--

I OSA

ORI

Marsil kasvab üks lill. See on punane ja karmikoeline ja meie mulla jaoks sobiv. Selle nimi on Haemanthus. See tähendab verilille.

1

PÕRGUKAEVUR

Minu kohta peaks esimese asjana teadma seda, et olen oma isa poeg. Ja kui nad talle järele tulid, siis tegin nii, nagu ta palus. Ma ei nutnud. Ma ei nutnud, kui Ühiskond tema kinnivõtmist üle kandis. Ma ei nutnud, kui kuldsed tema üle kohut mõistsid. Ma ei nutnud, kui hallid ta üles poosid. Ema lõi mind selle eest. Mu vennalt Kieranilt oodati, et ta oleks rahulik. Tema oli vanem, mina noorem. Minult oodati nuttu. Selle asemel töinas Kieran nagu tüdruk, kui väike Eo pistis isa vasakusse töösaapasse verilille ja jooksis tagasi oma isa kõrvale. Mu õde Leanna itkes tasakesi mu kõrval. Mina lihtsalt vaatasin ja mõtlesin, kui kahju, et isa suri tantsides, aga ilma tantsukingadeta.
Marsil ei ole eriti gravitatsiooni. Nii et kaela murdmiseks tuleb jalgadest tõmmata. Seda lasevad nad lähedastel teha.

Tunnen küpsetuskoti sees iseenda haisu. Nagu nimestki selge, on selles nanoplastist skafandris palav. See isoleerib pealaest jalatallani. Miski ei pääse sisse. Miski ei pääse välja. Eriti mitte palavus. Kõige hullem on, et isegi silmadest ei saa higi ära pühkida. Kuradiraisk kui valus, kui higi voolab läbi peapaela kanna alla loiku. Rääkimata kusehaisust. Ja kusta tuleb ikka. Joogitorust peab palju vett jooma. Vahest saaks ka kateetri panna. Meie pigem haiseme.
Sõites küünisPuuri otsas, kuulen kõrvaklapist, kuidas klanni puurijad keelt peksavad. Olen üksi sügavas tunnelis hiiglasliku metallkäe moodi masina peal, mis järab maa seest tükke välja. Juhin käe kaljut sulatavaid sõrmi puuri otsas, kujuteldava õlaliigese kohal asuvalt polsterdatud istmelt. Seal panen oma käed juhtimiskinnastesse, millega käsitsetakse paljusid kombitsa moodi puure umbes üheksakümmend meetrit mu istmest allpool. Öeldakse, et põrgukaevuri sõrmed peavad välkuma kiiremini kui tulekeeled. Minu omad on veelgi kiiremad.
Kuigi kuulen kõrvus hääli, olen sügavas tunnelis üksi. Kõik, mida tunnen, on vibratsioon, mu hingamise kaja ja nii tihe, tappev kuumus, et näib, nagu oleksin mähitud paksu soojast kusest vaipa.
Uus higioja murrab läbi erepunase higipaela lauba ümber ja valgub silmadesse, põletades nad sama punaseks kui mu roostekarva juuksed. Vanasti sirutasin käe välja, et püüda higi ära pühkida, aga kriipisin vaid ilmaaegu küpsetuskoti näokatet. Tahan seda ikka veel teha. Isegi pärast kolme aastat on higi tilkumine ja kipitus võigas piin.
Tunneliseinad mu istme ümber kümblevad väävelkollase valguse pärjas. Kui vaatan täna kaljust välja lõigatud kitsasse vertikaalsesse tunnelisse, ei paista selle lõpus valgust. Ülevalpool kumab väärtuslik heelium-3 nagu vedel hõbe, aga ma vaatan varjudesse, otsides šahtirästikuid, kes roomavad läbi pimeduse minu puuri soojuse poole. Ja nad närivad end küpsetuskoti sisse, hammustavad selle väliskihi läbi ja püüavad pugeda kõige soojemasse kohta, mida leiavad – tavaliselt kõhtu –, et muneda sinna mune. Mind on ennegi hammustatud. Ikka veel näen unes seda musta paksu väänla moodi õliselt läikivat koletist. Nad võivad kasvada reiejämeduseks ja kolme mehe pikkuseks, aga just pojad on need, keda me kardame. Nood ei tea, kuidas oma mürki doseerida. Kuigi nende esivanemad, nagu minugi omad, on Maalt pärit, on Marss ja sügavad tunnelid neid muutnud.
Sügavates tunnelites on õõvastav. Üksildane. Peale puuri möirgamise kuulen sõprade häält, nad kõik on minust vanemad. Aga ma ei näe neid endast pool kilti kõrgemal pimeduses. Nad puurivad üleval, minu kaevatud tunneli suudme lähedal, laskuvad konksude ja nööridega, et tunneli seinte ääres rippudes väikeste heelium-3 soonte juurde pääseda. Nad kaevavad meetripikkuste puuridega, töötades jääke läbi. Selleks on vaja hullumeelset jala- ja käeosavust, kuid meie rühma tegelik leivateenija olen mina. Mina olen põrgukaevur. Selleks peab olema kindlat tüüpi – ja mina olen noorim, keda selles ametis üldse mäletatakse.
Olen kaevandustes olnud kolm aastat. Alustatakse kolmeteistkümneselt. Kui tahad juba panna, siis tööle pihta anna. Vähemalt nii ütles onu Narol. Kuigi ma abiellusin alles kuus kuud tagasi, nii et ma ei tea, miks ta seda ütles.
Kui vaatan juhtimisekraanile ja sirutan küünisPuuri sõrmed ümber järjekordse soone, tantsib Eo läbi mu mõtete. Eo. Vahel on temast raske teisiti mõtelda kui väiksest Eost, nagu teda lapsena kutsusime.
Väike Eo – imepisike tüdruk, kes oli peidus punase laka all. Punane nagu kalju mu ümber, mitte tõeline punane, vaid roostepunane. Punane nagu meie kodu, nagu Marss. Eo on ka kuusteist. Ja kuigi ta on minu sarnane – pärit punaste maakaevurite klannist, laulu-, tantsu- ja mullaklannist –, võiks ta sama hästi olla tehtud õhust ja taevalaotusest, mis seob tähed üheks. Mitte et ma oleksin kunagi tähti näinud. Ükski kaevanduskolooniate punane ei ole tähti näinud.
Väike Eo. Nad tahtsid teda mehele panna, kui ta sai neljateistkümneseks, nagu tehakse kõigi klannide tüdrukutega. Aga ta leppis vähese toidunormiga ja ootas, kuni sain talle nööri sõrme libistamiseks kuusteist, mis on meeste laulatusVanus. Ta ütles, et teadis juba lapsest saadik, et me abiellume. Mina ei teadnud.
„Seis. Seis. Seis!” kähvab onu Narol kõrvaklapis. „Darrow, poiss, jää seisma!” Mu sõrmed tarduvad paigale. Ta on koos teistega kõrgel minu kohal ja jälgib mu edasiminekut peaekraanilt.
„Mis põleb?” küsin ärritatult. Mulle ei meeldi, kui mind katkestatakse.
„Mis põleb, küsib väike põrgukaevur,” hirnub vana Barlow.
„Gaasitasku, mis muud,” kähvab Narol. Ta on meie üle kahesaja­mehelise rühma esiKõne. „Jää paigale. Kutsun skänniRühma kontrollima enne, kui sa meid kõiki põrgusse saadad.”
„See gaasitasku? See on imepisike,” ütlen ma. „Pigem nagu gaasivistrik. Ma saan sellega hakkama.”
„Ta on aasta otsa puurinud ja arvab, et teeb vahet oma peal ja augul! Vaene väike kusilane,” lisab vana Barlow kuivalt. „Pea meeles meie kuldse juhi sõnu. Kannatlikkus ja kuulekus, noormees. Vaprus seisneb suures osas kannatlikkuses. Ja kultuursus kuulekuses. Kuula endast vanemaid.”
Pööritan tema tarkuseterade peale silmi. Kui vanemad suudaksid seda, mida mina suudan, siis võib-olla oleks nende kuulamisest kasu. Aga nende käed ja mõtted liiguvad aeglaselt. Mõnikord on mul tunne, et nad tahavad, et oleksin samasugune nagu nemad, eriti mu onu.
„Mul on hoog sees,” ütlen ma. „Kui arvate, et seal on gaasitasku, siis ma võin lihtsalt alla hüpata ja teha käsiskänni. Lihtne. Ei mingit venitamist.”
Nad muudkui räägivad, et tuleb olla ettevaatlik. Nagu see oleks neid kunagi aidanud. Me ei ole uskumatult kaua loorberit endale saanud.
„Kas tahad, et Eo jääks leseks?” Barlow naerab, tema hääl kostab läbi ragina. „Minugi poolest. Ta on väike ja kenakene. Puuri sellesse taskusse ja jäta ta mulle. Vana ja paks olen küll, aga mu puur ikka veel põrutab.”
Kakssada puurijat naeravad ülal üheskoos. Mu sõrmenukid muutuvad juhtimisseadet pigistades valgeks.
„Kuula onu Narolit, Darrow. Parem on oodata, kuni näitaja teada saame,” lisab mu vend Kieran. Ta on kolm aastat vanem. Arvab selle­pärast, et ta on tark, et ta teab paremini. Ta teab ainult seda, kuidas olla ettevaatlik. „Küll jõuab.”
„Jõuab? Kurat, selleks kulub tunde,” kähvan vastu. Nad on kõik minu vastu pööranud. Nad on kõik eksiteel ja aeglased ega saa aru, et loorberist on puudu ainult üks julge samm. Hullem veel – nad kahtlevad minus. „Narol, sa oled argpüks.”
Liini teises otsas ollakse vait.
Kellegi nõusse saamiseks pole eriti mõistlik teda argpüksiks tembeldada. Poleks pidanud seda ütlema.
„Minu arust skänni ise,” kraaksatab Loran, mu nõbu ja Naroli poeg. „Muidu on gammad kindlad kullamehed ja saavad loorberi, oh, umbes sajandat korda endale.”
Loorber. Lykose maa-aluse kaevanduskoloonia kahekümne nelja klanni kohta üks loorber kvartalis. See tähendab rohkem toitu kui jõuad süüa. See tähendab rohkem hõõgujaid suitsetamiseks. Maa pealt toodud vatitekke. Kollast laket, mille kvaliteedi Ühiskond garanteerib. See tähendab võitu. Keegi ei mäleta aega, mil loorber ei oleks olnud gamma klanni käes. Nii et meie, alamad klannid, oleme alati saanud ainult normi jagu, ainult nii palju, et elus püsida. Eo ütleb, et loorber on präänik, millega Ühiskond meid innustab, et loorber on alati napilt meie haardeulatusest väljas. Just napilt, et teaksime, kui lühikesed meie käed tegelikult on ja kui vähe me selle suhtes midagi parata saame. Peaksime olema pioneerid. Eo kutsub meid orjadeks. Mina aga arvan ainult seda, et me ei ole kunagi parajal määral pingutanud. Me ei riski kunagi suurelt just vanade meeste pärast.
„Loran, lõpeta see jutt loorberist. Kui sa gaasi pihta lähed, poiss, siis jääme selles elus, kuradiraisk, kõigist loorberitest ilma,” uriseb onu Narol.
Ta räägib segaselt. Peaaegu tunnen läbi kõrvaklapi joogi lehka. Ta tahab kutsuda andurite panijad, et oma perset kaitsta. Või siis ta kardab. Joodik laskis ennast juba sündides hirmu pärast täis. Mida ta kardab? Meie isandaid, kuldseid? Nende käsilasi, halle? Kes teab? Vähesed. Kes hoolib? Veel vähesemad. Tegelikult on ainult üks inimene onust hoolinud ja tema suri, kui onu teda jalgadest tõmbas.
Onu on nõrk. Ta on ettevaatlik, ta ei pea joogiga piiri, ta on mu isa hale vari. Tema silmad pilguvad aeglaselt ja vaevaliselt, nagu teeks silmade avamine ja maailma nägemine talle iga kord uuesti valu. Ma ei usalda teda siin all kaevandustes ega kusagil mujalgi, kui järele mõtelda. Aga ema käsib mul teda kuulata, ema tuletab mulle meelde, et vanemaid peab austama. Kuigi olen laulatatud, kuigi olen oma klanni põrgukaevur, ikka ütleb ema, et mu „rakud ei ole veel muutunud mõhnadeks”. Kuulan sõna, kuigi see ajab mind sama närvi kui higiojad näol.
„Olgu,” pomisen ma.
Pigistan kaevamisrusikat ja ootan, et onu, kes on sügava tunneli kohal ohutus kambris, selle töö peataks. Selleks kulub tunde. Arvutan. Lõpuvileni on kaheksa tundi. Gamma võitmiseks peaksin jätkama kiirusega 156,5 kilo tunnis. Et skänniRühm siia jõuaks ja oma asja ära teeks, kulub parimal juhul kaks ja pool tundi. Nii et pärast seda pean välja pumpama 227,6 kilo tunnis. Võimatu. Aga kui lasen praegu edasi ja litsun selle tüütu skänni ära, siis on võit meie.
Küsin endalt, kas onu Narol ja Barlow teavad, kui lähedal me oleme. Tõenäoliselt. Tõenäoliselt arvavad lihtsalt, et miski ei ole kunagi riski väärt. Tõenäoliselt arvavad, et jumalik ettemääratus litsub meie võidu­šansid ära. Loorber on gamma käes. Asjad käivad nii ja jäävad alati nii. Meie lambdast püüame lihtsalt oma toidu ja väheste mugavustega pinnal püsida. Ei mingit tõusu. Ei mingit langust. Miski ei ole väärt riski, et muuta hierarhiat. Isale sai see selgeks, kui ta köie otsas rippus.
Miski ei ole väärt surmariski. Tunnen rinna vastas juustest ja siidist laulatusvõru, mis ripub mul kaelas nööri otsas, ja mõtlen Eo ribidele.
Sel kuul näen läbi tema naha veelgi rohkem seda, kui kõhn ta on. Ta läheb tagaselja gamma peredelt ülejääke paluma. Teen näo, nagu ma ei teaks. Aga me oleme ikka näljas. Söön liiga palju, sest olen kuusteist ja kasvan ikka veel pikemaks. Eo valetab ja ütleb, et tal ei ole kunagi eriti isu. Mõned naised müüvad end toidu ja luksasjade eest plekkpottidele (hallidele, kui tehniliselt täpne olla), Ühiskonna sõjaväelastele, kes asuvad meie väikses kaevanduskoloonias. Eo ei müüks oma keha, et mind toita. Või müüks? Las ma mõtlen. Ma ise teeksin ükskõik mida, et teda toita...
Vaatan üle puuri serva alla. Minu kaevatud augu põhja on pikk maa kukkuda. Ainult sulakalju ja sisisevad puurid. Aga enne kui asjast õieti aru saan, olen rihmade vahelt välja roninud ja hüppan, skänner käes, saja meetri jagu allapoole puurisõrmede suunas. Hüplen kaevandusšahti vertikaalsete seinte ja puuri pika vibreeriva korpuse vahel edasi-tagasi, et kukkumist aeglustada. Vaatan ette, et mitte sattuda šahtirästikupesade lähedale, kui käe välja sirutan, et just ülalpool puurisõrmi liigendist kinni haarata. Kümme puuri hõõguvad kuumusest. Õhk väreleb ja moondub. Tunnen kuumust näol, tunnen selle pistet silmades, tunnen selle valu kõhus ja munades. Need puurid sulatavad luud üles, kui ei ole ettevaatlik. Ja ma ei ole ettevaatlik. Lihtsalt nõtke.
Ronin käte abil madalamale, minnes jalad ees puurisõrmede vahelt läbi nii, et saan näitaja kindlakstegemiseks skänneri välja sirutada gaasi­taskule piisavalt lähedal. Kuumus on talumatu. Ma ei oleks pidanud seda tegema. Kõrvaklapist kuulen, kuidas teised mu peale karjuvad. Peaaegu riivan ühte puuri, kui end lõpuks gaasitaskule küllalt lähedale surun. Skänner vilgub mu käes, kui näitajat kindlaks määrab. Küpsetuskott mullitab ja ma tunnen magusat ja teravat lõhna, nagu oleks siirup kõrbema läinud. Põrgukaevurile on see surma lõhn.

--