Katkestused Rein Saluri moodi
Katked (1958–1999)Rein Saluri Loomingu Raamatukogu 1999, nr. 27
Rein Saluri on nimetanud oma uue väikese raamatu lakooniliselt "Katketeks" ja katked ühe inimese mõtetest pisut rohkem kui neljakümne aasta vältel need väikesed killud ju muidugi on.
Hasso Krull on kirjutanud koguni "katkestuse kultuurist" silmas pidades nii eesti kultuuri ajalugu kui ka selle üldisemaid, aluseks olevaid seaduspärasid. Samas on katkestus (või ka paus, vaikimine) levinud kirjanduslik võte, millele on oma uue raamatu üles ehitanud ka Saluri, valides sinna katkeid aastakümnete vältel kirjutatust ja jättes suurema osa kunagi kirjapandust teosest välja.
Saluri uut raamatut läbiv korduv motiiv ongi millestki loobumine, millegi katkestamine. Tänu kordustele saavad need loobumised erilise, mitte tagasihoidlikkust, pigem tõredust toonitava rõhuasetuse. Milles tõenäoliselt ei puudu teatav rahulolematus iseendaga ja võib-olla ka konflikt ajaga, milles elatakse. Tunnistagem, et see on üsna tüüpiline eestimehelik suhtumine.
Autor kirjutab kirju, kuid ei saada neid ära. Oma sõnul ta hävitab neid, kuid raamat tõestab, et üsna paljud saatmata kirjad on siiski alles jäänud.
Talle tehakse ahvatlevaid ettepanekuid, ta ütleb ära. Ta ei kirjuta kohtumisest K. R-ga, sest "mõni seik siin ilmalikus elus võib ju ka iseendale jääda" (1987). Ta ei pane kokku oma näidendite kogumikku, sest "mingi tase peab jääma" (1986). 1980. aastate lõpus seisab kirjanik üha uutes variantides tema ette kerkiva probleemi ees, et soovitakse tema sekkumist, allkirja, kaasalöömist. "Kõige kindlam on vastu väita, et olen poliitiliselt impotentne," kirjutab ta mälestusväärsel 1988. aastal. Ta jätab paljugi tegemata.
Saluri ei usu mälestustes ja päevikutes peituvasse tõesse. Ta suhtub tõesse üldse valulise tõsidusega. "Sa loed, lehitsed, pettud," võtab ta raamatu saatesõnas kokku oma mulje pärast "kunagiste kaaslaste, kamraadide, kolleegide" mälestuste lugemist. Nagu peaksid mälestused ja päevikud sisaldama mingit ülimat päristõde. Nagu ei olekski nad tavaline kirjasõna, lihtsalt üks kunsti avaldumisvorme. "On viimane aeg kunsti teha, ajaloost on kõrini," deklareerib Saluri 1990. aastal.
Samas on Saluri väikestes kildudes ilusaid väikesi tähelepanekuid, samuti lühidalt kirja pandud kütkestavaid jutusüzheesid. Tema katkeid võib lugeda nagu luuletusi. Neis ei ole tõepoolest juttu konkreetsetest inimestest, kellega kohtutud (mida üks arvustaja iseendaga ühenduses on juba ära märkinud), kuid neist saab üllatavalt hea pildi aja muutumisest.
1958. aastal on 20-aastane Saluri kirjutanud: "Kõige all päevikud, tihedalt täis kirjutatud, kaante vahel liiva ja surnud putukaid. Endale lugemiseks, mitte teistele arvustamiseks". Nelikümmend aastat hiljem on neist päevikutest saanud väike must raamat. Ikka teistele lugemiseks.
