Katkend Katrina Kalda raamatust „Un roman estonien”
Kumbki ei mõelnud toiduohutusnormidele, pastöriseeritud piimale, kilekotti pakitud saiakestele ega digiallkirjaga passidele. Nad tahtsid iga hinna eest olla eurooplased ja pääseda varasemast asiaatlikust barbaarsusest, eelistades sellele euroopalikku barbaarsust, mida nad polnud veel jõudnud maitsta, igatahes mitte piisavalt. Vähemalt selles osas olid nad üksmeelel. Eerik rääkis oma ettevõtte probleemidest ja töötajatest, kes tahtsid kogu aeg rohkem raha, mis näitas nende nõmedust, sest kui teha asju nii nagu läänes, siis jõuaksime haigete riikide tasemele. Mis mõttes, küsis August. Noh, streik! Pidev streik nagu halvav gangreen! Ja seadus kohustab omanikke läbirääkimisi pidama! Aga äri peab teenima kasumit, looma uut kapitali, et masin saaks üldse edasi töötada. August ei olnud selles sugugi kindel, ent ei tahtnud vaielda, sest teadis majandusest liiga vähe ja tema veendumused polnud Eerikuga vaidlemiseks piisavalt tugevalt juurdunud. Tegelikult oleks õhtu võinud kenasti lõppeda, kui Eerik poleks kirjandusest ja poliitikast, Euroopast, streikidest ja kasumist rääkides ühtaegu ettekandjale külge löönud. Ta tegi seda äärmiselt tõhusalt, šampanja ja kirjakestega, nii et kesköö saabudes istus ettekandja tema süles.
Ettekandja nimi oli Mari-Liis. Ta oli brüneti poisipeaga, üheksateist aastat vana, kandis eriti lühikest seelikut ja sügavat dekolteed. Nagu ta Eerikule kohe alguses ütles, oli tal kodus kollane kokkerspanjel ja poiss-sõber. Juunis oli ta lõpetanud keskkooli. Ta õppis mingit ebamäärast eriala ülikoolis, kuhu oli astunud selleks, et saada riigilt õppelaenu (15 000 krooni 0%-se intressiga), lisaks oli tal kergeid kunstikalduvusi ja ta oleks pigem tahtnud tegelda fotograafiaga, kandideerides isegi vastavasse kooli. Aga seal oli kõik nii akadeemiline ja vastuvõtukriteeriumid olid segased.
Eerik tutvustas Augustit kui kirjanikku ja pälvis kõik selle paljastusega kaasnenud loorberid. Lisaks rikkusele oli tal sõpru kunstiringkondades: finantsist, kes lävib boheemlasega.
„Un roman Estonien”
Katrina Kalda
Gallimard 2010
