KATKEND RAAMATUST | Jim Ashilevi: üheksakümnendate lõpus oli Kalamaja hämar ja sünge koht

 (4)
KATKEND RAAMATUST | Jim Ashilevi: üheksakümnendate lõpus oli Kalamaja hämar ja sünge koht
Foto: Annika Metsla

Näitekirjanik Jim Ashilevi meenutab, kuidas ta vanasti Kalamajas käis ja seal ääreta pimedust nägi. See hämarus pesitseb senini ta hinges.

Avaldame peatüki ligi 40 kaasautoriga kogumikust „Õhus on Kalamaja”. Enam kui 600 aasta pikkuse ajalooga Kalamaja kogukond loodab hooandjate toel teha Eesti Vabariigile juubelikingituse, andes välja 300-leheküljelise kõvade kaantega raamatu.

Raamatu tegemistega saab kursis olla Facebooki lehel Projektile saab hoogu anda Hooandjas

Jim Ashilevi: Kalamaja pimedus

Üheksakümnendate lõpus oli Kalamaja hämar ja sünge koht, kus ma õppisin looma.

Elasin 1990. aastatel Pelgurannas, kool oli kesklinnas. Minu kõige olulisemad õhtud nädalas olid need, mil tuli kodus näidenditekst seljakotti toppida ja number kolm bussiga Kalamajja sõita.
Maha tuli minna Kungla peatuses. Mälestustes on seal alati pime, just nagu oleksin Kalamajas käinud öösiti. Aga ei, need polnud ööd, vaid harilikud kottpimedad sügisesed ja varatalvised õhtud. Puud olid alati raagus, tuules õõtsuvad tänavavalgustid heitsid maha üksikuid kollaseid laike, mis ei suutnud kunagi Kalamajas valitsevat pimedust eemale peletada. Pimedus neelas valgust, eriti üle tee oleva teise bussipeatuse, samuti Kungla-nimelise, taga. Seal oli park, mille kohta räägiti, et varem oli ta kalmistu. Seal ei põlenud tõepoolest ühtegi tuld. Läbi kõrgetest mustadest raudvarbadest aia sai näha vaid seda, kuidas klaverivabriku piklikest akendest paistis endisele kalmistule kahvatut külma valgust.

Kungla peatuses tuli süda rindu võtta ja minna diagonaalis läbi Salme kultuurikeskuse kõrval asuva väikse pargi. Raagus puude vahel läbi hämaruse minnes oli võimatu mitte mõelda, et sellistes kohtades saadakse tavaliselt nuga. Kahtlemata toitis mu fantaasiat ka teadmine, et mu onu saigi kord Kalamajas nuga, teda näidati isegi „Politseikroonikas” või mis saade see oligi. Juhtum leidis aset vist Vabriku tänaval, kui mälu mind ei peta – mida ta kahtlemata teeb. Seda kirjutist ei saa tõe pähe võtta, ma kõigest rekonstrueerin miljööd ja seda seletamatut tunnet, mida ma Kalamajaga lapse ja teismelisena seostasin.
Igatahes, kui vahel oli mul vaja Salmest kesklinna jalutada, intensiivistusid mu pussitamishirmud just nimelt Vabriku tänaval, seal, kus nüüd, aastal 2018, seisavad vanade ja väsinud ilmega puumajade vahel ka uued ja värsked puumajad ning peen väike kohvik.

Valge laev Kalamaja öös
Miks ma seal Salmes käisin? Mul oli seal näitering, mida Aime Lutsar juhatas. Tema oli mu esimene teatriõpetaja, esimene inimene, kes avas mulle ukse teatri maagilisse maailma. Selle maailma maagilisus seisnes selles, et näiteringis ma sain olla vaba. Me tulime kokku, et fantaseerida ja mängida. Esinesime laval poroloonist loomade ja vene muinasjututegelastena, kummalised pusas parukad peas. Muul ajal luusisin, kriit käes, mööda kultuurikeskuse sügavusi ringi, vastava päeva lemmikud trummi ja bassi lood peas kummitamas, ning joonistasin seintele koledaid tag’e ja „graffiteid”. Jätsin salasõnumeid nii lava alla keldrisse kui ka kõrgele lava kohale, sinna, kuhu valgustaja redelid ja laealused sillad juhatasid.
Salmes olles tundsin end alati turvaliselt, kuigi ümberringi valitses Kalamaja pimedus. Salme oli valge laev Kalamaja sügiskõleduses. Salmest lahkudes tuli jälle süda rindu võtta ja Kungla bussipeatusesse minna. Kui buss juhtumisi nina eest minema läks, tuli surnuaia kõrval päris pikalt oodata ja külmetada. Panin kõrvaklapid pähe ning kuulasin trummi ja bassi, trip hop’i. Klaverivabriku tontlik kuma ja tänavalaternate õõtsuvad laigud muutusid tantsuvalguseks mu sisemises diskoteegis.

Loe veel

Naisetükeldajad ja gaasilõhn
Kord lapsena ühel Kungla tänava perel külas käies (me käisime neil aastast aastasse ikka ja jälle külas, nad elavad praegugi veel seal ja nende pärast ma õigupoolest juba väiksest peast Kalamajja sattusingi), rääkis pererahvas, et Kalamajas tükeldas üks mees oma naise ära ja mattis tagaaeda. Vaatasin aknast välja kahvatult valgustatud raagus aeda. Kalamaja aiad olid alati pimedad, alati raagus ja kahvatult valgustatud, otsekui Kalamaja õhtuid ei valgustakski kuu, vaid taevane kummituslik klaverivabrik. Mõtlesin, et see on tõepoolest sedasorti valgus, milles tükkideks raiutud naisi matta, milleks muuks selliseid aedu siis üldse kasutada? Kalamaja aiad – naisetapjate ja kirvemõrtsukate pelgupaigad.
Mõtlesin sellele kõigele, kui me jälle Kungla tänava pere juurest lahkusime. Nende trepikojas oli gaasilõhn, sama lõhn, mis tuleb gaasipliidist enne tule süütamist. Ma ei tea, mis lõhn see tegelikult on, aga kohtan seda siiani erinevates Kalamaja trepikodades. Iga kord, kui see lõhn kellelegi külla minnes ninna lööb, käib minust üle soe nostalgialaine Kungla pere juures veedetud õhtutest nende korteris, kus sai palju joosta, mängida ja naerda; kus ahi oli nii kuum, et huugas. Mulle tundus see nii ogar – mis hetkel tundus inimestele mõistlik panna keset tube suured ahjud nagu maast laeni triikrauad, mille otsa koperdades võis end tõsiselt ära kõrvetada?

Vabadus luua
Gaasilõhn meenutab vanavanematega Kungla bussipeatuses seismist ja takso ootamist. Taksot sai sealsamas tellida taksofonist. Nimetati neid taksofonideks? Kollased valgustatud postid, mille sisse oli ehitatud ühe nupuga telefon. Nupule vajutades võttis dispetšer kõne vastu ning küsis, kas tahame taksot. Kümne minuti pärast veeres peatusesse uhke kollane Volga, kõrge, lai ja pikk nagu ratastel laev. Sisse istudes vetrus Volga nagu vesivoodi. Hämmastav, kui gangsta võis üks Nõukogude Liidus disainitud auto olla.
Jah, Kalamaja. Gaasilõhnalised trepikojad. Sünged ja kottpimedad pargid, kus välguvad noad. Mõrvamõtetes magavad tagaaiad. Näitering ja piiritu vabadus luua, olla ja avastada.
Praegusel ajal on Kalamajas hulga rohkem valgust. Uued majad kerkivad üksteise võidu ja kinnisvarahinnad kerkivad veel kiiremini. Õhtuti on Kalamaja kitsad tänavad tee äärde pargitud autodest umbes. Sõidukite ja uute elanike üledoos. Kohvikud, soojad saiad ja naeratused. Kalamaja on uut lootust ja optimismi täis.Aeg-ajalt elan minagi Kalamajas, tavaliselt seni, kuni raha saab otsa. Kuid Kalamajast eemalgi olles pesitseb tema hämarus alati mu südames. See on igavene ja täitsa tasuta. Selles hämaruses ma õppisin looma. Tuhande kohviku ja pop-up disainipoe valgus ei suuda eemale peletada pimedust, mille varjus uinus kord kirvega mees.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare