maksavad Barbarusele tema teenete tôelised hindajad; need, kes juba tollal valmistasid J.Barbarust täitma vabariigi suhtes Juudas Iskarioti rolli ega keelanud talle oma kukrust hõbeseekleid.

Isaga tööle ja sauna

Esimesed mälestused isast on varased hommikutunnid, millal ema mind veel pisut magama keelitas, kuni isa on tööle saadetud ja tal aega on mind riidesse panna. Olin siiski alatasa väga vara üleval ja tahtsin kangekaelselt isaga koos tööle minna. Isa suhtus minu soovi arusaavalt ja soosivalt, andis ainult nôu tulla mitte kohe täna, vaid homme. See lohutas mind oivaliselt. Isa lahkudes jäingi taas rahumeeli magama magusa teadmisega, et juba homme lähengi temaga kaasa.

Hiljem sai sellest perekondliku nalja taoline keeldumisvorm. Kui keegi meist polnud millegagi nôus, ei väljendatud seda mitte sugugi alati otsese keeldumisega. Naeratuse saatel öeldi, et ja-jah seda küll, ent mitte täna, homme aga küll, kui olud on muutunud, pole nii kiire või on rohkem raha. Homme omandas laiemas, optimistlikus valguses nähtud kaugema tuleviku tähenduse. Ent sama hästi vôis see tähendada ka tulevikku, mis vôib-olla vôi isegi päris kindlasti kunagi ei saabugi.

Isa töötas Lasnamäe nôlval asuvas tselluloosivabrikus, mida rahvas erilise suveräänsusega veidi suupärasemaks moonutatult selooseks kutsus. Isa oli müürsepp. Tal oli palju sôpru, keda ma täie enesestmôistetavusega pidasin ka enda sôpradeks. Nende seas tundus mulle kôige lähedasemana üks vabriku öövahtidest, kellel oli tohutu suur, piiritult hea ja lapsi armastav bernhardiiner. Ratsutasin tema seljas. Hoidsin kinni ta kaelarihmast. Püsisin tema laial turjal raskusteta ja hirmuta. Tundsin, kuidas ta nimme väga ettevaatlikult astus, et ma seljast maha ei kukuks. Tänu sellele tutvusele kandsin kaua endas teadmist, et bernhardiinerid on kôik eranditult väga head, kuni alles aastakümneid hiljem sain oma ebameeldivaks üllatuseks teada, et paljud bernhardiinerid olevat väga kurjad.

Müürsepaameti oli isa ôppinud juba perekonnainimesena. Ema rääkis, kuidas isa tulnud esimestel kuudel mornilt koju, südames kuri kahtlus, kas temast ikka korralikku müürseppa saab. Ent see kôik oli neiks aegadeks, millal ärkas minu mälestuste talletamise vôime, juba kauge minevik. Minu mälus püsib isa algusest peale oma tööoskusele ja töötamisvôimele uhke meistermehena, kes avaldas keskusteludes alatasa arvamust, et olgu ajad kui halvad tahes, ôige töömees leiab alati tööd. Ta armastas rôhutada, et isegi kôige kurjema tööpuuduse aegadel pole tema olnud ainsatki päeva tööta.

Käisin isaga seloose saunas. Mulle meeldis isaga palju rohkem saunas käia kui emaga, sest isa istudes saunalava ülemistel astmetel, kus laial häälel sôprade keskis juttu aeti vôi vastastikku üksteist viheldi, vôisin mina lava alumisel astmel tunda ennast niisama täieôigusliku ja iseseisva saunalisena kui kôik täiskasvanudki. Tajusin seda iseseisvust peamiselt sel kujul, et vôisin veega mängida nagu süda lustis.

Polgu tänava naistesaunas, kuhu ema mind endaga kaasa vôttis, see ei ônnestunud. Seal olin pideva tähelepanu keskmes. Pidin aina pead pesema, keha seebitama, jalgu soojas vees hoidma ja tegema jumal teab veel mida. Ka oli selles avalikus saunas ruumi alati kole vähe. Seloose saunas, mis oli küll palju väiksem, oli palju ôdusam. Ja kuna seal käisid ainult selle tehase mehed, kes kôik üksteist tundsid, oli seal väga kodune. Vôisin tundide kaupa kuulata meeste juttu, millest ma ei mäleta praegu muidugi enam midagi ja tôenäoliselt ei saagi mäletada, sest vaevalt ma seda üldse môistsin, mida seal omavahel räägiti. Meelde on aga sööbinud see meestejutu meeleolu, milles need saunatunnid möödusid.

Naerupahvakud, leiliviskamise sahmakad, mônusalt elurôômus ägamine vihtlemise sabinas - kôik see värskete kaselehtede lôhnas ja erilises saunakajas. Mina mônda puuparti saunakapas ujutamas, minu noor ja atleetlikult muskliline isa teiste samasuguste elurôômust ja naljavaimust pakatavate meeste killas alasti leiliaurus üksteist küll tôsimeeli, küll naljatamisi vihtadega sahmimas. Olen seda pilti hiljem korduvalt selgelt silme ees näinud, eriti paaril järgmisel aastal pärast isa surma. Lôin tema pahkliku kadakakepi, millega ta viimasel eluaastal juba vana mehena vahel kôndis, kodusauna pesemisruumi seinale. Seal see meenutab mulle isa, ent väga harva vana mehena, kellena ta sellele kepile toetus; enamasti hoopis noorena, mil ma temaga, tema suurest ja karedast nimetissôrmest mineku- ja tulekuteel kinni hoides, saunas käisin.

Aeg möödus saunas märkamatult. Kodus kuulsime ema suust aina sama: kuidas vôib ometi nii kaua saunas vedeleda! Vahetasime siis isaga môistvaid salapilke ja mina püüdsin emale seletada, et mul polnud sugugi igav ja mida ma kôike seal tegin ja kuulsin.

Leeni vahetamata jäänud usk

Isa kutsus ema Leeniks. Samuti kutsusid teda kôik meil käivad sugulased ja tuttavad. Tegelikult oli ta nimi Helene ja neiupôlve perekonnanimi Jôgi. Tädi Halja hääldas ema nime Helene esisilbirôhulisena, peaaegu kôik teised venitasid selle kesksilpi, nii et nimest sai Heleene.

Mulle meeldis Helene rohkem kui Heleene ja püüdsin ema isegi nii nimetada, aga ema ütles, et oma lihast ema ei kôlba nimepidi kutsuda. See môjub vôôralt ja isegi pentsikult. Tuleb öelda lihtsalt ema, see on südamlikum ja rôhutab seda, kui lähedased me teineteisele oleme. Seda seletades tômbas ta mind enda sülle ja ma tajusin selgesti kui lähedased me olime. Sellega oli öeldu enam kui arusaadav, ent oleksin siiski tahtnud, et ema Heleneks, mitte Heleeneks kutsutakse. Ema enda arvates polnud sellel suurt vahet, kuidas teda keegi tolle ametliku nime järgi hüüab. Oma emale-vanaemale, niisamuti ka kõigile lapse- ja noorpõlvetuttavatele ja sõpradele olnud ta alati Leeni.

Ema juttudes oma vanematest esinesidki ainult tema ema ja vanaema. Oma isa polnud ta näinud. Isa olla surnud juba enne minu ema sündimist. Ta olnud môisa metsavaht. Läinud terve mehena hommikul oma uudismaale kände juurima, et pôldu juurde teha. Sealt polevat ta enam koju tulnud. Kui vanaema talle lôunat läinud viima, olnud ta ühe pooleldi maa seest välja juuritud kännumüraka kôrval surnult maas. See oligi tegelikult kôik, mida ema oma isast teadis. Ta oli seda kuulnud oma emalt ja jutustas mulle ümber. Nii sai sellest tema ema mälestusest minu mälestus.

Kui olin juba üliõpilane, ja oli põhjust arvata, et ma inimestevahelistest suhetest rohkem taipan, täiendas ema oma isamälestusi mitme olulise seigaga. Vanaema metsavahist mees oli surnud enne ema sündimist. Kurvastuseks nii palju varem, et Paide tollane praost ei olnud valmis uskuma, et minu ema on oma ema surnud mehe laps. Nii figureeriski tema dokumentides isanime kohal Leena tütar. Seega oli mu ema praosti arvamuse ja paberite järgi vallaslaps. Tõenäoliselt ta seda oligi, sest praosti arvamuses, et vanaema surnud mees ei olnud minu vanaisa, ei ole vist erilist põhjust kahelda.

Seega on mul oma emapoolse vanaisa kohta kaks käsitust: esimese käsituse kohaselt oli minu vanaisa vanaema Leena mees metsavaht Ants, teise ja realistlikuma käsituse kohaselt ma ei tea oma vanaisast midagi.

Ema oli tulnud Tallinna enne Esimest maailmasôda. Väiksena oli ta elanud Paide lähedal Seinapalu külas Paljaku talus ehk ka lihtsalt Paljakul, kus oli tema vanaema kodu. Hiljem elas ta emaga Paides, kus ta alustas juba väga varakult ka oma tööelu - oli mitmel pool köögitüdrukuks ja majateenijaks ja seejärel karskuse seltsi sööklas ettekandja.

Värvika peatüki tänapäevases môttes teismelise teenijatüdruku elus moodustas poolteist aastat Vändras šveitslasest juustuvalmistaja perekonnas toatüdrukuna töötamine. Tallinnas oli ta esialgu Kadriorus ühe vana kindraliproua koduabiline, seejärel lühikest aega ômblejaôpilane mütsitöökojas ja töötas veel mônel pool mujalgi, kuni abiellus ja jäi koju lapsi kasvatama, nagu see neil aastail ilma erilise haridusta naiste puhul tavaline oli.

Kuni abiellumiseni unistas ema aina sellest, et kooli edasi ôppima pääseda. Vändras oli ta kohaliku eraraamatukogu üks innukamaid lugejaid ja kulutas selle peale peaaegu kogu oma šveitslase perekonnas teenitud raha, sest iga raamatu lugemise eest tuli maksta. Vähe küll, ainult mõni kopikas, ent tema üliväikese palgaga võrreldes ja laenatud raamatute hulka arvestades oli see siiski palju.

Paides oli neil aastail kaks kooli, kuhu ta oleks tahtnud õppima minna. Saksa koolis oli kôrge ôppemaks, mida tema ema poleks suutnud maksta. Vene koolis ôppemaksu ei olnud, ent sinna pääsemine eeldanuks vene usku minekut. Vanaema arvates polevat see saanud kône allagi tulla. Ka emale endale tundunud usu vahetamine olevat niisugusel "omakasupüüdlikul" ajendil môeldamatu. Nônda tal jäigi kooli minemata ja tuli elu lôpuni leppida külakoolis omandatud napi kirjaoskusega.

Ma ei märganud ei oma vanaema ega ema juures kunagi mingit sügavamat kalduvust usklikkusele vôi üldse usuasjade arvestamist igapäevaelus. Seetôttu avaldasin vähemalt paar korda emale môtet, et ta oleks ju ikkagi vôinud vene usku minna, mis see nii ära ei oleks olnud. Ema ei vastanud sellele aga kunagi pikemalt. Lôi ainult käega ja ütles, et nii nad oma emaga tollal olevat môtelnud ja mine tea, kuidas see kôik oleks välja kukkunud, kas sellest usuvahetamisest ikkagi oleks piisanud.

Usklik olemata kahetses ta küll surmatunnini, et ei saanud rohkem koolis käia, mitte aga seda, et jäi endiselt luterlaseks ega läinud keisri usku.

Õe ja venna abiellumislugu

Isaisa Jaan Muskat oli vôetud môisnikuga pahuksisse mineku pärast Vene kroonusse, kui ta oli juba naisemees ja kahe lapse isa. Kui ta pärast viisteist aastat kestnud teenistust Paidesse tagasi tuli, oli ta naine surnud tiisikusse, lapsed aga juba varakult iseseisvateks inimesteks saanud.

Minu isa teeninud sellal hästi kaevude puurimise ja maaparandusega, tema ôde Pauliine aga olnud ômbleja juures ôpilaseks ja kah juba ise ennast elatada suutnud. Vanaisa hakanud Paides katusetegijaks. Peale selle sôbrunenud ta ühe Paides elanud rikka kindralilesega, keda ta igal pühapäeval ja kirikupühadel Vallimäe nôlval asuvas vene kirikus toimuvatel jumalateenistustel saatnud, sest kindraliproual ei olevat kõlvanud üksi kirikus käia.

Ehkki vanaisa ise veneusuline ei olnud, seisnud ta pika ja rühika väljateeninud soldatina vene kirikus aastate kaupa kôikidel jumalateenistustel proua kôrval nagu tôeline kindral vôi veelgi enam. Kindraliproua, kes oli eestlane ja teenijatega hea meelega oma elu pisiasjadest vestles, olla pihtinud, et venelasest päriskindral, kellele ta kunagi noore plikana mehele läinud, olnud lühike ja paksuvôitu. Tema aga unistanud alati pikale ja saledale ohvitserile mehele minna!

Vanaisale olnud lesestunud kindraliprouaga kirikuskäimine siiski lihtsalt tulus kôrvalteenistus, sest kindraliproua maksnud hästi. Küllap see nii oligi, sest vaevalt muidu oleks vanaisa endale uue naise vôtnud ja kindraliproua kirikusse saatmist veel pärast sedagi jätkanud.

Uueks elukaaslaseks leidis vanaisa, so. isaisa Jaan Muskat endale tollal Paides elanud emaema Leena Jõgi, kes oli selleks ajaks päris üksi jäänud, sest minu ema töötas juba Tallinnas ja vanaema teine laps, poeg Ants, oli pärast l905. aastat rännanud välja Siberisse.

Need kaks eakat leskinimest, kellel kummalgi oli kaks täiskasvanud last, otsustasid omavahel abiellu heita. Muidugi kutsusid nad oma lapsed pulma. Seal, minu isaisa ja minu emaema pulmas, kohtusid kusagilt Väätsalt tulnud isa ja Tallinnast tulnud ema. Nad avastasid kôigepealt, et olid juba vanad tuttavad, sest olid koos lastena Mäomôisa koolis ôpetaja Toikarilt kirjatarkust ôppinud. Ema paistnud seal silma lahtise pea ja hoolsa ôpilasena; isa üleliia elava ja üleannetugi poisina, kes sageli pidi nurgas seisma. Edasi arenesid asjad nii, et vanemate eeskujul otsustasid peagi ka lapsed omavahel abielluda.

Kui otsus oli selge ja abiellumissoovist Paide praostile mindi teada andma, et ta selle järgmisel pühapäeval kantslist maha kuulutaks, löönud praost Rall käsi kokku ja öelnud:

"Armsad lapsed, mis te ometi teha tahate! Te olete ju ôde ja vend! Kuidas mina teid kristlikku abiellu vôin ônnistada!".

Asjad saanud siiski kiiresti selgeks, et ôe ja vennaga tegemist ei ole, ehkki ka abielluda soovijate isa ja ema on omavahel abielus. Vana praost avaldanud siiski imestust, kui imelikud vôivad olla ometi Issanda teed inimeste kokkuviimisel. Hoolimata sellest, et ta oli juba mitukümmend aastat inimesi paari pannud, polevat tal sellist paari - omavahel abielus oleva mehe ja naise kummagi eelmisest abielust pärinevaid lapsi - veel enne tulnud laulatada. Ka laulatuse puhul peetud jutluses rääkinud ta sellest, sedapuhku juba kui heast endest isa ja ema abielule.

Isa ja ema abiellumise loo eri seikadest oli meie peres minu pisipoisipôlves sageli juttu. Päriselt môistma hakkasin ma seda, mida ma vanemate inimeste suust vaikiva pealt- ja kôrvaltkuulajana teada sain, muidugi alles palju hiljem. Kas sellest mitmeti erandlikust tutvumis- ja armumisloost tulenes midagi eriti soosivat minu vanemate abielu kestmisele, seda ei suuda ma otsustada. Ma ei arva, et nende elu mingis môttes eriti kerge oleks olnud. Aga kas ônn seisnebki elu kerguses? See oli probleem, mille üle ema oma viimastel eluaastatel minuga mitu korda keskustelu alustas, ilma et me selle môttevahetusega siiski mingite üldistusteni oleksime jôudnud.

Igatahes elasid nad koos rohkem kui viiskümmend aastat ja kui isa suri, suutis ema elada veel ainult aastapäevad. Siis oli temagi elujôud ammendatud ja ta läks isa kôrvale Metsakalmistu mändide alla. Kuni viimaste aastateni ei lakanud nad teineteist vastastikku hellitamast ja imetlemast ega varjanud seda kellegi, ka mitte oma laste eest. Veel vanuigi tabasin nende tuppa astudes ema vahel isa süles istumas, käsi ümber isa kaela. Isal oli aina tavaks emaga kôneldes talle käsi ümber piha panna vôi hellalt ta ôlga silitada.

Ma ei mäleta ainsatki korda, kus ema minu vôi vendadega kôneldes poleks isegi siis, kui ta mônda isa tegu millegipärast heaks ei saanud kiita, lôpetanud juttu selle rôhutamisega, kui tubli mees meie isa ikkagi kôigele vaatamata on, kuidas ta ennastsalgavalt oma perekonna heaks tööd murrab teha ja kui hästi see tal on alati ônnestunud. Niisamuti rôhutas ka isa alati, kui hea ja tubli on ema.

Kui ehitasime isaga koos oma Merivälja individuaalelamut, tôdes isa meie omavahelistes vestlustes sageli, et kuigi ema tööl ei käi ja ise raha ei teeni, teenib ta säästliku majapidamisega rohkemgi kui meie isaga kahekesi kokku. Kui ema ei oleks, ei jätkuks meil raha korralikult toitumisekski, majaehitamisest rääkimata - see oli isa kindel veendumus. Selle korduvas rôhutamises tajusin väikest muret selle üle, et mina vôib-olla ei hinda ema kodus tehtavat tööd küllalt kôrgelt, ja alateadlikku soovi ema osa meie perekonnas minu silmis tôsta.

Môeldes tagasi oma isale ja emale, tôuseb mu silme ette pilt, mis viimastel aastakümnetel, kui nad kahekesi Meriväljal elasid, oli nii tavaline: tulen hilisôhtul koju, avan oma vôtmega vaikselt välisukse ja sisenedes esikusse näen, kuidas isa ja ema istuvad köögilaua ääres ja mängivad sôbralikult marjaasi. Tavaliselt kippus isa vôitma ja ema, kes vôttis mängu palju tôsisemalt ja emotsionaalsemalt kui isa, pahandas, et isa ei mängi täiesti ausalt, kipub temaga sohki tegema.

Tiigiveski plats

Esimesed koduvälised muljed keskenduvad väiksesse parki, mis tolleaegset Juhkentali tänavat pidi linnasüdamest Lasnamäe nôlva poole liikudes jäi endise Härjapea jôe kohal teest paremale. Et seda väikest parki, mis Juhkentali vôi ôigemini Suure-Juhkentali tänavalt Herne tänavale ulatus, ametlikult just nônda - Tiigiveski platsiks - nimetatakse, sain teada, kui olin suuteline juba ka taipama, millest see nimetus tulenes. Kunagi oli just sellel kohal olnud Juhkentali tänaval paisutagune tiik, mille veevarudel töötas veski. Veski hooned on veel praegugi alles; need on mööda Liivalaia tänavat linna poolt tulles vasakul. Veskitiigist pole aga jälgegi, polnud ka siis, kui mina seal väikese poisina oma esimesi samme ôppisin astuma. See oli juba noil aastail täidetud ja seega jäljetult kadunud. Praegu moodustab endine tiigikoht suure spordihoone esise väljaku.

Juhkentali tänavalt Herne tänavale suunduvat ainsat pargiteed ääristavad pärnad olid veel nii väikesed, et kogu väljak oli igal pilvitul päeval päikesepaistest valgustatud. Läbi pargi kulgeva liivatatud jalakäijate tee kôrval lookles Keskhaigla plangu ääres Härjapea jôgi. Seda kutsuti Solgi-Neevaks, sest sellesse oli lastud tselluloosivabriku kollakasvalget jäätmevett ja see haises niisamuti nagu kogu too Lasnamäe nôlval olev tehas isegi, kust lôunatunnil kostis vägev vabrikuvile. Selles vabrikus minu isa tööl käiski. Kui vabrikuvile keskpäeval üürgas, teadsin, et nüüd istub isa maha, teeb lahti hommikul kodust kaasa vôetud vôileivapaki ja joob pudelist kas piima vôi keefiri peale.

Nagu Härjapea jôgi oli tuntud hoopis naturalistlikuma nimetuse all, nii kandis ka Tiigiveski park rahvasuus hoopis teist nime. Kohalikud inimesed nimetasid seda Pätipargiks ehk Pasatskipargiks. See nimetus ei vajanud pôhjendamist, sest pätid, keda seal igaüks vôis pea mis tahes kellaajal näha, olid selle pargi tôelised tunnused ja tegelikult ka peremehed.

Pätid olid kodutud vôi lihtsalt joodikud, kes kogunesid juba hommikul, kas pargi pinkidele vôi siis meie maja seina äärde juttu ajama ja nähtavasti ka viinaraha klappima. Hommikul eristas neid tavalistest inimestest veidi kasimatum väljanägemine ja omapärane enesekindlusetu lôtv kônd, mis meenutas natuke seda, mida aastakümneid hiljem on hakatud lônkumiseks nimetama. Pärast lôunat olid nad aga kindlasti purjus. Nad kas tuigerdasid pargiteil, olid röötsakil pinkidel vôi istusid meie maja vôi Keskhaigla plangu ääres, jôid, sôid, tegid oma toimetusi ja vahel harva ajasid ka laulujoru. Siis oli neist parem eemale hoida. Mitte seetôttu, et muidu oleks lastel vôinud räbalasti minna, vaid lihtsalt soovimatusest neid niisuguses olukorras ligidalt näha.

Hommikupoolikuti olid nad aga päris kenad mehed. Nad suhtusid lastesse erilise helluse ja tähelepanuga. Vestlesid nendega meeleldi, voolisid neile taskunoaga mônest puupulgast mänguasju ja olid ülepea kôigiti seltskondlikud.

Nüüd on päti mõiste muutunud või seda on muudetud. Mul on sellega raske harjuda, kui vargaid, huligaane, vägivallatsejaid ja röövleid pättideks nimetatakse. Neid tuleks nimetada nende õige nimega - vargad, huligaanid, vägivallatsejad ja röövlid. Pätt on midagi muud: ta on mees, kelle ülikond on võidunud ja püksid võivad olla lapitud, aga kes kainena käitub viisakalt, nagu hästikasvatatud inimesele kohane. Väga hästi sümboliseeris päti olemust omal ajal populaarsete karamellkompvekkide "Pätt" ümbrispaberil kujutatud kõva kübaraga härrasmees, kelle kübaral oli lapp ja kelle nina oli tüüpilisele alkohoolikule omaselt lillakas.

Lemmik- ja kodupätid

Meil, lastel olid kôigil oma lemmikpätid. Tôenäolisem on muidugi, et pättidel olid oma lemmiklapsed, aga meile tundus vastupidi. Pätid ei olnud nagu teised täiskasvanud iseenese eest täiesti vastutavad ega olnud seega lastest kaugelt üle. Nad olid mingis môttes nagu lapsed. Nad vajasid tihti laste abi ja pöördusid meie poole paludes, et tooksime neile vanemate käest tikku, klaasi vett vôi ômblusnôela, et môni nööp kuhugi ette ajada vôi rebenenud püksisäärt lappida. Vastutasuks tõstsid nad meid kukile, jutustasid mône naljaka loo vôi vôtsid osa mônest mängust. Seda ikka hommikupooliti, kui just pea liiga haige ei olnud.

Minu lemmikpätt oli onu Jaan. Endine pagar, kes minu arust lôhnas veidi jahu ja saia järele, ehkki tal tema enda juttu mööda juba ammu tööd ei olnud. Seepärast ta jooma oli hakanudki. Istusime Jaaniga tihti meie maja ôuel pesuköögi kôrval pingil, seljad vastu valgeks lubjatud pesuköögiseina. Jaan oli väga jutukas, ent muidu tagasihoidlik. Ta ei teinud katset mind sülle vôi isegi pôlvele vôtta. See muutis ka minu isa tema vastu leebemaks, ehkki ta muidu nôudis emalt, et see ei laseks mind pättidega mehkeldada. Mine tea, mis haigusi nad pôevad ja lapselegi vôivad edasi anda. Ema järgis isa nôudeid rangelt ja püüdis nii palju kui ta mind ôues nägi, pättidest eemale hoida. Aga vôi ta mind igal hetkel nägi.

Veetsin onu Jaani seltsis kindlasti palju vähem tunde, kui see tagantjärele mulle nüüd paistab. Aga meelde on need jäänud kui sisukad ja asjalikud. Jaan vestles minuga peaaegu nagu omasugusega, sellal kui kôik teised pidasid mind kangesti väikeseks, kes millestki aru ei saa. Mäletan, et pidin teda isegi alatasa lohutama, ehkki ei mäleta enam, mille pärast.

Peale onu Jaani oli meil ka veel oma kodupätt, kellele ema vahel köögis sooja suppi vôi kohvi andis. See oli parun Glehni poeg, endine tsaariaegne Vene ohvitser. Isa oli noorena, esimestel Tallinnas elatud aastail olnud Glehni kutsar, vedanud teda suvel vedruvankriga, talvel saaniga Nômme ja linna vahet. Nägin seda isa kunagise tööandja endisest ohvitserist poega korduvalt meie köögilaua ääres sirge seljaga istumas ja emaga väga viisakalt juttu puhumas. Ent lôuna paiku oli ta juba täis. Marssis mööda pargiteed ja kisendas venekeelseid rivikäsklusi oma olematule roodule või pataljonile, mida ta ise väga selgesti näis nägevat. Need olid kindlasti esimesed venekeelsed sônad, mida ma vähem kui viieaastasena pätistunud sakslase suust seal kuulsin.

Ema kutsus mind alati sel puhul tuppa ja soovitas purjus inimestele mitte läheneda, mine tea, mis nad teha võivad. Ent ei mina ega teisedki meie maja lapsed isegi purjus pätte peljanud. Ei olnud ka kuulda, et nad kunagi kellelegi oleks kallale tulnud või kellelegi muidu paha teinud.

Tôepoolest ohtlikud tundusid mulle mehed, kes pargis pôôsaste tagant meile, lastele vôi siis mööda kôndivatele naistele oma püksiaugust väljavôetud isaseid ihuliikmeid näitasid. Pidasime neid ohtlikeks seetôttu, et nad olid meie arvates lollid, sest me ei leidnud pôhjust, miks seda elundit nii kangesti näidata tahta. Vanem vend Arnu teadis nende kohta môndagi rääkida, mida ta ka minu eest ei varjanud, ent kôik taandus sellele, et nad on nupust nikastanud. Uskusime seda meeleldi, sest see langes nii loomulikult kokku sellega, mida me neist isegi arvasime.

Pättide seltskonna naisliikmed ehk pätinnad olid palju mitmekesisem seltskond kui pätid ise. Nende seas oli môningaid väga hoolikalt, ehkki vaeselt riietatud keskealisi ja ka vanemapoolseid daame, ent ka päris kaltsakaid. Keskmine pilt ei olnud siiski mitte eriti troostitu. Pelgasin neid, kuna mulle tundus täiesti loomuvastane, et môni naine on joomisega pôhja läinud, nagu meil sellest kodus räägiti. Neid kutsuti ka litsideks.

Arvasin veel kaua, et lits tähendabki naispätti. Et see sôna tähendab hoopis prostituuti, seda sain teada alles palju hiljem, juba koolipoisina, ehkki nende suhete laad meespättide vôi meestega ei olnud meile mingiks saladuseks ja teadsime ka, et nad teevad seda raha eest. Need suhted toimusid enamasti meie tagahoovi plangu ja Solgi-Neeva vaheliste pôôsaste vahel, mis varjas kôik toimuva pargi keskel kulgevat teed pidi kôndivate inimeste, sealhulgas politseinike, mitte aga üle plangu vaatavate laste pilkude eest. Teadsime täpselt, mis seal toimub vôi toimuma vôib hakata, kui plangu taga kostis teatavat eri liiki sahinat vôi itsitusi. Ent väga harva pidasime seda nii huvitavaks, et loobuda oma palli- vôi peitusemängust ja hakata pikemalt neisse talitustesse süvenema.

Aastaid hiljem olen olnud osaline Moskva haritlaste mõnedes keskusteludes, kus silmapaistvatest teadlastest soliidsed vanemad inimesed on olnud Vene lehtedest loetud kirjutisi kommenteerides mures, kuidas Lääne-Euroopas leviva porno ja muude selliste nähtuste tôttu kannatab laste vaimne ja moraalne areng. Omal ajal oli Nôukogude ajakirjanduses sellega ühenduses levinud fraas - "neilt röövitakse lapsepôlv".

Kord juhtusin pealt kuulama selle mure väga tõsist arutamist Moskva Rahvamajandusinstituudi proffesorite ruumis ehk nn professorskajas. Arutlusest osavõtjad olid kõik mulle hästi tuntud suhetliselt liberaalse mõtlemisviisiga inimesed, kellest oli põhjust lugu pidada. Seletasin neile, kuidas meil, s.o minul ja minu umbes viieaastastel kaaslastel, nii poistel kui tüdrukutel, oli omal ajal väga üksikasjalik pilt sellest, kuidas inimestevaheline seksuaalakt toimub. Ent see tundus meile tollal ebahuvitav, nagu paljud muudki täiskasvanute tegevused, ja et me eelistasime selle jälgimisele enamasti pallimängu. Ja ehkki me seda vahel ka jälgisime, mis plangu taga toimus, ei tundunud mulle tollal ega tundu ka praegu, et mult oleks keegi sellega minu lapsepõlve röövinud.

Sain kuulajate pilkudest aru, et minu juttu ei usutud. Et ma suisa valetanud oleksin, seda ei tükkinud mulle neist hea kasvatuse saanud inimestest otseselt keegi ütlema. Arvati viisakalt, ent siiski minu üldhinnangut tõrjuvas toonis, et pidime olema siis küll mingid erilised, mitte tavalised lapsed. Mina arvan siiani, et olime ülimalt tavalised lapsed ja et lapsed on ülepea sellised.